Erakonnavahetus on keerulisem kui sünnitus

PEETER VÕSA,      17. jaanuar 2007


Erakond on institutsioon, kuhu astutakse ja kust välja astutakse vabatahtlikult. Oma veendumustele ja sisekaemusele tuginevalt. Isamaaliitu astusin ma mõned aastad tagasi vabatahtlikult. Nii ka astusin välja.
Endal tuli mõlemal puhul avaldus kirjutada, ning asi tehti ära. Ainult et erineval moel. Kui erakonna Isamaaliit liikmeks astumine oli selles mõttes lihtne, et tegin avalduse, mis kohe vastu võeti ja sahtlisse pandi, siis väljaastumisega lood nii lihtsad ei olnud.
Tuleb muidugi aru saada, et praegusel valimiseelsel ajal on igale poliitikas tippu pürgijale häälemagnetid olulised ja alati ei suudeta kainet mõistust säilitada. Nii Isamaaliidus juhtuski. Nimelt ei tahetud sugugi mu lahkumisavaldusele peale kirjutada lihtsat lauset "Olen kätte saanud". Kui ma poleks peale käinud, oleks allkiri avaldusele saamata jäänud.
Moosimisest ja survest ei maksa parem rääkidagi.
Nii meenutab Isamaa ja Res Publica Liit mulle just nagu kunagist komsomoliorganisatsiooni (mille liige ma muidugi toona polnud), kuhu sai küll astuda, aga kust välja astuda enam ei saanud. Sealt ainult visati välja, ja viskamisel olid tagajärjed. Loodetavasti Isamaa ja Res Publica Liidust väljaviskamisel "tagajärgi" ei ole.
Aga mis olid siis need põhjused, mis sundisid mind sellist otsust langetama?
Esimeseks tilgaks selles karikas sai Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine. See toimus suurkogude tasandil ning minu kui lihtliikme käest keegi arvamust ei küsinud. Ometi on nii mul kui ka igal inimesel õigus lävida ja näiteks pidulauas istuda sõpradega, mitte kontvõõrastega, kes kangesti laua taha läbustama kipuvad. Paraku aga niimoodi välja kukkus.
Mis siis Res Publica juures nii vastuvõetamatut on? Aga eks meenutagem seda läbikukkunud "vali kord"-poliitikat. Meenutagem või sündmusi Lihulas, kus valitsus oma tahet läbi surudes unustas tõsiasja, et meil siin on õigusriik. Ja kui rahvas tuli "tühiasja" meelde tuletama, anti rahvale peksa. Ükskõik, kes viskas esimesena kivi või kes esimesena raudnuiaga kohaliku mehe pea puruks lõi. Sellel ei ole enam tähtsust. Tähtis on see, et asju tuleb ajada vastavalt seadusele.
Meenutame suutmatust viljavarguse-süüdlasi leida ja karistada. Meenutame politsei renomee langust ja jõhkrate tänavakuritegude kasvu.
Ühesõnaga – krahh, mida tõepoolest ettenägelikult reklaamiti hüüdlausega "Vali kord!". Tõepoolest, teist korda ei vali Res Publicat vist enam keegi. Ja kas siis neile peaksin hõbekandikul viima maarahva hääled?

"Võsareporterit" tehes olen rännanud läbi terve Eesti ning näinud seda, milline on elu maal. Seda ei saa võrrelda Tallinnaga. Pealinnas tööpuudust pole ja oma linnakorterist on lihtsam minna ka välismaale tööle. Aga kuidas põllumees oma adra aianurka viskab ja soojale maale apelsine korjama läheb? Kellele ta jätab harimiseks oma maa või kellele usaldab karja? Ta on ja peab olema oma maalapi külge kasvanud. Sest tema on maa sool. Tema ei saa liblikana lennata õielt õiele.
Või kujutage endale ette paljulapselise perekonna ema, kes tahab minna Iirimaale kanu kitkuma. Selleks, et raha teenida. Kuhu ta oma lapsed niikauaks saadab? Internaati? Lastekodusse?
Või äkki pole neil õigust sellisele elule? Mina ei oleks nii kindel. Kuuldavasti praegu ikkagi usutakse inimesed võrdsed olevat ning meil kõigil peaksid olema võrdsed võimalused ja tingimused.
Maaelu on käest lastud ja rikutud. Eks maainimene ise teab, millise poliitika tagajärg see on. Mina pole siin õige mees näpuga näitama, küll aga tohin ehk meelde tuletada.

Mis puudutab nüüd "ülejooksiku" mainet, siis inimene aja jooksul areneb. Muutub, kujundab oma seisukohti. On selge, et muutuvad ka poliitilised tõekspidamised ja veendumused. Elu ei saa võtta nii must-valgelt kui seda kipub tavaliselt tegema Eesti ajakirjandus. Ei ole nii, et ühed on head ja teised on halvad.
Elu on siiru-viiruline ja läbipõimunud. Pole kõik hea Keskerakonnas ega kõik halb Isamaaliidus. Või vastupidi. Loomulikult löövad kõige kirkamad värvid särama just enne valimisi. Aga karbis on ka teist värvi pliiatseid: on kollaseid ja punased, rohelisi ja musti. Mõni on nürim ja mõni teravam.
Mõni on täiesti harilik.
Liiga harilik ongi see jutt, mis ilmselt nüüd kõlama hakkab, et Peeter Võsa on Keskerakonna kloun. Tola, kes peale telesaadete midagi teha ei oska, kui neidki oskab. Sellise saatuse määrab ajakirjandus Eestis inimesele, kes Keskerakonna ridades püüab sotsiaalseid probleeme lahendama hakata. Minupärast või kloun, aga keegi peab need probleemid lahendama.

Minust jäi Isamaa ja Res Publica Liitu mees, keda ma kuidagi klouniks nimetada ei taha ega saa. Nimelt Tarmo Kruusimäe, Kojamees. Samasugune rahvuslike vaadetega mees kui minagi. Samasugune poliitik ja samuti kandideerib. Samuti küsitava minevikuga. Ma jälgin põnevusega, kas ajakirjandus ka teda klouniks nimetama hakkab. Võib-olla mitte? Aga kui ka tema Keskerakonna ridadesse tuleb, mis te arvate, mis juhtub?

Inimesed ilmselt mõistavad, et ka ajakirjanikud ei mune ainult kuldmune. Nagu tavalistel kanadel, pudeneb neiltki teinekord sulgede vahelt hoopis kibedamat kraami. Pole ju nii, et kui Liisa Pakosta läheb linnavolikogu istungile sülelapsega, on ta musterema. Kui aga Mailis Reps läheb riigivalitsuse istungile lapsega, on ta pannud toime kuriteo, mille eest saab ajakirjanduses hurjutada. Kõik me oleme inimesed, ja eks nii Liisa kui ka Mailis ajavad ühtviisi Eesti asja. Nii hästi või halvasti kui oskavad.
Täpselt sedasama kavatsen teha minagi. Puhta südametunnistuse ja parimate kavatsustega. Ja kogu hingest.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)