Arvamus Sofi Oksaneni arvamuse kohta

Niisugusele eksiteele on sattunud ka Sofi Oksanen oma kirjatükiga „Lugu Sitakoti Matsist, vabadusest ja orjusest" (Postimees 30.12.2009). Ta oli alles liiga noor, kui tolles ühiskonnas elas. Seega oletan, et tema isiklikud kogemused on kaunis tagasihoidlikud. Ta kirjutab rohkem selle najal, mida on teiste käest kuulnud, samuti ka lugenud mõningatest kallutatud kirjatükkidest. Mina olen selle ühiskonna arengujärgu kogu pikkuses läbi elanud, samal ajal püüdes majanduselu raskuste põhjusi analüüsida ning igal võimalusel oma mõtteid-järeldusi avaldada.

Alustame sellest anekdoodist, millega lugu algab. [Oksanen toob ära anekdoodi kolme töölise vangistamisest Stalini ajal: üks hilines tööle kolm minutit ja oli seepärast ilmselgelt sabotöör; teine tuli kolm minutit varem - järelikult oli spioon; kolmas saabus täpselt õigel ajal - tema kasutas välismaist kella. - Toim.] On omajagu küsitav, kas seda Eestis keegi kuuliski. Sellise sisuga anekdoodid ilmusid 40 aastat tagasi Stockholmis välja antud „Eesti Päevalehes", kus oli nurk „Ida huumor", milles avaldati väljamõeldud nn poliitilisi anekdoote, mis tegelikult ei puudutanud kitsaskohti Eesti elus. Sel ajal meil Eestis levinud nn Armeenia Raadio lood olid palju selgema mõjujõuga.

Kus elati?

Miks Oksanen peab halvustama tolleaegseid korrusmaju ja kindlasti ka Lasnamäed? Eesti NSV majanduslik ja tehniline olukord võimaldas ehitada selliseid elumaju. Kõik olid ütlemata õnnelikud, kui said korteri uude korrusmajja. Selliste rajamine polnud nõukogude ajastu sünnitis - neid on ehitatud juba palju varem ja nende ehitamine jätkub tänapäevalgi.

Lasnamäe kõige suuremas korrusmajas oli 288 korterit. Korterite arvu mainib Oksanen ära. Samas oleks võinud kirjutada ka sellest, kui palju üürnik pidi üüri maksma, kui sai selles korteris elada. Tänased noored pered oleksid kõik üliõnnelikud, kui nad saaks elada sellises majas sama odava korteriüüriga. Korterid ja mööbel olid üksteisega sarnased. Arvatavasti ei tule vist kunagi sellist aega, et suudataks iga korter ehitada isesugune ja sisustada erinevalt.

Sofi püüab halvustavalt kirjutada Lasnamäest. Et mis ikka plaanitud asjadest tegemata jäi. Kas ta pole aga midagi kuulnud linnaümbruse põldudele maha pandud papist ja küprokist majakarpidest? Ja sealsed kommunikatsioonid on pooleldi välja ehitamata.

Kunagiste tüüpkorteritega korrusmajade ja tänaste pappkarpmajade ehitamise vahel on väike ideoloogiline erinevus. Korrusmajade ehitamise eesmärk oli elanike varustamine korteritega, mis pidi toimuma taskukohaste kuludega. Tänaseid küprokkarpe ehitatakse, et ehitusfirmad saaks kergelt teenida suurt kasumit.

Globaalse rahavõimu teenistuses olevad reklaamifirmad toimetavad sellist massilist ajupesu, et paljud inimesed astuvad pangauksest sisse ja hakkavad vabatahtlikult 20-30 aastaks välispankade orjaks. See vabatahtlikkus on küll üheselt mõistetav: kas orjata välispanka või minna kuuse alla elama? 60 aastat tagasi kirjutas eesti talumees kauguste kartusel avalduse: „Palun mind vabatahtlikult kolhoosi vastu võtta." Olgu tegu kunagise punavõimuga või  tänase globaalse rahavõimuga, mõlemad oskavad panna inimese vabatahtlikult enda teenistusse.

Kus söödi, mida loeti?

Ühissööklate üle poleks ka vaja irvitada. Tol ajal enamik meie töötajaskonnast lõunastas töökoha sööklas. Sellisest lõunasöögi saamise võimalusest (kvaliteet, hinnad ja kättesaadavus) ei tasu tänasel tööinimesel niipea unistama hakata. Lääneriikide tehaste liinitöölised võtavad lõunase pruukosti kodust kaasa. See peab olema juba hästi kõrge palgaga, kes külastab tehasesööklat.

Kui tänane noor pere välismaa panga orjaks hakkamise hinnaga soetab endale hädapärase ulualuse, kas siis ta suudab endale veel osta mingi võimsa ja kalli söögitoamööbli, see on küllalt küsitav. Enamik peab ikka leppima odavamate võimalustega.

Meie saavutasime oma nõukogude aastate jooksul seda, et klassivahe hakkas kaduma. Majanduslik kihistumine oli peaaegu märkamatu. Miks oli paha, kui enamikus peredes olid raamaturiiulid? Miks Oksanen tahab raamaturiiuliga eristada töölispere ja haritlaspere kodu? Miks tavaline tööinimene ei tohtinud või ei võinud oma kodusse soetada raamatuid? (Tänases Soomes on olukord siis tõesti väga imelik, kui pungil raamaturiiulid ja ooperietendusel käimine on seal siiski veel kõrgemate klasside tunnus.)

Millise näitaja abil liigitatakse väike osa inimestest kõrgemasse klassi? Selline klassivahe loomine võib tulevikus väga halvasti lõppeda. Ma ei oota  aega, kus meeleheitele viidud rahvahulgad hakkaksid end vabaks tegema. Meenutagem seda, mis juhtus Riias 13. jaanuaril 2009, kui lätlaste kannatus hakkas katkema.

Kui kunagi Lasnamäe mõned nurgad kihisesid hooneparasiitidest, kuidas saab selles süüdistada nõukogude võimu? Minu arvates on kahjuritest jagusaamine iga pere oma mure ja vaev mis tahes valitsuse ajal.

Eramud polnud olemata

Ei saa nõustuda väitega, et eramud polnud Nõukogude riigijuhtidele ja parteiliidritele meele järgi. Minu mäletamist mööda riik ja töökohad soodustasid ühepereelamute ehitamist. Mida erinevat on selles, kas maja nimetatakse eramuks, eramajaks, isiklikuks elamuks või individuaalelamuks? Elasime küll nagu vaesemalt, kuid paljud pered võtsid ette oma majaehituse. Külast linna põgenenud talupojad ehitasid linna äärealadele palju lihtsaid maju. Kui tuldi Siberist tagasi, võtsid paljud jälle maja ehitamise käsile. 1965. a. läksin tööle Haapsalu rajooni „Esimese Mai" kolhoosi. Kolhoosi algusaastad olid kaunis vaesed, kuid esimese 15 aastaga oli 16 peret ehitanud endale uue maja. Muidugi kõik need 40-50 aastat tagasi ehitatud majad olid tänastega võrreldes  lihtsamad ja tagasihoidlikumad, kuid üldjuhul ei jäänud enamikule neist peale pangalaenu ja neis lihtsates elamutes on elu alustanud kaks põlvkonda puhastverd eestlasi.

Välismaised sugulased

„Poisi vanematel on auto" oli hea soovitus igale tüdrukule ja tema vanematele. Veel parem soovitus oli „poisi onu elab Kanadas/ Rootsis/ USA-s/ Austraalias/ Soomes".[---] Kooliklassi hierarhias käisid tublidest pioneeridest üle lapsed, kel oli ette näidata importviltpliiats või -pinal - märk sellest, et perel oli suhteid läänega. 

Ka minul elas tol ajal Rootsis ja Kanadas palju sugulasi. Aga et neilt mingeid esemeid kerjata, seda moodi meie peres polnud. Olin oma onudele südamlikult tänulik, kui nad meid 1968. a. jõuludeks kutsusid Rootsi endale külla. Sain sellelt reisilt kuulda-näha palju õpetlikku. Samas olgu öeldud, et minu kaasaviidud kingitused olid rahaliselt palju kallimad, kui Rootsist tagasi tulles kaasa toodud kingid. Saatsin Rootsi oma sugulastele väga palju kirjandust, ajakirju ning tellisin neile ka ajalehte „Kodumaa".

Ühegi sugulase käest ei kuulnud nurinat, et „Kodumaa" postiümbris oleks haisenud. Kuidagi ei saa uskuda seda, et Sofi pere postkasti laekus „Kodumaa" sellises haisvas ümbrikus, et ajalehe saabumisest said juba postkasti avamata teada.

Miks ikka kirjutada sellist bluffi, mida pole võimalik enam kontrollida? Pole vaja lollitada täna kasvavat nooremat põlvkonda.

Pakisaamised ja tutvused

40 aastat tagasi päris mitmed pered nurusid, et sealtpoolt pakke saadetaks. Kahjuks pakisaatmine polnud neile paljudele kuigi lihtne. Minu onunaine ja ristiema rääkis ühe loo, kuidas keegi nende tuttav korraldab jõulude ajal pakisaatmist Eestisse. Sel mehel oli naiseks rootslanna, kes ei lubanud selliseid kinkimiskulutusi teha.Siis mees laenas minu onu käest raha, et tellitud-nurutud asjad saaks ära ostetud ja pakk Eestimaa poole teele saadetud. Laen võeti pooleks aastaks. Kevadel sai laenaja teha selliseid õhtuseid ehitustöid, mille tuludest ei pidanud ta rootsi naisele ega Rootsi maksuametile aru andma.

Ilma tutvuseta ei saanud midagi hankida. Ilma tutvuseta ei saanud leti alt midagi, oli sul raha või mitte.

 Muidugi, väikesed sahkerdamised toimusid, kuid enamik inimesi sai elatud ka ilma sedasorti tutvusteta. Ja saime päris rahuldavalt elatud. See olnuks minule päris solvav, kui oleksin pidanud mingile sahkerdajale jootraha maksma.

Kes räägivad massilisest letialusest kaubandusest, nendele meeldib ka rääkida poes kaubasabas seismisest. Mõningad sabasseismised toimusid, olukord oli selline ja rahvas oli harjunud. Nendelt, kes kunagisi järjekorrasseismisi võimendavad, tahaks küsida: kas meie tänases ei tulegi järjekorras seista? Tänapäeval on järjekorrad: silmakae operatsioon - üks-kaks aastat; kurgumandlite operatsioon - üks aasta; liigeste proteesimine - üks-kaks aastat; esmane günekoloogi juurde saamine - 97 päeva jne. Kas seda saab pidada normaalseks? Kummas järjekorras seismine on eluohtlikum, kas soojas poeruumis pool tundi kauba- või kassasabas või üks-kaks aastat arsti ette pääsemist oodates?

Nõukogude nomenklatuur

Ka Oksanen tahab rääkida nõukogudeaegsest nomenklatuurist. Küsiks temalt: mitme sedaliiki isikuga oli tal omal ajal kokkupuuteid?

Nomenklatuurile oli Nõukogude elu meeldiv ja eelised lõputud - nomenklatuur ja läänest tulnud turistid ei pidanud järjekordades seisma. Rahvast peeti alamaks ja tema eesõiguseks oli sabas seismine. Sabas seismine aitas sisustada vaba aega. Niisugune on Oksaneni järeldus. Punasel ajal väikelinnade poes käivatest inimestest ei mäleta keegi juhust, et mingi linnaametnik oleks saanud osta ilma järjekorras seismata. Mõnikord juhtus ka nii, et kõvemate kombainerite palk oli suurem kui rajooni kõige tähtsamatel juhtivtöötajatel.

Kunagise nn oletatava nomenklatuuri ja tänase eliidi vahel, võrreldes tavalise tööinimesega, on märgatavalt suured vahed - eeskätt just saadava palga ja igasuguste boonuste osas.

Raudne eesriie ja ajupesu

Hoolimata võimumeeste pingutustest, jõudis raudse eesriide pragude vahelt  Nõukogude Liitu lääne kultuur. Mida selles pragude vahelt tulnud kultuuris head oli, et sellest nüüd juttu teha? Minu arvates pole midagi head senini tulnud. Kui vanem rahvas kasutas mõistet „puhas punane propaganda", siis täna jälle tuleb Läänest globaalse rahavõimu propaganda. Mõlemal juhul toimus/toimub ajude pesemine.

Punase ajupesu suhtes oli meil omamoodi immuunsus. Kommunismi saabumist kuigi tõsiselt ei võetud. Valimiste päeval käisime kasti juurest läbi ja lasime oma bülletääni sinna sisse. Pärast oli veel väike tore pidu. Meie hulgas vist polnudki ühtegi lihtsameelset, kes oleks uskunud, et peale nn  valimisi oleks võinud midagi muutuda. Aga tänane ajupesu on palju ohtlikum, sest päris mitmed arvavad, et tema saab kaasa rääkida oma riigi elu korraldamisel.

Tänane ajupesu on küllaltki kulukas. Reklaamifirmade käive on juba kaks miljardit krooni. Kui sellest summast 25% pidada kuidagi inimkonnale hädavajalikuks, siis see 1,5 miljardit on legaalne röövimine.

Täna valitseb meil ainult Läänest tulev meelelahutus, mis on pahatihti liiga labane, seepärast ei saa seda pidada eriti õpetlikuks. Kellele on vaja vägivalla ja lodevate elukommete propageerimist? Mida paha sisaldab meie kohalik kultuur? Eesti keel ja kultuur pidasid vastu pool sajandit Moskva ülemvõimu, aga järgmine pool sajandit lõpetab eesti kultuuri ja keele siit Läänemere rannikult.

See läänepoolt tulev meelelahutus propageerib ainult mõttetut glamuuri. Kuidas saan tunda rahuldust sellise glamuuri vaatamisest, kui kogu aeg meenub mõtteis paljude inimeste lootusetu olukord? Väikene osa inimkonnast võib pillavalt elada. Samas tuli jõuluajal rääkida kodutuist inimestest. Väljas on -20 kraadi külma ja inimesel pole toasoojas kohas koikukohta. 21. sajandi algul on Eestis vaja kirikukoguduste poolt rajatud supikööke, kus vaene inimene saab korra päevas tasuta sooja suppi. Maailmas surevad igal aastal nälga miljonid lapsed. Sellises olukorras paljud inimesed sellist glamuuri vaadates ei tunne mingit rõõmu. Mõtted lähevad sellele: miks kapitalistlik maailmasüsteem peab olema nii jõhker ja inimvaenulik?

Eesti talud

140 aastat tagasi hakkas Eesti külarahvas endale talusid ostma. Koguti rublahaaval raha ja lõpuks tehti mõisaga leping ning külamees sai hõberublade eest endale talukoha. Sakste ülemvõim aga jätkus. Algas Vabadussõda, ja paljud mehed läksid sõtta, lootes seeläbi endale talumaad saada. Osa neist, kellel oli õnn sõjas ellu jääda, saidki maaomanikeks. Kuhu on tänaseks saanud-jäänud see higi ja vere hinnaga maa?

Selle omanikeks on saanud või saamas paljudes kohtades välismaa kapital. Meie esiisade maa libiseb lähiajal kõik väliskapitali kätte. Meie rahvast on saamas jälle palgasulased ja välispankade laenuorjad oma esiisade maal. Tänane sulane ja pangaori on väga kehva siginemisega, ja seepärast on eesti rahvas määratud väljasuremisele.

Eksitatakse noori

Seesinane Sofi Oksaneni kirjalugu teeb omamoodi paha noorte hulgas. Nemad saavad ekslikke järeldusi meie lähimineviku kohta. Selliseid lugusid ilmub küllalt palju. Noored muud informatsiooni ise mujalt ei hangi ja jäävadki uskuma, et selline oli siis see nõukogude aeg. Niisugused kirjatükid on mõeldud selleks, et juhtida tänaste noorte tähelepanu kõrvale neist valusatest probleemidest, mida põhjustab inimkonnale tänane globaalne rahavõim.

Tõsine mure lastelaste pärast

Mina oma igapäevase eluga saan veel hakkama. Tõsist muret tunnen oma lastelaste-ealise põlvkonna pärast. Nende reaalsed lootused normaalsemale elule on palju väiksemad, kui olid meil 40-50 aastat tagasi.

Kommunismi saabumist me ei oodanud, kuid meie elujärg pidevalt veidi paranes. Ka maarahva elujärg paranes, võrreldes sõjaeelse Eesti maaeluga. Aga täna kasvaval põlvkonnal on palju suurem mure hariduse saamisel - kõigis peredes ei jätku selleks raha. Kui õppimine lõpetatud, siis ei tea, kust ja kuidas endale tööd leida. Sellega omakorda kaasneb tõsine murelugu: kuidas taskukohane elupaik leida? Ollaksegi sunnitud hakkama välismaiste pankade orjaks.

Kas eestlased ongi loodud orjarahvaks?

Täna kasvavat põlvkonda ähvardavad lisaks veel ka narkomaania, mängupõrgud, alkoholismi süvenemine, prostitutsiooni populariseerimine.

Vaenutsemise vastu

Sofi Oksaneni kirjalugu populariseerib õige varjatud moel ka rahvustevahelist vihavaenu. See aitab kaasa, et suhted Venemaaga oleks jätkuvalt halvad. Meie ühiskonna elu parandaksid head suhted Venemaaga palju rohkem kui see euro tulek.

Oma kirjapanekuga ei taha ma eitada, et Marxi õpetuse ellurakendamisel on maailmas tehtud palju kurja. Peame analüüsima, miks selle rakendamine ebaõnnestus. Sellest ebaõnnestumisest tunnevad aga heameelt need tegelased, kelle elu eesmärk on mitmesugune kurjategemine oma liigikaaslastele. Praeguse elukorralduse jätkumisel liigume lõpu suunas -- inimkonna võib hävitada sotsiaalne katastroof. Või ilmub mõni uus õpetus, mis suudaks veel inimkonda päästa?

Lugupeetud Sofi Oksanen. Olete kirjutanud pika loo, mis püüab igal viisil halvustada seda aega, milles meie, tänased pensionärid, oma igapäevast tööd tegime, säilitasime oma kultuuri ja keelt, suurendasime eestlaste arvukust. Teie kirjaloost on kahjuks saanud omamoodi solvang tänaste Eesti pensionäride suhtes.

Kas oleksite nõus eeloleval suvel kohtuma Pärnumaa Varbla valla pensionäridega ja nendega mõtteid vahetama kirutud punase aja üle? Kas suudaksite veenvalt tõestada, et see aeg oli ikka nii hull nagu olete kirjeldanud? Ka tänase elukorralduse valupunkte tuleks kohtumisel arutada. Paraku on neid nüüd palju rohkem, kui oli punasel ajal.

Õhu Siimul 2010. a. kolmekuningapäeval

Lugupidamisega

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 78-aastane pensionär

Pärnumaa, Varbla vald, Saulepi side 88203, tel. 4496 859

Jaga |