Nädala juubilar Paul McCartney 65

ENN EESMAA,      13. juuni 2007


Kõigist biitlitest koos ja igaühest eraldi võiks rääkida-kirjutada sadu lugusid. Kui aga lähtuda iga popmuusikahuvilise isiklikest mälestustest ja muljetest, siis sadu miljoneid. Ehk mäletate veel Paul McCartney laulu „When I'm 64". Nüüd on ületamatust nelikust selle vanuseni jõudnud vaid tema ja Ringo.

Paul McCartney elusaatus ja looming tõestavad, et geeniuste puhul on tulemus alatihti liidetavate summast suurem.

Kindlasti on olnud ja on Paulist paremaid lauljaid, mõnigi mängib basskitarri virtuoossemalt, küllap leidub neidki, kelle arvates pole Paul McCartney aegade parim pophelilooja. Kindlasti oleks mõni mees nõus tõestama isegi seda, et „The Beatles" pole ülim bänd popmuusikas. Kuid ometi kuulub just Paul McCartney kahtlusteta ühena vähestest meie kaasaegseist igavikusuuruste hulka. Osaliselt juba seepärast, et, ütleme, viie sajandi pärast on just meie aeg inimkonna pikas ajaloos esimene, mida nii ohtralt on lindistatud, salvestatud ja filmitud. Üks asi on rääkida kunagistest muusikageeniustest ning kuulata nende muusikat teiste esituses, hoopis teine tera on selgelt näha ja kvaliteetselt kuulata kunagiste suuruste intervjuusid, kontserte ja filme. Kujutlege, kui meil oleks mingi ime läbi võtta Mozarti, Bachi või Beethoveni kunagiste esinemiste salvestusi. Tuhande aasta pärast on aga „The Beatles", Elvis Presley, Louis Armstrong ja kümned teisedki meiega samal ajal elanud levimuusika geeniused ja alustalad ekraanil niisama erksad ja ehtsad, kui salvestustehnika elavat esitust üldse suudab jäädvustada ja edasi anda.

Täisnime ja tiitliga Sir James Paul McCartney lugu on ühtpidi tavatu ning samas ka meie ajastule tüüpiline.

Mitmekordselt Guinnessi rekordiraamatusse kantud kuuekümne kuldplaadi omanik, Oscari ja Grammy võitnud Paul McCartney oli lapsena täiesti tavaline Liverpooli Merseyside'i poiss. Ta inglasest isa Jim oli puuvillakaupmees, õigemini rohkem nagu proovireisija. Kuid Jim oli ka harrastuspianist, kelle lemmikuks oli dzhässmuusika. Pauli ema oli iirlanna, seega katoliiklane; ta käis lapsehoidjaks paljudes Liverpooli kodudes. Paulil on ka noorem vend Michael. Ema suri rinnavähki, kui Paul oli vaid 14-aastane. Üsna varsti pärast matuseid kirjutas Paul oma esimese laulu. Peaaegu täpselt poole sajandi eest kohtus Paul John Lennoniga, kes esines ühel kirikupeol koos oma ansambliga „The Quarrymen". Peagi kutsus Paul bändi ka oma sõbra George Harrisoni. 1959. aasta novembris esines trio televisiooni talendikonkursil. Tollal olid nad „Johnny and the Moondogs". Augustis 1960 liitus ansambliga trummar Pete Best ning seikluste- ja kannatusterohkel ringreisil Saksamaale nimetati end juba ansambliks „The Beatles". Augustis 1962 asus trummide taha Ringo Starr. Biitlite esimene lööklaul oli „Love Me Do". „Please, Please Me" jõudis juba edetabelite tippu ning samanimeline esimene album vallutas popmuusika poed veebruaris 1963. Kõik ülejäänu on särav popmuusika ajalugu, millest osa jääb tõenäoliselt sajandeiks inimkonna mällu. Küllap on kauges tulevikuski inimlastel rõõmu nii Bachi fuugadest, Mozarti ja Beethoveni sümfooniatest kui ka esimestest popmuusika legendlauludest. Nende hulgas on kindlasti oma koht ka Paul McCartney poolt kirjutatul. „Yesterday" tähendus popmuusikas võib olla ligikaudu sama, mis Mona Lisal on maalikunstis.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)