Kodukaitset oleks praegu hädasti vaja

EINAR HIRV,      29. august 2001


Meid hakati kutsuma Savisaare meesteks. Jah, olime küll Savisaare mehed, sest tema kutsus meid riiki kaitsma. Miks ei teinud sedasama näiteks Laar, Tarand või Kelam?

Mais 1990. aastal peale seda, kui intrid ründasid Toompead ja Savisaar kutsus meid Eesti Vabariiki kaitsma, läksin ka mina järgmisel päeval end Kodukaitsesse kirja panema.
Mäletan, et ühel ööl helistati staabist ja teatati, et Tondilt sõitis välja Matrossovi motoriseeritud polk, et võtta linnas võim enda kätte. Meid oli paarkümmend meest ja meiega koos kaks noort poissi Kaitseliidu käesidemetega. Ütlesime, et nad hoiaksid meie seljataha ja kui saabuvad ründajad, jookseksid minema. Meeste þargoonis ütlesime neile, et teil on vaja veel naisi ja viina maitsta. Meie oleme mõlemat saanud ja võime siia jäädagi.
Ega me päris paljakäsi ei olnud, telemaja ees lillepeenras olid meil kahemeetrised metallvardad. Teadsime küll, et automaatide vastu ei saa, kuid rahvusromantiline teave, nagu ütles Jüri Mõis, oli meil tugev. Võitluseks siiski ei läinud.
Mitmel korral olen endalt küsinud, kas läheksin uuesti Eesti riiki kaitsma, kui selleks vajadus tuleb. Esimese vihaga, mõeldes oma 1500 kroonisele pensionile, ütleksin ei. Järele mõeldes aga arvan, et kui minu pere kohus on juba olnud kaitsta Eesti Vabariiki, siis läheksin ikka küll. Igal rahvusel on õigus iseseisvusele.
Oma maad ja rahvast läheksin kaitsma küll, kuid neid mõlemat jääb järjest vähemaks. Kõik on ju varsti maha müüdud, hädaabi Snickersitest kuni Eesti Raudteeni.
Eestimaa Kodukaitse nagu Sisekaitse Operatiivrügementki on ammu likvideeritud. Aga kuidas oleks neid praegu vaja kuritegevuse vastaseks võitluseks!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)