Kiretult kirgedele mõeldes

ANDO LEPS,      12. märts 2003




Kuigi jätkuvalt möllavad poliitilised kired, püüaks vaadelda mõnda valimistega seotud sündmust mitmest küljest, et veidigi anda lugejale mõtteainet ning aidata tal jõuda iseseisva mõtlemise rajale.

Niisiis, mõned kõnekad ja mõtlemist väärt seigad valimiste eel ja järel.
1. Viimased nädalad enne valimisi avaldavad ajalehed ning võimendavad raadio ja televisioon arvukalt ainult negatiivse suunitlusega, ägedalt ründavaid "lugusid-paljastusi" ühe jõu - Keskerakonna vastu. Teiste erakondade tegusid täna või minevikus eriti ei lahata ega anta neile hinnanguid. Nähtava soosinguga suhtutakse Res Publicasse.
Iga vähegi erapooletu kontentanalüüs valimisperioodil trükiajakirjanduses ilmunust kinnitab seda. Kuid keegi ei väljenda muret ajakirjanduse kallutatuse pärast.
2. Samalaadsetele faktidele reageeritakse eri mõõdupuuga, halvustades ja süüdistades ikka ainult Keskerakonda. Kohalike valimiste eel saatis Res Publica vähemalt Tallinnas massiliselt kihutuskirju valijatele nimeliselt, sama tegi Tartus nüüd Reformierakond.
Seda ei panda tähelegi ega süüdistata neid kodanike isikuandmete kuritarvitamises. Kui aga saadi teada valimiskirjadest, mis Keskerakond saatis valijatele, tõsteti suurt lärmi ning süüdistuslainet hoiti üleval pikka aega. Kui ilmnes, et respublikaanid saatsid ka salastatud mobiilinumbritele SMS kihutussõnumeid (näiteks Lääne-Virumaal), ei pööranud press või andmekaitseinspektsioon sellele mingit tähelepanu ega nõudnud asja uurimist.
3. Valimiseelsel päeval ilmutas suur päevaleht pikad mahakirjutused mingitelt lintidelt, mida juba lehe pealkirjas nimetatakse intrigeerivalt lindiskandaal nr 2-ks. Lintide ehtsust tõestamata jõutakse nendel olevate katkete põhjal kohe kategooriliste järeldusteni Keskturu erastamise, seal toimuva ja mingi musta raha liikumise kohta. Muidugi antakse kohe teada - Keskturul toimuvate hämarate tegude taga on allilm ja Keskerakond oma juhtidega.
Kummaliselt kombel ei küsi keegi mingeid tõendeid nende salvestuste ehtsuse kohta, kuid kõik neil olev läheb kohe käiku sõjakäigus Savisaare ja Keskerakonna vastu. Samuti ei vaevuta seletama, kuidas jõuavad mingid lindid politseist nii libedalt pressi. Uus skandaal on püsti pandud täpse arvestusega päev enne valimisi ja Keskerakond ei jõua räigele ründele enam vastata ega selgitusi anda. Seda ilmselt ka ei taheta. Muidu oleks ju need neli aastat politsei käes olevad lindid enne välja toodud ja neil olevat tõsiselt analüüsitud.
4. Ainult Keskerakonda rünnates unustas ajakirjandus enamiku oma eetikakoodeksist, tasakaalustatuse, objektiivse ja erapooletu ning igakülgse informatsiooni andmise nõuded.
Eesti Raudtee erastamise segaseid asjaolusid uurinud Riigikogu töörühm tegi oma kokkuvõtted valimiste eel ning üles jäi palju vastuseta küsimusi. Komisjoni juht Ignar Fjuk ja erastamisjuht Väino Sarnet andsid sama asja kohta täiesti erinevat infot ja selgitusi. Ajakirjandus ei suvatsenud aidata lugejat tõde selgitada, ei esitanud Erastamis- agentuuri nõukogu liikmetest ministritele Pärnojale, Jürgensonile ja Kallasele või endisele valitsusjuhile Laarile ühtegi küsimust toimunu tagamaade kohta. Kõik skandaalse erastamise otsad kadusid vette ja ainsana jäi pressis kahtlasse rolli poliitikutest ministrite otsuste väike täideviija Liivik. See ülitähtis teema ei köitnud ajakirjandust, sest sellega ei saanud kuidagi rünnata Keskerakonda ning teema tõsine tõstatamine oleks võinud kahjustada endise kolmikliidu parteisid, keda taheti aga hoida ja poputada viimseks võitluseks Savisaarega.
5. End menukirjanikuks pidav Kaur Kender leidis valimiseelsel päeval terve vaba lehekülje ja kümneid tuhandeid kroone oma "reklaamiteksti" avaldamiseks Päevalehes, milles manas hirmsa pildi nendest õudustest, mis tabavad Eesti riiki Keskerakonna vali- misedu korral. Isamaa on hirmsas ohus ja igaüks peab oma häälega tõkestama türanniale tee. Kui varem uuris vaba ajakirjandus hoolega, kuidas ja kellelt ikka laekus 1000 krooni mõne mitte-kolmikliidu partei kassasse, siis sedakorda ei huvita pressi see, kust võtab laia joonega ja sageli võlgu olev ning kuuldavasti senini kuriteokahtlusega uurimise all olev Kender 50 tuhat kohe maksta. Ajakirjandus ei tunne huvi, missugused jõud maksid Kenderile ässitava teksti ja reklaamipinna eest lehele. Kuuldused Jüri Mõisa ja Meelis Lao kui ka Keskturuga seotud tegelaste osast selles vägitükis sumbuvad kiiresti. Oma poisse ei saa ju välja tuua. Omaette küsimus on see, et Kenderi "Isamaakõne" tekst, mida serveeriti reklaami pähe, on vastuolus reklaamiseaduse nõuetega, mis keelavad kedagi halvustada, rääkimata otsese vaenu õhutamisest.
Huvitav oleks küsida Päevalehe juhtidelt nende põhimõtete kohta. Efroim Zuroffi tekste natside otsimisest ei soovi nad kuidagi trükkida, sest need olevat vastuolus reklaamiseadusega ja õhutavat vaenu ühiskonnas. Kenderi räige tekstiga on aga nende arust kõik OK.
6. Suured päevalehed on minetanud oma rolli ühiskonnas toimuva kajastamisel ja analüüsimisel ning on asunud ise poliitikat tegema ja poliitilisi otsuseid mõjustama. Kohe esimeses lehes, kus valimistulemused sees, dikteerib Postimehe peatoimetaja kategooriliselt vabariigi presidendile oma ainutõde - ettepanek valitsuse moodustamiseks tuleb teha Juhan Partsile ning mitte mingil juhul valimiste tegelikule võitjale Edgar Savisaarele. Samas vaimus kujundavad jõuliselt arvamust Äripäev ja Päevaleht. Riigipeale ning ka teiste erakondade juhtidele tehakse kõik puust ette, näidates, et Parts on ainus ja õige valik.
Seda fakti, et kõige enam hääli anti siiski Keskerakonna poolt ning ta sai valimistel ägedast rünnakust hoolimata üle 12 tuhande hääle rohkem kui eelmistel valimistel, ei mainita.
7. Kui valimisjärgsel päeval anti teada, et reformerid võivad minna valitsusliitu Keskerakonnaga, võeti ette otsene provokatsioon keskpartei täielikuks väljalöömiseks mängust. Kiiresti võeti kinni Tallinna abilinnapea Valdimir Panov, keda veeti alandavalt rauduskäsi ja juhuslikult olid kohe kohal tele- ja fotokaamerad, et keskerakondlase järjekordset sissekukkumist mõnuga näidata. Kummaliselt jutukalt seletas üks politseijuht kohe Panovi süüd mingis altkäemaksukahtluses, rikkudes süütuse presumptsiooni ning andes detailset infot väidetava kuriteo kohta. Kui aga neljapäeval tuli teade kahe ohtliku kurjategija tabamisest, kes olid metsikul moel tapnud Rootsi kodaniku, säilitas politsei oma tavapärase delikaatsuse, ei teatanud kinnipeetute nimesid ega näidanud nende pilte või rääkinud kuriteo üksikasju.
Veel üks tähelepanek. Iga päev pärast Panovi suure zhestiga raudu panemist käisid ajakirjanikud peale ja süüdistasid, et Savisaar ja Keskerakond ei taha kommenteerida Panovi lugu. Kui kohus Panovi neljapäeval vabastas ja Savisaar, Panov ning mitu endist siseministrit jagasid selgitusi, andsid telekanalid räägitust vaid väga napi ülevaate, juhtunu kohta tegelikult midagi olulist ütlemata. Kas uudishimu oli juba raugenud või oli Panovi arreteerimisega seatud siht saavutatud? Reformerid ja Rahavliit teatasidki, täpselt nii, nagu selle näotu loo planeerijad arvestasid, et sellises olukorras ei saa Keskerakonnaga ühte valitsusse minna ja ilmusid kohe Partsi palge ette end pakkuma.
Loodan, et tänane lugeja, alles eile ja peatselt taas valija, pole nii naiivne, et uskuda nende juhtumiste juhuslikku ajalist kokkulangemist valimisaega. Selleks on "juhuseid" liiga palju.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)