Pensionärid tunnevad rõõmu olümpiamedalitest

Linda Koll,      08. märts 2006


Paneb nördima, kui sappi täis võib olla üks vanainimene. Kuidas ta suudab küll oma elu elada, aina vigisedes: „Pensionär ei rõõmusta olümpiamedalite üle..."?
Ja kust võtab ta arvamuse, et olümpiavõistlejate pöidlahoidjad kuuluvad eluvaldkonda, kus ei tunta ei puudust ega viletsust. Mina isiklikult pole kunagi rikas olnud, ei enne ega ka nüüd. Aga olen alati kaasa elanud Kristina Shmiguni ning suusameeste Veerpalu ja Mae, aga ka teiste eestlaste sõitudele. Kisan mõnikord üksinda võidu puhul nii, et tuba kajab. Mis sellest,et keegi ei kuule? Mul lihtsalt on meel rõõmus. Ja seekord need kullad tulid! Mina annaksin ka Maele paraja summa, sest ega viies koht ole viimane, vaid ikkagi viies. Kui minu pensionist kroonike selle heaks võetaks, siis...vastu ka ei hakkaks, ehkki rahajagamissüsteem meie riigis mulle ei meeldi. Olümpiavõitjad nüüd küll meie pensioni suurust ei määra! Ja kui võitjate ülistamine lugupeetud vanahärrale närvidele käima hakkab, siis ... parim ravi on heatahtlikkus. Lugupeetud härra Kõrgesaar, rääkige ikka ainult enda, mitte teiste pensionäride nimel. Elagu olümpiasangarid! Toredaid võite veel ja veel ja veel! Muide, mu sõpruskond, kuhu kuuluvad enamikus pensionärid, on minuga samal arvamusel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)