Eesti kodurahu hoiavad praegu vaid Venemaa ja majanduskasv

Allan Alaküla,      17. mai 2006


Esmaspäeval tutvustasid Saar Poll ja Andrus Saar Rahvusraamatukogus uuringut, mis võrdles mitte-eestlaste perspektiive 2000. ja 2006. aastal. Vaatamata ülioptimistlikule esituslaadile pole Eestis kaks erikeelset kogukonda lähenenud, pigem vastupidi.
Uuringust selgub, et kodakondsusest või selle puudumisest sõltumata on mitte-eestlaste rahulolu oma majandusliku olukorraga ja elamistingimustega kasvanud. Vähenenud on rahulolematus ka Eesti valitsusega. Võrreldes oma olukorda Eestis töötamis- ja elamisväljavaadetega Venemaal, on trend Vene kodanike seas Eesti kasuks. Kodakondsuseta inimesed (kelle seas on rohkem pensionäre) leiavad siiski võrreldes 2000. aastaga praegu oluliselt sagedamini, et Venemaal oleks nendesugustel inimestel parem tööd leida ja nende elatustase oleks kõrgem kui Eestis.

Kogukondade kontakt hõreneb
Langenud on mitte-eestlaste soov saada Eesti kodakondsust. Kasvanud on nende osakaal, kes soovivad Eestist emigreerida (seejuures nii läände kui ka itta).
Vastates küsimusele „Kui tihti puutute eestlastega kokku igapäevaelus?", on siinsete Venemaa kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtlemissagedus eestlastega kuue aastaga drastiliselt langenud. Näiteks kui veel 2000. aastal kinnitas 55% kodakondsuseta inimestest, et suhtlevad eestlastega 3–7 päeval nädalas, siis praegu on nende osakaal langenud vaid 34 protsendile.

Eesti kahe suurema keelekogukonna kodurahu tagatiseks on praegu Venemaa meie omadest veel karmimad sotsiaalolud ja Eesti tugev majanduskasv. Venemaa sotsiaalsüsteem on asi, mis võib nafta ja gaasidollarite turvil mõne aastaga kapitaalselt muutuda (jutt riiklikest iibetõstmis-, elamuehitus- ja tervishoiuprogrammidest on rajatud just nendele ressurssidele).
Päris kindel on aga see, et kapitalistliku maailmamajanduse tsüklilisusest tulenevalt jahtub hiljemalt mõne aasta pärast meie majandus ning välistatud pole ka seisak ning isegi tagasiminek.

Kui majanduskasv lakkab?
Eestis analüüsitakse mõnikord silmapaistva asjatundlikkusega Hiinat, mille sisemine stabiilsus püsib osa analüütikute meelest vaid võimsal majanduskasvul. Hiina on laias laastus siiski mono-etniline riik. Eesti puhul tähendaks aga juba majanduskasvu tempo langemine (hoidku jumal majanduslanguse eest!) lisaks sellega vältimatult kaasnevatele üldistele sotsiaalpingetele ka täiendavat hõõrumist teineteisest praegu kaugenevate eestlaste ja venelaste kogukonna vahel. Kui sinna lisada Eesti asumine Venemaaga peetava külma sõja esirinnas, on meil mõnusa rahulolumõmina asemel praegu kuhjaga häid põhjusi, et püüda integratsiooniprotsessi kahjulikke trende pöörata. Kahjuks on eesti poliitikute seas silmatorkavalt suur osakaal nendel, kes tegelike probleemide asemel on tegelnud ja jäävadki tegelema pronksmeestega.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)