Kultuurikogu: kultuurist ja poliitikast

Isegi kui eeldada, et töö tegi ahvist inimese, sai inimesest inimlik olend ennekõike ikkagi empaatia ja kultuuri toel. Tänu eestlaste kultuurihuvile ja lugemisoskusele olime valmis, vaatamata kõigele ja kõigile, saama hingelt vabaks rahvaks oma maalapil, millel oma võimu harrastasid paljude, vahel koguni üldtunnustatud kultuuriga rahvaste esindajad.

Tänu hingesuurusele

suutsime vajadusel ka relvajõul kaitsta oma maad ja seista kõigi loogikate kiuste eestlaste riigi sõltumatuse eest. Kõledatel nõukogulikel okupatsiooniaastatel aitasid meil hingetalve üle elada ja ikkagi meie moodi olla kultuurijanu ja koorilauluharrastus, mis kulmineerus kindla järjepidevusega üldlaulupidudel, kus igaüks meist teadis, milliste laulude pärast iga kolmas eestlane laulukaare alla tegelikult tuli. Ühe laulu ajal pidid koos rahvaga püsti tõusma koguni toonased esiseltsimehed.

Statistikaameti äsjaavaldatud andmeil on tänagi eestlaste lemmik-kultuuriharrastuseks koorilaul, millega tegeleb pidevalt üle neljakümne tuhande inimese. Laulukoore on Eestis 1423 ja rahvatantsurühmi 1373. Seda on meeldiv ja julgustav teada, sest üldmuljena pressib peale kartus, et Eestimaa on vallutanud pealiskaudne meelelahutus, mis tõsisema kultuuri harrastajaid agressiivselt ahistab.

Välismaalastele kuuluvais kommertstelekanaleis kultuurisaated praktiliselt puuduvad, nende motoks on kuulutatud - rohkem meelelahutust ja mänge!, kus raha ja tuntust jagatakse. Vaataksin hoopis rohkem sellist kanalit, mille deviisiks oleks - vähem meelelahutust ja rohkem elu ning selle analüüsi!

Ärgem unustagem neid aegu,

mil telesaateis tehti ajalugu ning kutsuti Rahvarinde loomisele. Ajad ja kombed on meil kiiresti muutunud. Nägin kümnekonna aasta eest ekraanile poliitikalava eelistades meedia kolletumistendentsi üsna täpselt ette, kuid ei suutnud karta, et muudatused pealispindsuse poole on sedavõrd kiired.

Meeldivat konkurentsi kultuurisaadetele Eesti Televisioonis pakub täna vaid Tallinna TV, mille programmivalik on lähemal ja poliiteelarvamustest vabal süvenemisel üllatavalt rikkalik. Loomulikult on noore telekanali mõnelgi tegijal veel küllaga kasvuruumi, kuid soovi korral ja kindlameelse programmipoliitika suunamisel võib loota, et Tallinna TV vaatajaskond jõudsalt kasvama hakkab - peamiselt just kommertskanalite roosamannas pettunute arvel. Probleeme sisaldavat ja lahendamist vajavat on meie kultuurimaastikul ohtrasti. Neile ja nende lahendamise ideedele oleme järjekindlalt osutanud Keskerakonna programmilistes dokumentides, ning ka eraldi ja detailsemalt kõigis valimiseelsetes aruteludes ja seisukohavõttudes.

Pisut rohkem kui aasta eest

tegin avalikus telesaates tollaste tõsiste probleemide aruteluks ja võimalike lahendusteede otsimiseks ettepaneku kaaluda Eesti kultuurikongressi kokku kutsumise vajadust. Ei saaks öelda, et Keskerakonna esindaja poolt välja öeldud mõte otsekohe paljudele omaks sai, kuid olen arvamusel, et äsjane loomeliitude kunagise ühispleenumi kordusüritus täitis vähemalt veidi ja osaliselt samu eesmärke, mida toona ettepanekut tehes silmas pidasin. Eestlastega on ju ikka nii, et kui süda valutab, siis tuleb laulda, veel parem on aga silmast silma rääkides kõik, mis südame valutama ajab, otsesõnu välja öelda.

Sellele viitasid paljud sõnavõtjad ka äsjamainitud loomeliitude ühispleenumi korduskogunemisel, mis oma kirgliku tooni ja väljaütlemiste otsekohesusega tõi vanematele inimestele veerandsajandi taguse sügava tunde uuesti südamesse. Ometi on nüüd ju aeg hoopis teine, võimalused, vaatamata majandussurutisele, mõõtmatult suuremad ja, mis peamine, neid võimalusi plaanime ja koordineerime meie ise, mitte kompartei ideoloogiasekretärid või neile allunud keskkomitee osakonnajuhatajad.

Miks siis ikkagi hing valutab,

kui suu laulab? Miks tänagi on veel pildil midagi viltu või koguni valesti? Riigis, kus statistiliselt on elu palju etem kui tegelikult; riigis, millest kogu maailmale näib, et Eestit võib ja tasub kadestada?

Jumala eest, olukord meenutab vägisi mõnekümne aasta tagust nõukogude aega. Suur vahe on aga selles, et toona tunnetas piiri näilise heaolu ja tegeliku puudulikkuse vahel täpselt ja tänasest palju teravamalt iga inimene. Olukorra süvaanalüüs võtaks isegi teadlastel rohkem kui ühe päeva elust, kuid selle tööga tuleks järjepidevalt tegelda.

Loodan, et Keskerakonna kultuurikogu annab sellesse protsessi oma jõukohase panuse. Abi on hädavajalik, sest paljude arvates on kultuuripoliitika Eestis ebapiisav, mõne arvates aga puudub hoopis, kuigi kultuuriministrid on peaaegu eranditult esindanud Reformierakonda, kelle nägu meie tänane riik ju tegelikult kõigis oma ilminguis, nii heas kui ka halvas, ongi.

Riigikogus tegeleb kultuuriküsimustega

haridusteemade kõrval ja sageli ka varjus kultuurikomisjon. Süvenesin nende viimase aasta tegevusstatistikasse ja avastasin, et kultuuriteemasid analüüsiti selles komisjonis üllatavalt vähe.

Viimane riiklikult olulise tähtsusega kultuuriküsimuse arutelu Riigikogu suures saalis toimus jaanuaris 2011. Toona mõtiskleti ja vaieldi kultuuripärandi kaitse teemal - otsust, nagu tavaliselt, vastu ei võetud. Teema oli ju kindlasti oluline, kuid ootaks ka kultuuripoliitika kujundamise ja sihtide seadmise arutelu. Midagi sellesarnast, mida teeme näiteks Eesti välispoliitikat analüüsivate üldarutelude ajal Riigikogus.

Kui kultuurikomisjoni teemaderingist haridusküsimused välja jätta, pole viimase aasta jooksul käsitletud, veel vähem menetletud, kultuuriteemade ring kuigi lai. Loomulikult menetleti ja vaieldi riigieelarves Kultuuriministeeriumi puudutavaid ridu ja näitajaid, millest üheks olulisemaks oli kahtlemata riigieelarvest palka saavate kultuuritöötajate võimalik palgatõus keskmiselt viie protsendi võrra.

Käesoleva aasta algul

algas meediateenuste seaduse muutmise eelnõu menetlus, mis looks vastuvõtmise korral meedia sõltumatu regulaatorasutuse õigusliku regulatsiooni ja tagaks haldusliku korralduse, mis oleks vastavuses Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu põhimõtetega meediateenuste valdkonnas ning arvestaks Eesti meediateenuste-turu viimaste aastate arenguga. Sõltumatu regulaatorasutuse ülesanded antaks seadusemuudatuse mõtte kohaselt Tehnilise Järelevalve Ametile. Eelnõuga tahetakse täiendada ka meediateenuste seaduse täitmise järelevalvega seonduvaid sätteid. Kuigi paljudele võib see teema näida kultuuri igapäevateemadest pisut eemal seisvana, on küsimuse tõstatamine ja probleemi lahendamine siiski oluline. Asi on selles, et Eesti on ainuke riik EL-is, kus meediateenuste korraldamiseks ja järelevalveks pole eraldiseisvat struktuuri. Vaevalt et kõik teised eksivad, meie aga oleme õigel teel.

Veebruaris arutas kultuurikomisjon Eestis paljude probleemide käes vaevleva

filmivaldkonna arengut.

Räägiti ja vaieldi filmivaldkonna esindajate koostatud Eesti filmi arengusuundade üle, mis saavad sihtasutuse Eesti Filmi Instituut edasise töö aluseks.

Juttu oli ka kahest konsensuslikust kandidaadist Eesti Filmi Instituudi juhatuse liikme kohale. Tihedamaks suhtlemiseks kultuuriministri ja filmivaldkonna esindusorganisatsioonide vahel peaks abi olema sihtasutuse Eesti Filmi Instituut nõukojast. Kultuurikomisjonis tõdeti, et Eesti filmivaldkonna institutsionaalne juhtimisraamistik on üsna paigas. Nüüd oleks viimane aeg keskenduda raamistikusisesele juhtimisele.

Läinud kuul arutas kultuurikomisjon

autoriõiguse

ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaegade pikendamise küsimusi. Eelnõu kohaselt muudetaks muusikateose esitajate ja fonogrammitootjate suhtes praegu kehtiv poole sajandi pikkune kaitsetähtaeg seitsmekümne aasta pikkuseks.

Muudatuse eesmärgiks on parandada esitajate sotsiaalset olukorda, võttes arvesse, et üha rohkem esitajaid alustab oma karjääri väga noorelt, mistõttu ei kaitse praegune tähtaeg teoste esitusi esitaja kogu elu vältel ning esitaja sissetulek elu lõpupoole kahaneb. Saavutamaks tasakaalu plaadifirmade ja põhiesitajate kasumi ning kõrvalesitajate sotsiaalsete vajaduste vahel, hõlmavad direktiivi muudatused ka teatavaid täiendavaid meetmeid. Eelnõu on tänaseks läbinud esimese lugemise ka täiskogus.

Riigikogus on esimese lugemise läbinud ka oluline

muuseumiseaduse eelnõu.

Selle üldine eesmärk on tagada Eesti muuseumide kestlik areng ja paremini siduda muuseumides leiduv ajalooline teadmus tänase ühiskonna vajadustega. Eelnõus kehtestatakse muuseumi tegevuse ja muuseumikogu korralduse alused ning rahvusvahelise näituse omanikule tehtud kahju riigi poolt hüvitamise tingimused.

Arutelu käigus toodi esile, et eelnõu vajaks täpsustamist mitmete mõistete osas. Isegi sellised valdkondlikud põhimõisted nagu muuseum, kultuuriväärtus ja teaduskollektsioon on jäänud eelnõus sõnastamata. Eelnõu ei kajasta kuigivõrd munitsipaalmuuseume, õiguslik-avalikke muuseume ega eramuuseume, kui need pole muuseumide infosüsteemiga liitunud või ei kasuta riigile kuuluvat muuseumikogu.

Lahendamata või ebatäpselt formuleeritud küsimusi on teisigi, mis menetluse käigus ilmtingimata tuleb sobiva lõpptulemuse nimel selgeks vaielda. Riigikogus on hiljuti toimunud ka tulevikumuuseumide teemaline väitlus, mida võib põhjendatult käsitleda menetluses oleva muuseumiseaduse avaliku aruteluna.

Riigikogu välis- ja kultuurikomisjon arutasid koos

Aasia keelte ja kultuuri õppe küsimusi.

Teema on oluline üsna mitmegi kandi pealt. Teadupärast on ju meie haridussüsteemis Aasia-suunaline koolitus puudulik. Väliskomisjoni soovitustele tuginedes on kinnitatud Eesti valitsuse Aasia programm, sest vajame Aasia-eksperte õige mitmes valdkonnas, kultuuriteemad kaasa arvatud.

Ülikoolide vahelises tegevuses tasuks tõsiselt kaaluda ühise Aasia uurimiskeskuse loomist. Ühiskoosolekust osa võtnud ja seal kõnelnud erakorraline ja täievoliline suursaadik Kagu-Aasia riikides Andres Unga kinnitas ka Välisministeeriumi huvi Aasia-ekspertide koolitamise vastu. Täna käib Eesti esindajate suhtlus Aasia riikides kolmanda, peamiselt inglise keele vahendusel. Olen seda korduvalt oma töölähetustes Riigikogu esindades isegi kogenud, märgates, kui meeldiv üllatus ja sellest tulenenud eriline südamlikkus on kohtumistel maad võtnud juhul, kui meid on abistanud kohalikku, näiteks jaapani või hiina keelt tundev Eesti ekspert.

Kuigi, veelkord silmas pidades, et Riigikogu kultuurikomisjon tegeleb otseselt kultuuri puudutavate teemade kõrval ennekõike hariduse, aga ka teaduse ja spordi temaatikaga, tuleb paraku nentida, et kultuuri mitmetahulisi probleeme, eriti selle alati raha- ning vahel ka ideedepuuduse all kannatava valdkonna eri tegevusalade sügavamat analüüsi, ennekõike aga sihtide ja nende saavutamiseks konkreetsete plaanide seadmist on kultuurikomisjon üllatavalt vähe harrastanud. Otsekui oleks kultuurielus kõik paigas ja korras.

Aga ei ole ju!

Loodan kultuurikogu sõnavõttudes kuulda konkreetseid teemaettepanekuid, mida meie fraktsiooni esindajad Riigikogu kultuurikomisjonis Mailis Reps ja Aadu Must saaks oma tööd planeerides loominguliselt ära kasutada ning kultuurikomisjoni tegevust mõttekamaks ja aktiivsemaks muuta.

Omalt poolt soovitan kultuurikomisjoni istungeile aeg-ajalt kutsuda Eesti loomeliitude esindajaid, kellel on kindlasti mõndagi öelda, veel rohkem aga poliitikutega koos mõelda, millist kultuuriteed rahvas homme ja ülehomme astuda võiks ja astuma peaks.

Ega maailm pole täna selgem ja helgem, kui papa Jannseni päevil. Pealegi pole paljude arvates kultuuri meie ümber ja sees kunagi liiga palju. Pigem ja kahjuks hoopis vähem, kui see meile inimeste ja rahvana kasulik on.

ENN EESMAA, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees, Keskerakonna aseesimees, endine kultuuriajakirjanik

Jaga |