Savisaar ei tassinud Tallinna Linnavalitsuse kööki Hundisilmale
EDGAR SAVISAAR, 25. juuli 2012
Suvine intervjuu Edgar Savisaarega spetsiaalselt Kesknädalale.
Kas uudis sellest, et prokuratuur aasta või kauemgi on tegelenud Teie „uurimisega“, oli möödunud nädalal Teie jaoks põhisündmus?
Vist mitte. Pigem Õhtulehe kirjutis sellest, kuidas Ärma talu riiklik köök susserdati Ilvese pere eraomandisse. Proovisin ette kujutada, kuidas mina tassiksin Tallinna Linnavalitsuse sööklast praeahju, külmkapi ja pannide komplekti metsade taha Hundisilmale ning õiguskaitseorganid mind sellejuures põõsaste taga jälgiksid.
Ei ole tähele pannud, et Soome presidendi ümber oleks nii suuri skandaale. Milleks neid perekond Ilvesel vaja läheb?Ega ei lähegi. Inimene on lihtsalt rahamaias ja ei taha enesele panni ostmiseks kulutusi teha, kui võib seda riigi raha eest korraldada.
Pühendaks selle intervjuu peamiselt Teie pretensioonika pealkirjaga raamatu „Tõde Eestist“ esimesele köitele, mis pidi ilmuma juba mais või juunis. Seni aga on olnud vaikus. Ma saan aru, et kevadine jalaluumurd mängib oma osa. Kui jalg kipsis, pidurdab see kõiki tegemisi. Aga mis seisus asjad on?
Alustame sellest, et jalaluumurd muidugi mõjutas. Aga vaid mõnda aega. Nüüd on käsikiri valmis ja küljendamine käib. Isegi pildid selles raamatus vaatasin hiljuti üle. Käsikirja tõlkimine inglise ja vene keelde on samuti alanud. Eks selle aasta hilissuvel jõuab valmis raamat Hongkongi trükikojast Eestisse kohale.
Mille järgi seda otsustada, kui suur on lugejahuvi selle raamatu suhtes?Raske vastata. Võibolla selle järgi, kuidas varasemad raamatud vastu on võetud? Kõige paremini läks muidugi mahukal „Peaministril“, kaks trükki ja ligikaudu 12 000 eksemplari. Ma ei tea Eestis ühtki teist publitsistlikku raamatut, millel oleks nii suur tiraaž. Muidugi mõjutas seda ka raamatu avaldamine Soomes, mis läbimüüki veelgi suurendas.
Kui varasemast meenutada, siis võeti ka „Usun Eestisse“ ja „Majanduspoliitika“ hästi vastu, kuigi tegu oli rohkem erialakirjandusega, mis nõuab enam pingutusi lugemiseks ja kaasaelamiseks. Usun aga, et ka see raamat võetakse hästi vastu ning see peaks pakkuma huvi laiale lugejate ringile. Seda enam, et mingis mõttes on tegu juubeliraamatuga – ma pole küll väga pingutanud, et oma kirjatöid kokku lugeda, aga see peaks olema 15. minu kirjutatud raamat riiulil.
Mõne katkendi käsikirjast on Kesknädal või linnameedia ka avaldanud. Ülevaadet raamatust kui tervikust need muidugi ei anna, sest pidid ära mahtuma ühele või kahele ajaleheküljele. Nagu ma aru saan, on põhirõhk asetatud ikka majanduskriisile ja sellest väljatuleku teedele nagu ka mitmes varasemas töös?Võrreldes „Majanduspoliitikaga“ on kontekst seekord laiem ning käsitleb mitte ainult majandust, vaid ühiskonda tervikuna. Ülesehituse järgi on raamatus kuus osa, neist esimene „Eesti varjatud tõde“, mis analüüsib meie fassaadriiki ja majanduslikku püramiidskeemi; teine osa räägib Eesti poliitikast, nii presidendist kui ka peaministrist, nii erakondadest kui ka jõustruktuuridest; kolmas osa on „diagnoos Eesti makromajandusest“, kus muide räägitakse ka Tallinna olukorrast. Neljas on pealkirjastatud „Eesti jäeti välja Euroopa sisulisest majandusest“; viies „Vene küsimus“ ja rahvuslikult lõhestunud ühiskond ning olemegi jõudnud lõppu, viimane osa kannab nimetust „Eesti tulevik“. See on küsimus sellest, kuidas saaks Eesti fassaaditaguse tühjuse täita sisuga jne. Küsimuste püstitus peaks huvi pakkuma. Ma väga loodan, et huvi pakuvad ka need lahendused, mis raamatus on antud.
Oleme sellest raamatust teinud mõne lõigu telesaadetesse Tallinna Televisioonis; Paavo Pettai ja Urmas Sõõrumaa on raamatust rääkinud ka oma intervjuudes Pealinnas. Ning minagi olen selle kohta sõna võtnud.
Ühes Tallinna Televisiooni saates hoiatati, et valitsevale seltskonnale ei saa selle raamatu ilmumine kuidagi meeldida. Eriti seetõttu, et seda ka Euroopas ja inglise keeles müüa tahetakse. Kas see hoiatus on kuidagi kinnitust leidnud?Minu arvates askeldab kapo küllalt agarasti minu raamatu käsikirja ümber, kuigi see ju tema asi ei peaks olema. Kolli püütakse teha sellest, kuidas ja milliste rahadega selle raamatu ilmumist finantseeritakse.
Vastus on aga lihtne: fondi vahendite kogumiseks, et toetada tsentristlikku maailmavaadet ja sellekohase kirjanduse väljaandmist, asutasime Eesti sõprade abiga juba 1997. aastal. Eesti oli selleks ajaks vaid kuus aastat iseseisev riik olnud ja nendel aastatel oli Šveits kindlasti meist turvalisem koht.
Äkki püüti selle fondi kaudu Keskerakonda toetada?
Ja mis siis, kui see ka nii oleks olnud? Sellisel juhul oleksime me seda muidugi vastavalt deklareerinud. Partei toetamisega ei olnud siin aga midagi tegemist. Küll aga maailmavaate levitamisega. Muidugi ei kavatsenud me Hayeki või Friedmani teoseid välja anda. Selleks on Eestis Reformierakond. Meie oleme alati toetanud tsentrismi mõttelaadi.
Nii et see on siis „Tõde Eestist“, saladus, mida jahivad parempoolsed parteid, proks ja kapo?Pole seal mingit saladust. Seoses raamatute sarja väljaandmisega on fond oma tegevuse lõpetanud. Olen korraldanud oma elus mitmete fondide käekäiku ning tean, et sellise suure sarja väljaandmine maailmas on kallis projekt, kuigi pikaajalises plaanis võib see ka tulu tuua.
Üldiselt võib selle teema rahule jätta, sest konto omamine ükskõik kus ei ole seadusega keelatud. Iseasi, et mina oleksin sellise fondi jaoks alati ja mistahes oludes ikkagi Eestit eelistanud. Aga antud asjas ei olnud ma üksi. Minu enda arvepidamine on ikka alati Eestis olnud.
Kas see on ainus projekt, mida nõnda on teostatud?Sama mudelit on püütud kasutada varemgi. Palju aastaid tagasi oli idee luua erapooletu trükibaas. Üks mõte oli koguda raha ja osta Eestist 50% Kroonpressi aktsiatest, mis tol ajal kuulusid Aleksander Kofkinile. Kahjuks ei saanud see projekt teoks, sest Postimees soovis ise need aktsiad kokku osta. Eks täpsemalt oskab selle kohta rääkida Aleksander Kofkin, keda ma siiralt tänan nõu ja toetuse eest fondile. Seoses selle fondi loomisega oli mul 1990ndatel kohtumisi ka manalateele läinud Harry Männiliga, kes oli mu lapse ristiisa, aga samuti Heldur Tõnissoniga Stockholmis.
Pärast trükikoja ostmise idee mahamatmist tuligi mõte ise korraldada kirjanduse väljaandmist.
Soovime Teile edu kirjanduse väljaandmiseks, kindlasti on sellist raamatute sarja vaja mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt. Palume aga ka kommentaari jätkuvatele segadustele Keskerakonna kontori ümber. Tuleb välja, et viimastel aastatel on politsei pealt kuulanud vähemalt tosinat keskerakondlast! Ja kõiki seoses ilutulestikuga ning 500 euro sponsoreerimisega kellegi ärimehe poolt, kes ajakirjanduse andmetel ise on osutunud kapo äpardunud agendiks. Järjest uusi nimesid lisandub, viimati sai Siret Kotka kirja selle kohta, et tema ja Lauri Laasi kõnesid on pealt kuulatud. Küsimusi sellest kapo kirjast tekkis aga rohkem kui vastuseid. Kõik see vajab kommentaari.Väidetakse, et telefonikõnede pealtkuulamine toimus seoses Ivor Onksioni Keskerakonda tulemisega ja Jüri Luige 500 euro sponsoreerimisega. See pole aga õige. Selleks ajaks ei olnud toimunud mingeid sündmusi ei ühes ega teises vallas. Nendel põhjustel polnud vaja kedagi pealt kuulata. Küll aga olid mõlemad nimetatud noored aktiivsed selle suve põhisündmustes: presidendivalimiste kampaanias, kus Ilvesele vastandati Indrek Tarand (Võibolla kuulati ka teda pealt?). Juunis me esitasime oma kandidaadi ja augustis sai president valitud. Siret Kotkat just sel perioodil pealt kuulatigi – juunist augustini. Sel suvel olid noored aktiivsed ka parteikongressi ettevalmistamisel. Seal tehti ju katse mind ametist maha võtta! Ma tean neid, kelle käed seejuures puhtad ei olnud ja kes olid kapoga väga lähedased sõbrad.
Mis aga puutub Lauri Laasi ja Siret Kotka pealtkuulamisse, siis selle juures tuleb põhjusi eristada ajenditest. Ajendiks oli äpardunud ärimees Luik oma 500 euroga, põhjuseks aga võimulolijate soov kontrollida kriminaalõiguslike vahenditega opositsiooni presidendivalimiste kampaania ajal ning lisaks sellele boonusena saavutada ka minu mahavalimine parteikongressil. Selles mõttes ei tasu ajendit ja põhjust segamini ajada. Ma tahaksin tõesti teada, kas Ilves ikka oli teadlik sellest, millega alluvad kapost tema valmiskampaania päevil tegelesid.
See on pikaajaline lugu, mille lõpplahendus tuleb tõenäoliselt alles pärast Ilvese ja Ansipi ametist lahkumist?Ansip ei ole siin milleski süüdi. Tema on tunnistanud, et Eestis kõiki pealt kuulatakse ja kuigi ta hiljem on proovinud seda ütlust kohendada, ei kõla see kuigi veenvalt.
Muide, seoses Siret Kotka telefonikõnede pealtkuulamisega on veel üks probleem. Luba tema pealtkuulamiseks anti aasta pärast seda, kui teda tegelikult pealt kuulati.
Eelmisel nädalal Kesknädalas avaldatud kirjutist on analüüsinud ka endine parteikaaslane Ain Seppik. Tema arvab, et Teie lugu on ajendatud võimalikest arengutest Savisaare rahaasjade uurimisel prokuratuuri poolt.
Usun, et Ain Seppikul on õigus. Ta tunneb kriminaaluurimist, omab kogemusi ja teadmisi selles valdkonnas. Omal ajal aitas ta mind isikliku elu varalisi asju korraldada ja andis nõu, kuidas seda teha. Tema kogemus oli mulle väga tähtis.
Milliseid arenguid võib Ain Seppik silmas pidada?
Juba see on oluline areng, et prokuratuur on nüüd esimest korda avalikult tunnistanud – nad on minu järel luuranud vähemalt sellest ajast peale, kui vahetus siseminister. Varem nad vaikisid või tegid arusaamatuid nägusid, kui nende käest selliseid asju küsiti. Kui poleks olnud minu artiklit ja Ain Seppiku repliiki selle juurde, siis oleksid nad ka nüüd edasi vaikinud. Nii et areng on ilmne!
Prokuratuur on ise Kesknädalale viidates teatanud, et nemad poliitilisi avaldusi ei kommenteeri.
Pean jälle Ain Seppikut meelde tuletama. Tema on praegust prokuratuuri juhti avalikult nimetanud „parteiprokuröriks“. Küllap tal oli õigus. Aga „parteiprokuröri“ süüdistustele ei saagi teisiti vastata kui poliitiliste avaldustega.
Kuidas seda kõike kokku võtta?Kõik see kokkuvõtvalt tähendab, et opositsioonipoliitikuks olemine on Eestis ohtlik ettevõtmine. Sa pead arvestama isikuvabaduste rikkumisega ja sellega, et kodu ja eraelu ei ole enam puutumatud. Pead arvestama, et sind jälitatakse ja kuulatakse pealt. Hoolimata Kreeka ja Hispaania probleemidest Euroopa Liidu rahasüsteemis tuleb tunnistada, et Eesti liikmeksolek Euroopa Liidus on ühes mõttes kindlasti kasulik – ilma selleta oleks opositsioon Eestis nüüdseks maha tambitud, nii nagu see toimus enne sõda nn vaikival ajastul.Sain hiljuti teada, et kapo on esmakordselt Eesti riikluse ajaloos tunnistanud ühe partei tervikuna kahtlustatavaks kriminaalkuriteos. Milleks niisuguseid naeruväärseid asju tehakse? Selleks, et kui taastatakse immuniteet Riigikogu liikmetele, siis erakonnal ei ole ju mingit immuniteeti olemas ega ole kunagi olnudki. Nii võib muidugi ühe partei 500 euro eest „vahele võtta“ ja kindlasti mõned ka plaksutaksid selle peale. Kuni saabub nende kord! Ei saa siiski jätta lõpuks küsimata: Seppik kahtleb, kas teid ikka on süüdistatavaks kuulutatud ja pealegi seadusvastasel viisil?
Pole kahtlust, et prokuratuur on tituleerinud mind väljendiga „beschuldigten“ ning viidanud Kars § 394-le. Mul puudub informatsioon, et prokuratuur oleks üritanudki seda väljendit kuidagi täpsustada või korrektseks ajada. Ma ei räägi antud juhul mingist paberist stiilis „tule eile meile“, vaid ametlikest dokumentidest Eesti riigi rahvusvahelises suhtluses.
Küsis Urmi Reinde
Viimati muudetud: 25.07.2012
Jaga | 
Tagasi uudiste nimekirja
