Eesti raudteekriisi arukas lahendus

Herbert Vainu,      15. märts 2006


Praegu vaieldakse selle üle, kas ja millal kaob vaen nõukogude korra ohvrite ja kunagiste võimufunktsionääride vahelt. Eriti hoogustas seda president Rüütli otsus jagada iseseisvuspäeval rohkesti autasusid ka inimestele, kes Eesti taasiseseisvumises olulist osa ei etendanud, kuid on viimastel aastatel, vaatamata sellele, et nad olid kompartei liikmed, uues võimustruktuuris edukalt tegutsenud, tavaliselt küll mitte kõige kõrgemal tasandil. Peaaegu pole aga puudutatud teist olulist küsimust: puudub selgus, kui suures ulatuses nõukogudeaegsed tootmisjuhid või nende järelkäijad majanduselus mõjukad tänini.
Üks tähelepandavamaid majanduse praegu otsustavalt mõjutajate hulgas on kahtlemata suurettevõtja Jüri Käo – nõukogudeaegse kõrge majandusjuhi ja poliitiku Vladimir Käo poeg. Omal ajal valitses üldine arvamus, et Eesti NSV juhtidest oli V. Käo üks kõige järsem ja Moskva-truum. Tema poeg sai taasiseseisvumise ajal vabriku Norma direktoriks ja oli iseloomult nagu isa suust kukkunud – rääkis, et majanduses tuleb olla julm. Nüüd on ta saanud Eesti majandusmaastikul üheks kõige mõjuvõimsamaks juhtfiguuriks, kelle sõnal on kaalu Eesti raudtee tuleviku üle otsustamisel.
Mäletame 15 aasta tagust lemmiklauset „Riik on halb peremees". Sellele vastavalt anti Eestis rohkem kui enamikus teistes maades riigivara erafirmadele, maksustades neid üpris madalalt.
Nüüd on selgunud, et erastatud raudtee on madala maksukoormuse tõttu teeninud suuri kasumeid, kuid jätnud erastamisel kokku lepitud tänapäevastamisülesanded täitmata. Üht-teist odavat ja rahvale kahjulikkugi on siiski tehtud. Näiteks osteti USA-st vanu vedureid, mis möirgavad nii kõvasti, et raudtee läheduses ei saa inimesed öösiti magada.

Kerkinud on küsimus Eesti Raudtee ümberkorraldamisest. Valitsus on välja pakkunud kaks varianti. Ühe kohaselt saaks riik teatud märkimisväärse rahasumma eest põhiaktsionäriks. See tooks riigile tulu ja tagaks kokkulepitud ümberkorraldused. Makstava summa üle ei suutnud aga Eesti riik ja Eesti Raudtee aktsiate kontrollpaki omanik Baltic Rail Services (BRS) kokkuleppele, pealegi kui teised tahtjad pakuvad ilmselt suuremat tasu. Teine variant oleks Eesti Raudtee trahvimine tegemata tööde eest. Seepeale lubab BRS kohtutee ette võtta – raha kohtuskäiguks on küllaldaselt.
Mis nüüd teha? Nähtavasti tuleb leida mingeid kompromissvariante.

Teatavasti on riik ülimuslikum – mitte ainult sotsialistlikes, vaid ka kapitalistlikes riikides on eraettevõtteid rahva huvides täielikult või osaliselt natsionaliseeritud, muudetud riigiomandiks. Pealegi on Eesti Raudtee riigi oma juba olnud.
Pole raske ette kujutada, kuidas pannakse propagandamasin tööle väitmaks, et Eesti riik pöördub sel juhul tagasi nõukogude süsteemi juurde. Aga kui põhjalikult järele uurida, kuidas kapitalistlikes riikides riigistamist on rakendatud, ei peaks selline lahendus olema mõeldamatu.
Teatavasti on Eesti Raudtee peamiseks sissetulekuallikaks Venemaa kaupade vedu läbi Eesti. Kui teha mõningaid järeleandmisi Eesti kaudu kulgeva transiidi maksustamisel (kasumit peaks see ikkagi andma), leiaksid nähtavasti lahenduse ka Eesti ja Venemaa vahelised praegused tüliküsimused. Pole ilmselt vaja tõestada, kui kasulik oleks see meile ning kuidas nii- või teistsugune kompromiss oleks muudelegi riikidele eeskujuks omavaheliste teravuste lahendamisel.

Seepärast: kas poleks praegu vaja üle vaadata, kui suurt osa Eesti majandusstrateegias etendavad nõukogudeaegsed juhid ja nende järelkäijad, ning Riigikogul vastu võtta seadus, kuidas talitada, kui nad püüavad riigile ja rahvale kasulikke majandusoperatsioone torpedeerida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)