Eesti liberalismi kaks suunda

PEETER KREITZBERG,      10. detsember 2003


12. - 14. novembrini toimus Amsterdamis Euroopa Liberaaldemokraatide XXIV kongress. Peeter Kreitzbergil oli võimalikuks esinemiseks ette valmistatud sõnavõtt, ent normeeritud ja aktiivne tööaeg seda ei võimaldanud. Küll aga pakub Peeter Kreitzbergi analüüs sügavat huvi siinmail ja meie valijatele. Avaldame selle lühendamata kujul.

Me kasutame tihti sama sõnavara, kuid ikkagi mõistame me teemat pisut erinevalt. Näiteks eestlastele, nagu ka paljude teiste kandidaatmaade rahvastele, samastub sõna föderalism koheselt Nõukogude Liiduga. Sakslastele on föderalism aga midagi hinnalist, mida tuleb järgida nii kodumaal kui ka Euroopa Liidu tasemel.
Sarnaseid erisusi kohtame liberalismi mõistmisel. Paljudele eestlastele, sh minu parteikaaslastele, tähendab liberalism piiramatut konkurentsi, minimaalset riiki, minimaalseid makse, igaüks maksab enda eest, riik on halb omanik, avalikud teenused tuleb asendada erasektori omadega jne. Üle 50% noortest kõrgkoolis õppivatest eestlastest maksab oma õppemaksu ise. Kui keegi soovib näha, kuidas fundamentalism praktikas töötab, see tulgu Eestisse. Ja kui keegi leiab, et see vastab ainuvõimalikule liberalismi või libaraaldemokraatia mõistmisele, siis ma tõepoolest ei suuda endale ega ka mitte oma kolleegidele seletada, miks ma neil päevil Amsterdamis olen.

Keskerakond on üks Eesti suurimaid parteisid. Meie poliitilised püüdlused on ambitsioonikad, isegi liiga ambitsioonikad oma ideoloogilises selguses, nimelt - tugeva ja arvuka keskklassi kujundamine. Me püüame balansseerida majanduslikku ja sotsiaalselt dimensiooni. Parim viis nende dimensioonide integreerimiseks on toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (SME) sündi ja arengut. Sellel on potentsiaali tööjõu vähendamiseks ja vaba majandusliku algatusvõime edendamiseks.
Päris kindlasti on Eesti üks kõige väiksema sotsiaalse sidususega riik Euroopas - sellega ei saa mina ega minu partei leppida. Paljudele eestlastele tundub olevat veelahkmeks liberalismi ja mitte-liberalismi vahel proportsionaalse ja astmelise tulemaksu küsimus. Meie eesti kolleeg Euroopa Liberaaldemokraatlikus ühenduses - Reformierakond - pooldab proportsionaalset maksusüsteemi. Proportsionaalne maksusüsteem on meie arusaamade järgi neile, kellel suurem sissetulek, arvestatav kingitus, suurendades samal ajal sotsiaalseid probleeme. Kui kaugele me võime liberalismi lipu all minna avalike teenuste vähendamisega, on valusaks küsimuseks paljudele mu parteikaaslastele. Meie partei pooldab astmelist tulumaksu. Meie arvates töötab see paremini sotsiaalse ühtekuuluvuse kasuks. Tänu ELi riikide ühisele praktikale tunneme me end seeläbi paremini Euroopa Liidus kui väljaspool.

Euroopa Liit püüab ühelt poolt järgida ausat konkurentsi, teiselt poolt aga solidaarsust ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Kui selline balansseeritud lähenemine on kooskõlas liberalismiga, siis mina ja mu kolleegid oleme liberaalid. Me ütleme "jah" SME toetusprogrammidele, isegi riigi abil käivitatuna, "ei" monopolismile, aidakem neid, kes ei suuda hakkama saada! Järgigem mitte üksnes Adam Smithi teooriaid, vaid ka tema elukogemust. Ma usun, et ta oli parim oma teooria tõlgendaja. Adam Smith kulutas tähelepanuväärse osa oma sissetulekust arvukate salajaste heategevuslike ürituste toetamiseks.

Eesti riigieelarves on sotsiaalsete kulude osakaal inimese kohta kümme korda väiksem võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Muidugi, mis puudutab manifesti pragmaatilist lähenemist maksupoliitikale, võime nõustuda, et iga liikmesriik seab ise oma maksumäärad, lähtudes avaliku sektori kulutuste vajadustest. Sellegipoolest läheb vaja märkimisväärseid uuringuid selgitamaks, kuidas erinevad maksupoliitika variatsioonid mõjutavad konkurentsi siseturul. Võime me ikka kindlad olla, et moonutusi ei esine? Rootsi peaminister hoiatas meie peaministrit, küsides, miks teised Euroopa Liidu liikmesriigid peavad katma Eesti kulutusi, kogudes kõrgeid makse rootsi rahvalt?

Põhimõtteliselt me toetame konvendi tulemust. Me peame väga problemaatiliseks põhiseadusliku lepingu liialt paljude paragrahvide avamist valitsustevahelisel konverentsil. See kindlasti diskrediteeriks konventi kui demokraatlikku töömeetodit. Üheks positiivseimaks konvendi tulemuseks on lähimuspõhimõtte tugevdamine. Siiski loodan, et see ei vii liikmesriikide vahelisele võistlusele, kes on koduse valijaskonna silmis parim rahvuslike huvide kaitsja ELis. Me loodame, et uus otsustusprotsess annab lisaimpulsi solidaarsusele ja kiirete kompromisside leidmisele. Teisiti pole lootustki jõuda efektiivsuseni otsustamises ja praktilises täidesaatmises. Meie ühine arusaamine, et iga liikmesriik peab olema esindatud Euroopa Komisjonis ühe täishääleõigusega volinikuga, on kooskõlas manifestiga. Võib ju öelda, et see on samm ühenduse meetodist eemale valitsustevahelisuse suunas, kuid siiski kajastab nimetatud positsioon enamuse arvamust.

Lissabonis seatud eesmärk muuta Euroopa maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks koos paremate töökohtade ja suurema ühtekuuluvusega, väärib täit toetust. Eestis on töötuse määr 10% ringis ja sündivus madal, -0,39% aastas, võrdluseks on see näitaja Iirimaal +0,61%. Viimase 15 aasta jooksul on meie sündivus vähenenud kaks korda. 1/3 lastest elavad allpool elatusmiinimumi. Kahjuks peavad paljud inimesed seda liberalismiga kooskäivaks nähtuseks. Rõhutan veel kord, et Lissaboni protsess nõuab avalikku rahastamist! Euroopa Liit toetab Eestit märkimisväärselt läbi struktuurifondide. Ma loodan, et me suudame mõistlikult seda abi kasutada.

See oli Eesti Keskerakonnale esimene kogemus analüüsida Liberaalide Valimismanifesti. See oli põnev kogemus just seetõttu, et paljud kahtlesid, kuivõrd hästi see sobib meie eelnevate arusaamadega. Võime öelda, et see sobis 95% või isegi rohkem. 5% läheb puudulike kogemuste arvele. Pean lisama, et olles jälginud liberaalide fraktsiooni tööstiili Europarlamendis, võin ma ennast oma südametunnistuse ees täiesti rahulikult tunda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)