Mälestusväärilisusest

Võiks ju näiteks Jeltsiniga enim seotud paigas, Toompea lossi Valge saali läheduses, olla seinal mälestusplaat või bareljeef? Miks mitte Islandi väljaku sarnaselt teha mõni paik Jeltsini-nimeliseks? Teame ju ütlust, et kõige väärtuslikum pole kingituse hind, vaid meelespidamine. Võib ka nii õelda: suurel riigil suured sambad, väiksel riigil väiksed sambad.

Eks peab ka küsima: kas Jeltsini teened Eesti Vabariigi ees on mälestusväärilised? Vastuseid on vaid kahesuguseid - poolt või vastu. Raul Rebane arvab, et peaksime Jeltsini asemel põlistama Balti keti. Muidugi, aga seda oleme juba ka natuke teinud. Türi lähistel künkal paistab kaugele väärikas mälestuskivi. Ka Eesti-Läti piirile kerkis, tõsi, lätlaste teostuses, vist lehtmetallist taies Balti keti auks. Meenub veel Teletorni mälestuskivi, millelt metallikratid korduvalt "ärastasid" kätest kinnihoidvaid kujukesi, kuid see oli vist teletornikaitsjatele püstitatud.

Raul Rebane pakub teiste kandidaatide seas, kellel olevat teeneid meile, isegi Leninit ja Brežnevit (?!). Oi ei, isegi Gorbatšovil on Eesti ees minimaalsed teened - ta küll kiitis Balti rahvaid perestroikaga kaasaminemise eest ja meid eraldi veel IME eest, kuid mitte kunagi ei oleks Gorbatšov Eesti iseseisvust tunnustanud - ta kordas pidevalt: kõike võite teha, aga ainult suure Liidu piires! Ka president Bush piitsutas meid, et me mitte Gorbatšovi paati liiga ei kõigutaks...

Aga Jeltsin oli teisest puust: kõigepealt ta ise läks oma Venemaa pärast kolleegidega radikaalselt lahku, kaasa arvatud Gorbatšoviga, ja taastas Venemaa iseseisvuse Gorbatšovi NSV Liidust lahkumisega. Seda tegi ta esimest korda kõrgelt kongressitribüünilt, kui esimese julge mehena teatas saalitäie kommunistidele, et tema isiklikult lahkub komparteist ja soovitas seda ka kõigile, ning kui saal vakatas ehmatusest. Ja juba järgmisel päeval teatas Jeltsin, et iseseisvunud Venemaa valitsus tervikuna lahkub komparteist.

Siit saab lähtuda ka selge vastus, miks pidi Jeltsin pooldama Eesti taasiseseisvumist - sest ta ise tegi sedasama Venemaaga ja soovis, et ka meie Venemaa iseseisvust toetaksime! Ja Eestile kõige raskemal tunnil enne iseseisvumist oli ta nõus meile appi tulema... Juba oli toimunud OMON-i verevalamine Riia politseijaoskonnas, alles oli toimunud ohvritega rünnak Vilniuse teletornile - meil jäi vaid oodata, millal järjekord meieni jõuab... Ja siinkohal tuligi murrang - Venemaa president ulatas meile sõbrakäe. Jeltsini siiatulek oli seotud suurte riskidega ja palju tuli teha eeltõid ning aega läbirääkimisteks nappis - küllap olid määravad ka kaks kolmveerandtunnist telefonikõnet Savisaarelt Jeltsinile. Kohalikud intrid olid juba väga kohevil ja lennuki maandumisel oli intrite luure kohal.

Läbirääkimised president Jeltsini, meie Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli ning Läti ja Leedu kõrgete külalistega olid edukad ning Jeltsin pöördus avaldusega ka kohaliku Vene garnisoni poole tungiva sooviga mitte väljuda väeosadest. Tagasilend lennukiga oli vahepeal muutunud nii ohtlikuks intrite kogunemise tõttu lennuväljale, et otsustati tagasi sõita Eesti valitsuse eraldatud julgestuse saatel autodega piirini, kuhu juba Jeltsini autod vastu tulid. Nii said intrid ära kavaldatud. Küllap Jeltsini tulek oligi meile ka üheks oluliseks teguriks veretul taasiseseisvumisel.

Pärast 20. augustit 1991 tunnustas Eesti Vabariiki esimese riigina Island. Seejärel, kui esimese suurriigina oli seda 24. augustil teinud Jeltsini Venemaa, julgesid Eestit tunnustada ka USA ja teised suurriigid. Eks tänutäheks Islandile on Tallinnas nüüd Islandi väljak. Poleks paha, kui me ka Venemaa esimesele presidendile suudaksime tänulikud olla.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond.

Jaga |