Andrei Konstantinov: Püüame alati jääda vähemalt viisakuse piiresse

Alustasite ajakirjanduskarjääri 1990-ndate algul. Kas sellest ajast on töötingimused kõvasti muutunud?

Muidugi on muutunud. 1991. aastal sai Venes alguse uus ajakirjandus. Nõukogude ajakirjandus lagunes ja pidi tekkima midagi uut, kuigi keegi ei teadnud täpselt, kuidas seda teha. Siis polnud ajakirjandus veel jagunenud meediagrupeeringutevahel ja tollal ei olnud  meil mitte lihtsalt sõnavabadus, vaid lausa anarhia. Aastail 1991-1995  võis kirjutada mida tahtsid ja selle eest ei juhtunud midagi. Ajakirjanikke ei saanud praktiliselt mitte kuidagi vastutusele võtta. Kohtu kaudu hakati ajakirjanikke taltsutama 1994. ja 1995. aastal.

Meie tegime oma agentuuris (Uuriva Ajakirjanduse Agentuur - I.V.) juba 1998. aastal toimetuse juurde juriidilise teenuse - juristid vaatavad materjalid läbi, et meid ei saaks pärast avaldamist kohtusse anda. Enne 1998. aastat suhtuti sellistesse asjadesse ükskõikselt. Nii et isegi selles mõttes on ajakirjanduses palju muutunud.

1990-ndate algul oli võimudel ka vähem võimalusi ajakirjanikke mõjutada. Nüüd on rohkem, kuigi need mõjutusvahendid on enamasti majanduslikud. Läänes räägitakse, et Venemaal on tsensuur ja meil puudub sõnavabadus. See pole tõsi. Meil on teatud enesetsensuur. Meile ei helistata Smolnõist või Kremlist ega öelda: tehke nii, aga naa ärge tehke! Ma ei tea, võib-olla mõnele öeldakse, kuid meile küll mitte. Me ise saame aru, et mingite materjalide avaldamine toob kaasa teatud tagajärgi, ja siis juba otsustame, kas meil on ikka tingimata tarvis nii või teisiti käituda.

Üldse toimuvad ajakirjanduses tänapäeval teatud muutused. Kui meile omal ajal tundus, et ajakirjandusega on võimalik maailma kõvasti muuta, siis tänased noored ajakirjanikud on vägagi pragmaatilised. Nad tahavad teha stabiilset tööd, korralikus kohas ja korraliku palga eest ning neid eriti ei morjenda, et siis, kui nad lähevad tööle näiteks telekanalisse Rossija, saavad nende kui ajakirjanike võimalused olema kuidagipidi kärbitud.

Nii ehk naa on ju igal ajakirjanikul teatud mängureeglid, mida ta peab järgima, ja mulle tundub, et need piiriseadmised, kellega sõbrustatakse, aga kellega mitte, on ikkagi tingitud eelkõige majandusest, mitte poliitikast. Meil on võib-olla kaks-kolm figuuri, keda ei tohiks puutuda, kõigi teiste suhtes aga kasutame vahel irooniat, vahel midagi muud.

Näiteks oleme -  ma mõtlen meie Uuriva Ajakirjanduse Agentuuri - Peterburi ajakirjandusilmas küllalt mõjukad tegijad. Aga on olemas veel suur Oleg Rudakovi meediakorporatsioon, kuhu kuuluvad telekanal, mitu ajalehte ja infoagentuur. Rudakov läks tülli meie kuberneri Matvijenkoga, ning nüüd pole tema korporatsioon enam mitte lihtsalt opositsioonilised ajalehed ja telekanal, vaid neil käib kuberneri kabinetiga lausa sõda. Samas ei öelda seal aga Venemaa valitsuse kohta ühtki paha sõna, sest Rudakov on Putini isiklik sõber.

Loomulikult oleme sõltumatud, kuid peame mõistma, et kuna meie agentuur üürib ruume otse linnalt, otsustab Ajakirjandusamet, kas üürida meile ruumid koefitsiendiga 1/10 (s.t maksame kümnendiku rendihinnast, kui sotsiaalselt vajalik väljaanne). Ei pea olema teab mis suur selgeltnägija, et mõista, et odavam on säilitada teatud diplomaatilisus ja vähemalt viisakuse piiresse jääda.

Nii et - Lääs demoniseerib Venemaad ja selle meediat. Televisioon on meil tõepoolest küllalt ühekülgne, kuid kirjutav press kindlasti mitte. Pealegi on olemas internet, kust leiab infot n-ö seinast seina. Ja ka televisiooni kohta peab ütlema, et täna on peaaegu igas korteris venekeelne Euronews, kus näidatakse ka teistsugust infot - näiteks Moskvas toimunud „teisitimõtlejate marssi".

Küsimus on eelkõige selles, kui paljut inimesed ise tahavad teada saada. Ega eriti ei tahagi! Mul on tunne, et vene rahvas ei soovigi mingit suuremat sõnavabadust. Kui 90-ndate algul taheti kõike teada, siis täna on tekkinud mingi apaatia. Seda on loomulikult tunda, ja vastavalt sellele apaatiale seavad ka ajakirjanikud oma tööplaane.

Muutunud on ka kriminogeenne ja majanduslik olukord. Pean silmas Peterburi ja Moskvat. Kui ikka elu on normaalne, muutub ka ühiskond bürgerlikumaks. 90-ndate algul käis neis struktuurides lausa sõda ja see peegeldus ka iga inimese sisemuses. Inimesed ei elanud, vaid püüdsid kuidagi ellu jääda.

Kas olukord Peterburis ja Moskvas on suhteliselt sarnane või on ka mingid erinevused?

Erinevusi muidugi on. Ma ei armasta eriti Moskvat. On linnu, mis ei ole veel päris linnad, on aga ka linnu, mis pole enam linnad. Moskva ei ole enam linn! Kvantiteet on ületanud kvaliteedi - ja see väljendub kindlasti nii inimeste moraalis kui ka käitumises. Teiste sõnadega, Moskva ummikud mõjutavad kõike ülejäänut - selle linna elumõtet. Kui ikka elanikke on juba üle 10 miljoni, on see riik riigis... Moskval on muidugi mingi seos Venemaaga, kuid mingi väga kaudne seos. See linn elab hoopis teistsuguste seaduste järgi kui Peterburi ja loomulikult ka ülejäänud riik.

Kui nüüd rääkida ajakirjandusest, siis on Moskva ja Peterburi ajakirjandus täiesti erinevad. Peterburi oma on praegu peaaegu mingi infokatastroofi äärel. Ma ei tea teist sellist linna maailmas kui Peterburi (võib-olla mingi Aafrika linn on?), kus on praktiliselt üksainus telekanal, mis pole ka päris linna oma. Näiteks Jekaterinburgis on neli telekanalit...

Leian, et Peterburi ajakirjandusega on lood nii halvad seepärast, et praktiliselt kuni 2000. aastani elas Peterburi meedia infosõja seisukorras. Sõda kriminaalsete grupeeringute, poliitiliste ja äriklannide vahel sai läbi, kuid meedia jäi „sõjajärgsesse" seisukorda.

Mulle on jäänud mulje, et Peterburi on Venemaa krimipealinn. Kas see on nii ja kas võib öelda, et Peterburi on siis ka uuriva ajakirjanduse pealinn?

Uuriva ajakirjanduse pealinnaks võib Peterburit nimetada vaid ehk tänu sellele, et teist sellist organisatsiooni kui meil (Uuriva Ajakirjanduse Agentuuris - I.V.), kus töötab 150 inimest, pole isegi mitte Moskvas. Kuid Moskvas on terve hulk väga professionaalseid uurivaid ajakirjanikke.

Mis puutub sellesse, et Peterburi on krimipealinn, siis see pole nii. Omal ajal kasutati seda infot PR-kampaaniaks toonase kuberneri Jakovlevi vastu. Kampaania oli umbes selline: Peterburi oli kultuuripealinn, siis aga tuli kole Jakovlev ja Neevalinnast sai krimipealinn.

See ei ole tõsi, sest kuritegevusel pole pealinna. Pole mitte mingit püramiidilaadset struktuuri, mida juhitakse kusagilt ülevalt ja mille nimi on „vene maffia". Kuritegude hulgalt ei ole Peterburi kuidagi võimeline Moskvaga võistlema. Üldse oli Peterburi ka siis, kui teda kutsuti kuritegevuse pealinnaks, oma näitajate poolest, võrreldes teiste Venemaa regioonidega, kusagil päris keskel.

Korruptsiooni vallas ei saa jällegi ükski regioon Moskvaga võistelda, sest suurem osa võtmeisikuid, kes midagi otsustavad, istub Moskvas. Korruptsioon lokkab kõige rohkem seal, kus on palju musta raha. Musta raha on aga kõige rohkem seal, kus on kõige rohkem puhast raha. Moskvaga ei saa selles keegi võistelda - Peterburi on selles mõttes, kahju küll, provints. Nii et see „kuritegevuse pealinna" jutt oli igas mõttes väljamõeldis - kuigi äärmiselt elujõuline. Seda korrutati igas telekanalis oma poolteist aastat. Hiljem jäädi vait, kuid plekk jäi külge.

Kas ka Lääs võimendas seda kuvandit?

Lääs loomulikult võimendas. 90-ndate keskel ei soovitatud näiteks Lääne turistidel Peterburi sõita, sest see linn olevat krimikatastroofi küüsis. Jah, tulistati tõesti palju, kuid tavainimeste eluolu see eriti ei puudutanud. Need olid rohkem omavahelised arveteõiendamised.

Kas teie agentuuril on palju tööd? Pean silmas seda, kas tellimuste juurdevool on pidev?

Mis puutub kõrvalt tulevatesse tellimustesse, siis neid on meil olnud kusagil 12 või 13. Neli neist tellimustest tegime välismaalastele. Näiteks ei saanud Saksa ajakirjanikud ise ühe asjaga hakkama ja palusid meil uurimise läbi viia. Pärast küsisid, et palju see maksab, kui öelda, et nemad ise tegid. Noh, ütlesimegi, et kaks korda rohkem...

Eestis on viimasel ajal tehtud terve rida seadusi, mis keelavad teatud info kasutamise. Samas ilmub sedalaadi infot aga  väljaannetes „kus vaja". Seal, kus valitsusele sobib. Kas teil on  märgata samasuguseid tendentse?

Meil väljendub see väheke teisiti. Näiteks on Venemaal keelatud varjatud kaameraga tehtud võtted. Samas on teatud telekanalid, kes rahulikult neid filminguid näitavad. Esimene Kanal ja telekanal Rossija lihtsalt sülitavad selle seaduse peale.

Kõige suurem probleem meie sõnavabadusega seisneb selles, et meil puudub normaalne opositsioon. See opositsioon, mis meil on, ei oma mitte mingisugust populaarsust.

Kasparovit ja Kasjanovit rahvas ei usu. Kommunistid tekitavad paljudele kõrvetisi: et juba Nõukogude Liidu ajal näitasite, mida oskate. LDPR ja Žirinovski on selline klounipartei; võib isegi öelda, et pole mingit parteid, on vaid Žirinovski isiklik PR-kampaania.

Kui pole aga opositsiooni, pole ka vastavat ajakirjandust.

Meil on igati võimas opositsioon olemas. Tohutult suure käraga toimuvad kõikvõimalikud „korruptsiooniasjad"  opositsioonipoliitikute vastu. Kui aga tegu on valitsuskoalitsiooni, ehk nagu nad ennast nimetavad, „valgete jõudude" poliitikute samalaadsete asjadega, on järsku tegu mingi riigisaladusega või muu „andmekaitse" alla käivaga. Kas ka Venemaal on sama tendentsi tunda?

Ei ole. Kuid see võib tulla. Meil ei ole vist veel aru saadud, et säärast instrumenti võiks kasutada. Meil toimub massiline infoleke ja keegi eriti selle vastu ka ei võitle. Seda kasutavad ära ajakirjanikud, ja ega keegi neid eriti ka ei sega.

Aga kas ei ole sedamoodi, et see, mida ühtedele lekitatakse, võib teiste jaoks olla suur saladus?

Ei, meil on teisiti. Meil lekitatakse kõike kõigile - ja väikese raha eest. Operatiivinfot on kõigil toimetustel. Seda olla ei tohi, kuid kõigil on. Seadus näeb ette, et ajakirjanik ei pea oma allikat eeluurimise käigus avalikustama - kohtus peab, kuid eeluurimise ajal mitte. Noh, vahel toimuvad „organites" mingid sisekontrollid - meile helistatakse ja kutsutakse välja, meie aga saadame nad n-ö pikalt. Ütleme: kui te meid milleski süüdistate, siis esitage süüdistus; kui mitte, siis minge puu taha...

Kuidas see teil praktiliselt toimub, kas infoallikad on kõik kasutada raha eest?

Ei, raha eest on kasutada kõige probleemsemad allikad. Näiteks on „kõige müüdavamad" päästeameti (МЧС) töötajad. Nemad müüvad infot nagu poes - kõigile, ja loomulikult pole see siis enam mingi eksklusiivsus.

Meie allikad rajanevad inimlikel suhetel. Meil on kõige raskem päev miilitsapäev. Siis tuleb kõiki õnnitleda, nendega viina juua. Päeva lõpuks on kogu toimetuse rahvas väsinud, vihane ja purjus...

On muidugi toimetusi, kus on lausa eraldi „eelarve" informaatorite jaoks, aga meie kogemus näitab, et see on kõige halvem variant.

Samuti on ajakirjanikueetika väga tähtis. Näiteks jutustas mulle omal ajal Malcolm (Malcolm Dixelus - I.V.) ühe loo. Neil olla olnud Rootsi televisioonis Prantsusmaa erikorrespondendiks üks noor ja ilus tüdruk. Äkki hakkas too tegema ridamisi „eksklusiive" - tütarlaps sai äkki  kogu info esimesena kätte... Tuli välja, et temast oli saanud Prantsuse presidendi armuke. Toimetus seisis dilemma ees: nii jätkata ei tohi - pole eetiline, kuid sellist informaatorit kaotada ka ei tahetud. Korrespondendile pakuti siis vabakutselise lepingut. Tema võitis rahaliselt, kuid riigitelevisiooni palgale teda jätta ei saanud. Vaat selline lugu oli!

Noh, aga kas teil isiklikult pole mõnda sellist erilist lugu olnud?

Millist lugu te mõtlete - kas naljakat või hirmsat? On olnud nii- ja naasuguseid.

Räägiks kõigepealt hirmsast...

Teil istub türmis selline tegelane nagu Ustimenko. Ta oli Telepaadi bande üks killuke. Nad õppisid koos ühel kursusel Peterburi mereväekoolis. Telepaadi kuritööd paljastasime meie ja Telepaadi enda võtsime ka meie kinni. Meelitasime ta välja sealt, kus ta end peitis. Mängisime bandiite. Ta tappis, õigemini, arvas, et tappis, Venemaa kikboksingumeistri. Esinesime tolle poksiklubi turvajatena, kus too poksija töötas, ja legendi järgi tahtsime teada, kas ta tapeti juhuslikult või oli see tellimusmõrv. Istusime siis restoranilaua taga hotellis Pribaltiiski. Ta sõi-jõi ja jutustas uhkeldades kõigist oma tapmistest. Olin kriminaaljälituse välja kutsunud, aga need väärakad tulid kolm tundi! Kui Telepaat lõpuks näoga vastu lauda suruti, ütles ta mulle: „Nii on väga alatu teha!" Vastasin: „Sina, kes sa kaheaastasel poisikesel kõri läbi lõikasid, et ta teid röövimise ajal oma nutmisega ei segaks, räägid mulle midagi alatusest! Soovin, et sa vanglas kiiremini otsad annaksid!.."

Hiljem süüdistasid meid Hollandi kolleegid, et me olime rikkunud ajakirjanikueetikat, sest kurjategija politseile väljaandmine polevat ajakirjaniku asi, ja et me käitusime kurjategijaga ebaeetiliselt.

Ütlesin siis, et pistku sellisel juhul oma hollandi eetika teatud kohta, kuna see oli eriline juhtum, ja iga inimene oleks pidanud tegema kõik temast oleneva, et neid elajaid ühiskonnast elimineerida.

Vaat selline kole lugu oli! Ega keegi meile selle asja lahendamise eest aitäh ka ei öelnud. Ainult linnakohtunik ütles, aga miilits ja prokuratuur ei öelnud.

Lõpuks ehk veel mõni naljakas lugu...

On olnud muidugi igasuguseid... Kord tuli toimetusse üks naisterahvas ja rääkis, et teda taheti tappa ja et me uurigu välja, kes seda tegi. Arvasin, et ta on mingi hull, sest ta rääkis, et esialgu teda ähvardati, pärast aga tulistati kaheksa korda, kuid riivati ainult sõrme. Tuligi välja, et tulistati kaheksa korda, aga riivati ainult sõrme. Naisel oli selline suur kasukas seljas olnud, ise aga oli ta küllalt kõhn, ja kasukas oli tõesti kaheksast kohast läbi lastud. Tegelikult oli see lugu banaalne "naistekas". Tal oli armuke, armukesel endine kallim, kellel narkomaanist vend, ja too tulistaski. Kuna narkaril käsi värises, ei saanudki ta naisele pihta...

Oli veel üks lugu professor Bessonovist, kes raiuti kirvega surnuks. Meie tuttavad soomlased, kellele Bessonov mingit metsaalast kaastööd tegi, palusid meil see asi ära lahendada, sest nad olla kindlad, et professori tappis vene metsamaffia.

Hakkasime siis seda Bessonovit uurima ja tuli välja, et ta polnudki mingi professor, vaid elukutseline aferist. Metsaga polnud ta kohe kuidagi seotud. Muu hulgas oli ta müünud ühele soomlasele Shakespeare'i portree, kinnitades, et see oli 16. sajandist pärit originaal. Siis tuli veel välja, et Bessonovit jälitas mingi provintsilinna vaimulik, kes oli talle kirikurahad laenanud, et neilt protsente teenida. Kuskilt otsast ujus välja Iisraeli luure. Meil oli selline tunne, et olime sattunud mingisse košmaarsesse unenäkku.

Siis andis aga Bessonovi mõrtsukas ennast ise NTV telekanalile üles. Mõrvariks osutus Bessonovi tütremees. Nad olid raha pärast tülli läinud.

Peale kõige muu tuli välja, et tol Bessonovil oli kolm naist, kellega kõigiga oli ametlikult abielus ning kes kõik kolm olid trepikojanaabrid. Kas nad ka üksteise olemasolust midagi teadsid või mitte, seda mina ei tea...

Vestles IVARI VEE

[fototekst]  PALJUNÄINUD MEES: Andrei Konstantinov alustas GRU-s (sõjaväeluures) tõlgina ja jätkas uuriva ajakirjanikuna. Ta on nii kuritegusid avastanud kui ka mõrtsukaid vahistada aidanud.

Jaga |