Vabadussõja sangari J. Kuperjanovi abikaasa Alice’i vangistamine

08. juuni 2005


Kuidas see 14. juunil 1941. aastal toimus, sellest kirjutas ajaleht Meie Maa 22. detsembril 1942. aastal nii:
14. juunil, 1941. a kell pool neli hommikul arreteeriti Tartus tshekistide poolt oma kodus Tartus Vabadussõjas langenud sangari, leitnant Juljus Kuperjanovi abikaasa Alice Kuperjanov, kes koos teiste arreteeritutega küüditati Venemaale. Kuidas tshekistid Alice Kuperjanovi arreteerisid, sellest jutustas "Postimehele" üksikasjaliselt küüditatu õde pr. Kuslap järgmist:
Elasin ja elan praegugi oma küüditatud õe Alice Kuperjanovi korteris, mis asub Tartus Eha tänavas.
14. juunil pool neli hommikul äratas mind unest tugev põrutus korteri välisuksele. Tõusin voodist, et minna selgitama põrutuse põhjust. Hädavaevalt olin ma saanud endale ümber haarata hommikumantli, kui lõhkumine ja kolistamine korteri välisukse taga üha suurenes. Halba aimates ruttasin raske südamega korteri välisukse juure, kus küsisin: "Kes seal on?" Teisel pool ust vastati minu küsimusele kategooriliselt, et avage otsekohe uks või muidu lööme ta sisse! Niisugusest nõudmisest, mida ukse tagant kuulsin, ehmusin ja mul vilksatas ajudes mõte – tshekistid. Ust ma siiski kohe ei avanud, sest valju müra peale oli ka üles ärganud mu õde Alice, kes hirmunult sosistades küsis: "Mis teha?!"
Kui olin ukse avanud, tuli rüsinal sisse neli tshekisti. Nendest neljast tundsin mina ühes ära venelase Sõstshikovi, kes oli NKVD Tartu osakonna üks juhte. Viimane küsis minu käest irooniliselt: "Kas siin elab Alice Kuperjanov?" Pisaraid tagasi surudes vastasin Sõstshikovile, et elab küll.
"Kas ta on kodus?" päris Sõstshikov.
"Ei ole!"
"Kuhu ta siis läks?"
"Alice sõitis Tallinna kohta otsima!"
"Millal ta tagasi sõidab?"
"Täna või homme õhtul!" valetasin Sõstshikovile edasi.
Minu usutlemise ja vastuste järele pöördus Sõstshikov teiste tshekistide poole, kusjuures ta neile midagi rääkis, millest mina aru ei saanud. Nägin ainult, kuidas üks tshekiste, kes oli rõivastatud NKVD mundrisse, kehitas õlgu. Seepeale pöördus Sõstshikov minu poole ning ütles: "Otsin korteri läbi!" Kui kuulsin seda ütelust, siis kadus liikmeist jõud.
Sõstshikov alustas otsimist minu tubadest, kusjuures mul tekkis väike lootus, et võib-olla põgeneb mu õde läbi akna aeda. Kuid see lootus ei täitunud.
Lõpetanud läbiotsimise minu tubades, astusid tshekistid Alice´i magamistoa ukse juurde ning tahtsid seda avada, kuid korraga avati uks seestpoolt ja uksekünnisele ilmus mu õde Alice, kes pidi Sõstshikoviga kokku põrkama.
"Kas teie olete Alice Kuperjanov?" küsis Sõstshikov irooniliselt muiates.
"Jah olen!" vastas õde.
"Aga mida ütlesite teie?!" karjus Sõstshikov minule. Kui ma talle midagi ei vastanud, siis pöördus Sõstshikov teiste tshekistide poole ning ütles: "Otsekohe koostatakse teie kohta protokoll ja teid arreteeritakse vale eest!"
Tshekistid koos Sõstshikoviga astusid Alice'i tuppa, kuhu ka mina neile järgnesin. Sõstshikov võttis taskust mingisuguse paberi ja ütles Alice'ile: "Teid on määratud asumisele!"
"Mul ei ole siis siin Eestimaal jalatäit maad, kus ma võiksin olla!" vastas Alice melanhoolselt.
Alice´i juurde astus nüüd omakorda NKVD mundrisse rõivastatud tshekist, kes nõudis mingisugust allkirja mingisugusele paberile. Alice tõrkus alla kirjutamast, kusjuures ta tshekistile trotslikult ütles:
"Misjaoks ma veel alla kirjutan, sest nagunii viite te mind ära!"
"Kui te alla ei kirjuta, siis sunnin ma teid selleks!" karjus tshekist nagaani puusalt haarates.
"Oodake!" vastas Alice nagaaniga ähvardavale tshekistile.
Hetke seisis Alice tardunult, siis võttis ta trotslikult sule ning kirjutas alla…
Ma astusin tshekisti ligi ning küsisin viimaselt: "Kuhu te mu õe viite? Kas Siberi metsadesse?"
"Ei! Ja miks teie nii ahastate! Võib olla et Alice Kuperjanov saab veel oma meest näha, ja siis on nad õnnelikud!" vastas tshekist.
"Kuid mu õemees on juba kakskümmend aastat surnud!" vastasin ma pisaraid tagasi surudes.
Viimast lauset kuulis Sõstshikov, kes vahepeal teiste tshekistidega Alice'i tubasid läbi otsis. Ta sõnas: "Julius Kuperjanov oli suur kaabakas ja Eesti töörahva rõhuja!"
"Kas mina pean siis neid patte lunastama, mis mu surnud mees on teinud!" vastas Alice pilkavalt Sõstshikovile.
"Tehke ruttu, aega on vähe! Riietuge!" käsutas Sõstshikov Alice´ile.
"Aega on küll! Meil on ainult üks rutt, nii teil kui ka minul – ja see rutt on surma poole!" vastas Alice.
Kui Alice oli rõivastunud, siis silitas ta mu pead ja sosistas lohutuseks: "Ole tugev ja kindel!" Lahkumisel trepikojas lausus ta veel tshekistide keskelt: ""Isamaa, kodukene, sinu uksest ma vist küll kunagi enam sisse ei astu…!"

Selle ajaleheartikli ilmumise ajal oli Alice Kuperjanov juba Siberis mõrvatud. NKVD erinõupidamise otsuse järgi lasti ta Sosva vangilaagris 1942. aastal maha.
Alice Kuperjanov oli vabas Eestis ajakirja Taluperenaine toimetaja, Naiskodukaitse keskjuhatuse ja Tartu Naisseltsi aktiivne liige. 1937. aastal ilmus temalt raamat "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)