Kevad kolme tunni kaugusel

Peale 3,5-tunnist lennureisi vahemaandumisega Kopenhaagenis jõudsime Nüüdis-Euroopa südamesse - pluss 4-kraadisesse vihmasajusesse Brüsselisse.

Esmamulje Euroopa pealinnast

Rohetavad muruplatsid. Meile tundus, et oleme äkki kevadesse sattunud, otsekohe ununesid kodumaised mõõtmatud lumehanged. Lumi on muidugi ka seal tuntud ilmastikunähtus, kuid enamasti pärast sadu see kohe sulab.

Brüsseli rahvusvahelises lennujaamas, mis on üks Euroopa suurimaid, võttis saarlasi vastu Vilja Savisaare nõunik Mikk Pikkmets. Hotelli jõudmiseks kasutasime metrood, mis kohalike elanike seas populaarne liiklusvahend - säästab aega ja raha ning on keskkonnasõbralik.

Mõni minut jalutamist mööda vihmamärga kohalikku „Manhattanit", kus meid ümbritsesid klaasist pilvelõhkujad, ja jõudsimegi kesklinnas asuvasse hotelli.

Brüsseli vanalinnatänavad on kitsad nagu Tallinnaski ja ehkki seal on märkimisväärselt rohkem elanikke, sellist autode massi nagu meil tavaline, silma ei hakanud.

Eriti puhtaks seda pealinna nüüd küll nimetada ei saa. Huvitav oli jälgida, kuidas kaupluste omanikud õhtul enne sulgemist tühjad pappkastid ja kilekotid keset tänavat hunnikutesse kuhjasid. Sinna need ka jäid, aga hommikuks oli tänav puhas, ei märkigi prügist.

Põõsaalused ja muruplatsid avalikes parkides polnud küll sellist tööriista nagu reha kunagi näinud; paistis, et see kedagi ei häirinud.

Harjumatu oli keset päist päeva näha nii palju tervisejooksjaid - ilmselt on masu ja tööpuudus ka siia jõudnud -, kuid heaoluühiskonnas võetakse selliseidki asju kui iseenesestmõistetavaid. Isegi papagoidel on siin hea elada - istuvad pargi põlispuudel ja jälgivad möödujaid.

Austrid, õlu ja „punased laternad"

Õhtusöök ootas meid ühes väikeses vanalinnarestoranis, milletaolisi seal kuhjaga külg-külje kõrval. Sisekujunduselt on need lihtsad ja kodused. Saarlastele kui kalasööjatele lubati serveerida „kohalikku kala". Vaevalt et keegi meist oskas uneski näha, et meid kostitatakse austritega.

Ühesõnaga, eelroog -- austrid! Nendega pidi toimima sedasi: veidike sidrunimahla, et elusolend „surnuks ehmatada". Kõige raskem on mollusk karbi küljest lahti saada, aga kes vähegi soovis, sai maitse suhu - polnudki kõige hullem.

Pearoog - keedetud rannakarbid porrukastmes. Sellise mereanniga olid juba mõnedki tuttavad, tõsi küll, tigude nime all. Veerand tunni jooksul tühjenesid malmnõud karpidest ja ruumi jätkus ka heale veinile.

Öelnud tänusõnad kostitajatele, lahkusime öisesse Brüsselisse täiskõhuga. mõnel kotis hulk tühje austrikarpe.

Mööda restorane ja baare täis pikitud kitsaid vanalinnatänavaid jalutades asusime kohaliku õllekultuuriga tutvuma. Raekojaplatsi ääres asuvas õllerestoranis sai maitsta nn elavat õlut, mida Saaremaal kahjuks enam ei toodeta. Peab tõdema, et belglased pole üksnes head veinimeistrid, vaid oskavad ka hääd õlut pruulida - vähemalt nii arvasid meie õlletundjad.

Kohustuslik-vabatahtlik programm ammendatud, ei lasknud me mööda võimalust heita pilk „punaste laternate tänavale". Tänav nagu tänav ikka, ainult et vaateaknail ilutsesid elavad „mannekeenid". Ei tea, kas oli süüdi halb ilm või teisipäevaõhtu, kuid tänav tundus  üsna inimtühi.

Euroopa Parlamendis

Ilm näitas Brüsselis isegi päikest ja õues oli 8 kraadi sooja. Suundusime otsejoones parlamenti - metroo tundus juba üsna kodune ja enesestmõistetav liiklusvahend. Euroopa Parlamendi hoone - suur ja võimas klaasehitis, valminud 1992. aastal, laieneb pidevalt juurdeehitiste lisandudes. Brüsseli lennujaamaga võrreldes oli turvakontroll suhteliselt tavapärane: kotid, kehaskänner. Vaid fotoülesvõte turvakontrollist paluti kustutada.

Mõneti üllatas, et Europarlamendi hoone oli seestpoolt palju tagasihoidlikum, lausa askeetlik. Kuidagi uskumatu tundus, et neissamades ruumides võetaksegi vastu kõik tähtsad (ja paljukirutud) eurodirektiivid, mis ühel või teisel moel meie kõigi igapäevast elu mõjutavad.

Ja korraga hoomasid, kui väike on maailm: alles oled Saaremaal ja püüad kala ning juba järgmisel päeval oled Brüsselis ja istud saalis, kus 736 saadikut 27 riigist teevad oma igapäevast tööd ning hääletavad parasjagu selle poolt või vastu, kuipalju kala sina seal Saaremaal ikka püüda tohid.

Siis tutvustas kommunikatsiooniosakonna töötaja Evelin Rikas meile põhjalikumalt Euroopa Parlamendi struktuuri ja toimimispõhimõtteid. Algul tundus, et kõike seda juba teame, ent võta näpust, ikka avastad, et ei tea sa midagi.

Eestlasi töötab Brüsselis umbes paar tuhat, Europarlamendis polegi täpselt teada, kui palju neid on. Küll on üritatud teha eestlaste kokkusaamisi, kuid täpset arvu ei osatud ikkagi öelda.

Vilja Savisaar tutvustas ka enda töid ja tegemisi. Teadupärast kuuluvad kolm Eesti saadikut - Siiri Oviir, Kristiina Ojuland ja Vilja Savisaar -- Euroopa Liidu Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni (ALDE). Kokku on fraktsioone seitse, neist neljas töötavad ka Eestist valitud saadikud.

Ehkki liikmesriike on 27, kulgeb töö Europarlamendis 23 keeles ja sünkroontõlkega. Sisuline töö, nagu Eesti parlamendiski, toimub komisjonides. 20 komisjonis tehakse ära põhiline töö õigusaktide ettevalmistamisel ja suures saalis ainult hääletatakse. See käib kui masinavärk, ilma igasuguse seletamiseta. Sõnavõttudeks antakse igale fraktsioonile kindel aeg. Pool tundi vaba mikrofoni tähendab aga, et kes ees, see mees.

Vilja Savisaar kuulub transpordi- ja turismikomisjoni. Selle tegevusväli hõlmab infrastruktuuri, töötajate ja reisijate õigusi, turvalisust, lennuohutust. Arutlusel on Rail Baltica teostamise uuring.

Viimane pilk Brüsselile

Küsimusi ja arutelusid oleks jätkunud kauemakski, kuid piiratud ajalimiit sundis tegema ühispilti, tänama võõrustajaid ja suunduma linna tutvumaks sõjaajaloo muuseumiga. Turistile jätkub vaatamisväärsusi kuningalossist kuni Heyseli pargis kõrguva hiigelvaatetornini Atomium. Üritasime endasse ahmida võimalikult palju teadmisi ajaloo, arhitektuuri ja kultuuri valdkonnast.

Kes pole pissivat poissi Manneken Pis näinud - see pole Brüsselis käinud. Väike kuju oli Eesti Vabariigi sünnipäeva puhuks rüütatud eesti rahvarõivasse ja ehtis uhkelt Brüsseli vanalinna. Kuidagi kodune tunne oli.

Õnnelikumatel õnnestus ka kuningapaar ära näha ning majesteetidele lehvitada.

Ja oligi lõppemas meie lühike, kuid sisukas reis, mille eest peame tänama mitte eestlastest maksumaksjaid, nagu paljud siinkohal arvata võivad, vaid suurt Saksamaad ja teisi suurriike, kes vastavalt oma rahvaarvule igal aastal toetavad Euroopa Liidu ühist rahakassat. Muidugi täname ka pr Vilja Savisaart ja kogu tema meeskonda, kes meid lahkesti vastu võtsid.

Tihti kuuleme, et see eurovärk on ikka üks jama küll ja sageli ei oska tavakodanik ennast kuidagi sättida sinna nn europaabelisse, küsides, milline üldse on meie roll selles liidus. See kõik tundub kauge ja veidi utoopiline. Samas on hea tunda endid võrdsena võrdsete seas, olenemata rahvaarvust ja pindalast, keelest ja kultuurist.

Minnes vahel välja kodutanumast, mõistame, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me teel oleme. Üks kord ise näha on ikka tõesti etem kui sada korda kuulda!

ELO NAABER, Keskerakonna Saaremaa piirkonna koordinaator

[fotoallkiri]

Saarlased Europarlamendis. Esireas (vasakult): Arnold Lokna, Priit Pihel, Elo Naaber, Lilian Raadel, Vilja Savisaar, Luule Aadussoo, Kristi Sillart, Kadi Loode, Marko Ilumets, Koidu Allvee, Arvet Kallas. Teises reas: Tarmo Nook, Ülle Sepp, Piret Sarjas, Helle Kukk, Maile Aale, Eve Kaasik, Viive Reinväli. Kolmandas reas: Karel Miil, Kaljo Tuuling, Kersti Tarvis, Meelis Sepp, Triinu Putnik, Peeter Vitsur, Taimo Antsaar, Valdur Lind.

Foto erakogust  

Jaga |