![]() Lennart Meri pärandusTiina Tamman, 19. aprill 2006Imetlesin lausa, kui elegantselt ja asjalikult oskas perekond Meri endise presidendi surma järel esineda pressiavaldusega. Just äsja trükkis selle ära ka Inglismaa eestlaste leht "Eesti Hääl". Nii et võisin uuesti imetleda, kuidas Lennart Meri vaim oleks ikka veel nagu elus, ikka veel nagu meiega. Meil, eestlastel, on väga vaja sellist merilikku sõnalist lihtsust, mis on samas stiilne ja esinduslik. Eks igal meil ole kadunukesest oma mälestused kellel otsesed, kellel kaudsed. Minu mälestused on kaudsed, seotud minu tollaste tööülesannetega BBC-s, ent need ei ole aastatega kahvatunud. See oli aeg, mil alles oli toimunud Pullapää kohtuprotsess oma shokeeriva avastusega, et mitmed sõjaväelised korraldused olid antud suuliselt, kas siis otse või telefonitsi, aga ilma midagi kirja panemata. Raadios rääkis keegi ajakirjanik, et see olla meile paras õppetund, kuidas tulevikus asju kirja panna, ent ei tolle aja lehed, Riigikogu ega valitsus haaranud sellest mõttest kinni. Umbes samal ajal vallandas Lennart Meri Aleksander Einselni kaitseväe juhi kohalt ilma põhjust teatamata ja kuulutas vallandamise põhjuse riigisaladuseks. Teine mälestus on ka samast perioodist. Lennart Meri presidendina ruttas teleekraanilt teatama, et meie demokraatia on ohus, kui siseminister Edgar Savisaar lindistab poliitikute kõnelusi. Ta muidugi ei väljendanud ennast nii otse, ent tema esinemise mõte oli täiesti selge. Kas ei oleks meil aeg tuleviku huvides nõuda, et meie praegused ja tulevased presidendid (ning ka teised riigimehed) paneksid kohustuslikus korras kirja asjad, mille telgitaguseid nad hetkel millegipärast ei taha avada? Kausta peale võib ju kirjutada: avada pärast minu surma või avada aastal 2040. Minuteada ei ole Eesti juhtidel praegu mingit kohustust isegi nende endi tekitatud riigisaladusi kirja panna. Kas ei oleks see aga meie, elavate jaoks ilus pärandus? Kuidas me muidu riigi ja rahvana areneme ja õpime? Viimati muudetud: 19.04.2006
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |