Naine tööturul

Üldjuhul on Eesti naiste tööhõive juba pikki aastakümneid olnud traditsiooniliselt kõrge. Perekond ei saa ilma naiste tööpanuse ja rahateenimiseta hakkama, samuti on meie suhteliselt hästiharitud naistel suur tahtmine end teostada ka väljaspool kodu.

 Kuid tänasel päeval võib öelda, et naiste olukord Eesti tööturul on üha halvenenud. Eelmise aasta palgastatistika  näitas 3000-kroonist erinevust naiste kahjuks. Skandinaaviamaadest oleme selle näitajaga muidugi kaugelt maas.

Tööturuprogrammid töö- ja pereelu efektiivsemaks ühendamiseks on raskesti teostatavad. Lasteaiakohti, eriti aga sõimekohti, on nii mõneski Eesti piirkonnas (näiteks Tallinnas) ikka väga vähe.

 Emapalk on küll naiste hulgas tänuga omaks võetud. Oleme Euroopas sellega üsna edumeelsed – mitte igal pool ei väärtustata lapse sündi materiaalselt nii kõrgesti kui Eestis. Emapalk on kaasa aidanud sündimuse suurenemisele, kuid kõik peale emapalga lõppemist järgnev ei soosi naisi küll kuidagi. Eelkõige räägin siin tööturust. Langeva majandusega käivad kaasas pankrotid, koondamised, töötuse kasv ja kõik muud pahed, mis sellest tulenevad.

 Viimased suured koondamised on peamiselt läbi viidud ettevõtteis, kus töötavad enamasti naised. Narva Kreenholmis ulatub koondatute arv tuhandetesse. Sealsetel keskealistel, terve elu üht tööd teinud naistel on küll võimalik saada ümberõpet ja asuda uuesti tööturul konkureerima, kuid mõõtmatud probleemid ilmnevad kõigepealt suures sotsiaalses stressis, aastakümneid kestnud harjumuspärasustes, mida pole võimalik paari kuuga taandada. Paljud koondatud naised on üle 50-aastased; reaalne võimalus saada uuel erialal edukaks on neil kasin.

Kahtlane, kas kõikidele koondatutele õnnestub Narvas leida  töökohta. Uue töölepinguseaduse eelnõu kohaselt kahanevad koondatutele makstavad hüvitised ja koondamisest etteteatamise aeg. Seega on jällegi tule all eeskätt naised – ja koos nendega ka lapsed.

 Kui rääkida töölepinguseaduses kavandatavast rasedate vallandamiskaitse kadumisest, siis see toob kaasa hirmu kaotada töökoht. Seega seab riik perekonnad küsimuse ette: kas üldse on mõttekas järgmist last muretseda? Eriti kurb on seda juttu ajada lastekaitsepäeva eel.

Pealegi, kui last ootav naine vallandatakse, seab see sündinud lapse majanduslikult tõeliselt kehva olukorda. Üksikemad ja nende laste olukord, mis niigi on sotsiaalsete toetuste poolest kesine, muutub veelgi halvemaks.

 Kui võrrelda tööturul  naisi ja mehi, näeme toimumas horisontaalset segregatsiooni. Paremini tasustatavad töökohad kuuluvad eelkõige meestele. Haridustase ei oma siin märkimisväärset rolli. Teadaolevalt on Eesti naiste haridustase kõrge, kuid nagu ümberringi näeme, ei taga see neile ometigi head positsiooni tööturul. Tööd ja pereelu reaalselt ühildada on raske ning väljavaated konkurentsis püsida pärast lapsega kodusolekut tööturule naastes ei ole roosilised. Töölepinguseaduse eelnõu kohaselt jääb ära ka õhtuse tööaja diferents, mis tähendab, et  naistel kaob motivatsioon töötada õhtuti osalise tööajaga.

Kindlasti on veel palju mõtlemapanevat, millest tuleb avalikult rääkida mõjutamaks poliitikuid vastu võtma naiste- ja peresõbralikumaid seadusi. Selleks kavatseb KENA  eeloleval suvel korraldada Ida-Virumaal foorumi „Naine tööturul“.

Seniks aga – kaunist kevadet!

KESKMÕTE:

Riik seab perekonnad küsimuse ette: kas üldse oleks mõttekas järgmist last muretseda?

ANNELI KÖÖBA-ORLOV, Keskerakonna naiskogu KENA president

Jaga |