Meelejahuta

21. detsember 2005


2005. aasta oli keskmine

Ühes New Yorgi perekonnas oodati pikisilmi jõuluvana. Mudilaste onu, kes selle ülesande enesele oli võtnud, ilmuski viimaks oma pikahabemelises toreduses, jutustades pikast saanisõidust põhjapõtradega Põhjanabalt New Yorki. Särasilmi võeti vastu kingitused, ja kui jõuluvana oli lahkunud, jäid lapsed kikkikõrvu lahkuva saani kuljuste helinat ootama. Selle asemel aga helises uksekell ja jõuluvana piinlikkust ilmutav nägu piilus ukse vahelt sisse.
"Vabandage!" pomises uuesti ilmunud jõuluvana. "Palun vaadake järele, kas ma ennist ei pillanud siia kuhugi oma autovõtmeid!"

Jõululaupäeval hiilis Gordon õue ja kõmmutas jahipüssist õhku. Seejärel tuli ta tuppa tagasi ja teatas, et seekord jäävad kingitused ära, sest jõuluvana sooritas enesetapu. See leidis aset kokkuhoiu kodumaal – Shotimaal.

Jõuluvana tegi kristlikult –kinkis jõuludeks emale naaritsanahkse kasuka, pereisale aadamaülikonna.

"Leidsin möödunud jõulude ajal veel ühe viisi inflatsiooni vastu võitlemiseks: ostsin lastele taksikoera, mida nad pääsevad kõik ühekorraga silitama."

Keegi küsib vana-aasta õhtul teiselt:
"Kuule sõber, mis aasta see 2005 õieti oli?"
"Keskmine," vastab see.
"Mis mõttes keskmine?"
"Noh – hullem kui eelmine aasta, aga parem kui järgmine."

"Kus sa uut aastat vastu võtsid?" küsib daam sõbrannalt.
"Voodis, nagu alati."
"Ja kas oli ka palju rahvast?"

"Miks sa kella veerand tundi ette lükkasid?" pärib pereisa elukaaslaselt vana-aasta lõpul.
"Las lähevad meie naabrid kadedusest lõhki, kui kuulevad, et meile saabus uus aasta veerand tundi varem kui neile!"

"Meil oli väike pidu. Ratsaspordi liikmed kogunesid meie poole, et uut aastat vastu võtta. Loodetavasti me ei tülitanud teid liialt?"
"Oo, sugugi mitte," vastab härra alumiselt korruselt. "Kuid öelge mulle vaid, kuidas te need hobused üles saite?"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)