Nädala juubilar VLADIMIR PANOV 75

„Elus on kurbi ja raskeid aegu, kuid on olnud ka paremaid päevi. Rasketest asjadest ma ei räägi, jätame need seljataha.

 Kõigepealt, kui rääkida mu päritolust, siis olen nihukene kahevereline – ema eestlane, juurtega Võrust, isa Venemaalt Vologdast. Ema sündis juba Venemaal Pihkva oblastis, tema vanemad rändasid maa saamiseks Eestist välja tsaariajal. Sõjaajal jäi pere seal sakslastele jalgu. Kogu see küla viidi välja Eestisse Rohukülla, ja et edasi Saksamaale. Seal toimus selekteerimine, kes kuhu, ja minu ema suutis end siis möllida ühte tallu tööle. Nii jäimegi Eestisse. See oli 1943. aasta augustis. Ülejäänud sugulased olid kõik Leningradis ja hukkusid blokaadiajal. 13 inimest meie perest jäi sinna...

Pärast sõda elasime Haapsalus, lõpetasin seal keskkooli. Kuna elasime väga vaeselt – kui Venemaalt tulime, siis meil ju midagi kaasas polnud –, läksin 14-aastaselt tööle kalakombinaati. Isa töötas seal ehitusmeistrina.

 Kui sain 21, leidsin, et on vaja rohkem haridust saada. 1962. aastal astusin TPI-sse laevajõuseadmete erialale. Mina tahtsin merele. Olin praktikal laeval. Nii ma sõitsin pea kuus aastat merd, töötasin kalandusfirmas „Ookean“. Motoristist alustasin, edasi sain mehaanikuks, ja nii edasi.

 Siis tuli mul abiellumise tuhin peale, hakkasin ehitama kooperatiivkorterit. Aga ühel päeval kutsuti mind välja partei Tallinna linnakomiteesse ja öeldi: „Meil on vaja instruktorit, kes tegeleks laevanduse ja sadamatega.“ Ma olin TPI ajal olnud komsomolikomitee sekretär, ja mul oli seal kuramuse vahva koosseis. Minu asetäitjad olid Indrek Toome, Ahto Vellamaa, Peeter Vähi jmt. Meil oli nii võimas komitee, et meid kanti ÜLKNÜ Keskkomitee auraamatusse. No vot, ja nad siis kutsusid mind linnakomiteesse tööle.

 Ütlesin, ei saa tulla, ehitan kooperatiivkorterit, pean veel kaks-kolm reisi tegema. „Aga kui me selle probleemi lahendame?“ Ja lahendasidki. Aasta või pisut rohkem töötasin seal. Nikolai Johanson oli sekretär, mina tööstusosakonnas instruktor.

 Aga juba siis oli mul jäärapäine iseloom. Mis oli vale, mida ma pidasin ebaõigeks, seda ma kunagi ei teinud. No ja läksimegi Johansoniga riidu. Pidin minema sadamasse koosolekule ja raiuma seal mingeid nõudeid, mille kohta ütlesin, et see on vale, ja ma ei läinud. Tema ütles: sa pead! Mina vastu, et ei. Sina räägid, et on valge, mina ütlen, et on must, ja ma ei tee nii. Tema ütles: siis võid ära minna! Mina vastasin, et okei! Ja mind vabastati ametist kolmekümne sekundiga.

 Tulin välja, ja ukse peal astus vastu Ivar Kallion, Tallinna linnapea. Küsib, mis mul viga on. Ütlesin: kurat, peksti töölt välja! „Homme kell 9 minu juurde!“ Järgmisest päevast olin Tallinna Linna Täitevkomitee plaanivalitsuse juhataja asetäitja. Uno Meressoo oli juhataja, mina tema asetäitja. Töötasin mõne aasta Tallinnas, tegelesin planeeringute ja sotsiaalplaneerimisega.

 Siis hakati mind ülespoole lükkama. Läksin Statistika Keskvalitsuse juhataja asetäitjaks, viisin Eestis läbi 1979. aasta rahvaloenduse. Sealt lükati mind üles Plaanikomiteesse, tehnilise varustuse valitsuse juhataja asetäitjaks, kus tegelesin neli aastat Eesti ressursside kaitsmisega Moskvas. See käis nii: olid normid, need korrutati mahuga, saadi kogus. Tuli olla päris kõva hiromant, et need arvud kokku ajada ja kõik, mis vaja, kätte saada. Ja mul see õnnestus! Mul oli Gosplan’iga (Riigiplaan) väga hea ja normaalne koostöö. Enamik neist inimestest on juba manalateele läinud, aga üks on veel elus; temaga me kogu aeg õnnitleme vastastikku – temal on sünnipäev 14., minul 15. aprillil.

 Aga siis tuli niisugune lugu. Peeter Vähi oli EKE-s (Eesti Kolhoosiehitus) tööl, ja neil oli vaja asetäitjat, kes hakkaks tegelema varustusega. Eks nad tulid mind ära rääkima. Plaanikomitee esimees oli siis Gustav Tõnspoeg. Meie osakonda kureeris tema asetäitja varustuse alal Georgi Maltsev. Tore inimene! Absoluutne proff omal alal, kellelt sain tohutu õpetuse. Tema suri ära. Tõnspoeg ütles mulle: „Sa ei lähe kuhugi, ma teen sust asetäitja.“ Jant kestis kolm kuud. Siis kutsus välja, ütles: „Mine EKE-sse. Keskkomitee ei kinnita sind minu asetäitjaks...“ Eks siin oli jälle mängus minu terav keel; olin öelnud midagi, mis kellelegi meele järgi polnud...

 EKE-s töötasin kuni süsteemi lõpuni. Peale merd oligi mu kõige suurem kool EKE. Seal elasime tänapäevas. See oli kooperatiivne organisatsioon. Meil polnud laene, kõik, mida saavutasime, pidime tagama oma tööga ja oma tuluga. Kui tulu tuli, oli meil palk, ja kui ei tulnud, oleks pidanud näppu imema. Mingit riigidotatsiooni ei olnud. EKE oli väga edumeelne organisatsioon. Meil oli Alvar Ild, tehnikavalitsuse juhataja. Temal olid head suhted Soomes – Kokkilaga, Lemminkäisega. Ostsime sealt EKE-sse kõigepealt puidutehnoloogiat, saeveskid, kõik need Partner-saed – seni saagisime Družba’dega ...

Tõime Rannila katusepleki; Sadoliniga tegime Nõukogude Liidus esimese ühisettevõtte, värvid; siis MATEK – kokkupandavad majad. Ehitusmaterjalide tehas Tamsalus, kus valmisid paneelid, mida ei valata mitte vormi, vaid lindi peal lõigatakse vajalikud pikkused – ekstruuderbetoon.

Tõime sisse puitlaasttehase Saksamaalt... Nii ma tegelesin varustamisega, ja jälle istusin suurema osa ajast Moskvas. Kui nõukogude aeg lõppes, siis oli EKE Ärikeskuses varusid viieks aastaks! Vaat nii! Seal õppisin, kuidas tuleb oma tööga saavutada kasum, tulu, ja sellest elada. Meil olid kõrged palgad, meil olid suured sotsiaaltoetused, ja seal ma Vivo Tamme kõrval õppisin juhtima, inimestega läbi käima ja inimesi austama. Siiamaani ma ei kannata ülekohut.

1997. aastal sai minust Haabersti linnaosa vanem. Ma ei tea, kuidas praegu see valik käib, aga mina läbisin konkursi. Pidin pulti minema, midagi rääkima, ja mind valiti. Kalev Kallo oli mees, kes mu välja peilis, ja Edgar Savisaarega olime juba ka tuttavad – võtsin osa 1993. aasta kohalikest valimistest. Linnavolikokku ei pääsenud, aga olin Mustamäe halduskogu liige. Järgmised valimised viisid mind juba volikogusse, aga siis pandi linnaosavanemaks. Siis aselinnapeaks. Pärast seda töötasin oma firmas ja nüüd siis olen Tallinna Soojuse juhataja. Seal ma olin algul nõukogu liige, siis nõukogu esimees, nii et soojaettevõttega olen seotud juba üle 15 aasta.

 Sporti on ka tehtud. Maadlesin. Kuus aastat olin Eesti koondise liige. Liidu tasemel ma midagi ei saavutanud; mul oli trauma, käsi murti välja, ja maadlemine jäi katki. No see kõik oli TPI ajal. Maadlusföderatsiooni aseesimees olen olnud 13 aastat. Praegu juhin kuuendat aastat Eesti Maadlusveteranide Ühendust, kus on üle saja liikme. Kõige auväärsem liige on inimene, kelle ees ma alati kummardan ja võtan mütsi maha – August Englas. Kahekordne maailmameister, kes on nüüd 91-aastane. Superinimene, suure tähega!

Pere on mul tore. Mul on kaks poega. Vanem poeg, Dmitri, on Tartus, tal on kaks last. Lõpetas Tartu Ülikooli ja kaitses kõik kraadid, on keemiadoktor. Mina kaitsesin 1982. aastal filosoofiateaduste kandidaadi kraadi, ja minu „kandidaat“ on praegu „doktoriga“ võrdne.

Kolmas põlv, pojapoeg Artur, on väga „igav“ poiss. Ta pole kunagi peres tekitanud mingisuguseid probleeme, on alati kuulanud vanemate sõna, tal on olnud ainult üks hinne – „viis“. Kooli lõpetas kuldmedaliga. Oli koolis hästi aktiivne, nüüd õpib teisel kursusel Tartu Ülikoolis riigijuhtimist.

Noorem poiss elab mul Tallinnas, teeb siin haldusfirmas tööd. Abielus, üks laps on olemas ja teine tulemas.

 Tõttöelda olin ulakas poiss ja viisin Ando Keskkülalt naise ära. Elame Merle Keskkülaga koos nüüd juba üle 20 aasta. Tal on tütar Eva, edukas ärinaine, kellele kuulub Eestis tuntud parfümeeriafirma. Tal on ka kaks last, poiss ja tüdruk.

Peale spordi on mul üks huviala veel. Merel ma ei saanud seda eriti harrastada, aga nüüd seda enam – klassikaline muusika ja ooper. Ostame aastaks kõik piletid ette ERSO-le, valikuliselt Eesti Kontserdile, kogu Estonia uue repertuaari vaatame ära. Kolame ka mööda maailma. Meil on väike punt huvilisi, käime mööda ooperifestivale, rääkimata Soomest, Riiast, Stockholmist jne.

 Nädalavahetusel olime Pariisis Paavo Järvi lõpukontserdil, kus kuulsin meie aja Paganinit – Joshua Belli. Fantastiline viiuldaja, mängib Antonio Stradivari viiulil, mis on pärit 1713. aastast.

No ja alati käime Saaremaa ooperifestivalil. Kõik see võtabki meie vaba aja ära.“

 Palusin ka Tallinna Linnavolikogu esimehel Kalev Kallol öelda juubilari kohta oma arvamus. See kõlas nii: „Panovi peale võib alati loota. Kindla sõnaga mees. Kui midagi lubab, teeb. Ei vingerda. Kui ütleb, et ei tee – siis ongi nii. Armastab väga head muusikat. Eestis ei toimu ühtegi kõrge tasemega kontserti või ooperietendust, mida ta ei vaataks. Inimene, kes armastab head muusikat, saab hingelt olla ainult hea inimene.“

 Õnnitleme tublit töömeest Vladimir Panovi väärika juubeli puhul!

 TOIVO TOOTSEN, mõttekaaslane

Jaga |