Europarlament suurendab oma mõjujõudu

RAMON LOIK,      03. november 2004



Vaiksed ja endassetõmbunud inkubatsiooniaastad Euroopa Parlamendi koridorides ning koosolekusaalides on läbi. Kui seniajani on algatamiste ja otsustamiste jäme ots vaieldamatult Euroopa Komisjoni haardes püsinud, siis sügise edenedes üha uut hoogu kogunud keeristorm itaallasest volinikukandidaadi Rocco Buttiglione küsimuse ümber tõotab poliitilise pinge säilimist mitmeks järgnevaks aastaks.
Tajudes märksa suuremaid allhoovusi kui vaid piltlikult väljendudes Vatikani tagahoovi üle Alpide transportinud Buttiglione sobivus ametisse, võib ennustada – Euroopa Parlamenti seekord valitud seltskond siin viis aastat niisama lihtsalt kuulata, kaasa noogutada ja aeg-ajalt käsu peale kätt tõsta ei kavatse! Ehk naljaga pooleks ühe tuntud Eesti mängufilmitegelase sõnu parafraseerides: „Euroopa Komisjon on liiga tugevaks saanud ja volinikud liiga ülbeks muutunud."

Kas Berlusconi provokatsioon?
Olgu veel kord meenutatud, et Itaalia sageli isevalitsejalikult käituva peaministri Silvio Berlusconi „punase rätikuna" Euroopa Komisjoni inimõiguste, justiits- ja siseasjade voliniku kandidaadiks esitatud Rocco Buttiglione ümber toimuv sai alguse viimase radikaalsetest ja selgelt diskrimineeriva iseloomuga ütlemistest naiste ühiskondliku rolli, abielupoolte õiguste ja vähemuste aadressil.
Konservatiivse katoliiklase ning väidetavalt paavsti lähedase sõbra Buttiglione seisukohtadest võib üpriski ühemõtteliselt aru saada, et näiteks üksikemad on halvad naised ja seksuaalvähemused sotsiaalselt hälbinud inimesed. Jättes kõrvale isiklikud maailmavaated, on selge, et sedavõrd sallimatute seisukohtadega volinik ajaks Euroopa pigem tülli kui lahendaks talle usaldatud õiguskaitse küsimusi.
Või mida arvaks Eesti avalikkus ministrist, kes väidab, et näiteks end joodikust ja vägivaldsest mehest lahutada lasknud ema on halb naine ning pereväärtuste lõhkuja?! Võib peaaegu kindel olla, et Buttiglione ei toeta ka abordiõigust ja nii edasi. Võib-olla oleme tema vastu ülekohtused ja mõistame valesti, kuid sellisel juhul peaks sedavõrd kõrgele ametikohale pürgiv poliitik meid selles veenma.

Pädevuse tuleproov
Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni (ALDE) juhatuse liige Siiri Oviir andis olukorrale järgmise hinnangu: „Buttiglione vaated abielule ja naiste rollile ühiskonnas on piltlikult väljendudes keskaegset mentaliteeti meenutavad. Buttiglione puhul on tegemist radikaalse katoliiklasest konservatiiviga, kellel on loomulikult täielik õigus oma maailmavaatele ja selle kaitsmisele, kuid kogu Euroopa volinik seatakse euroopalikus õigusruumis seisma võrdselt kõigi põhiõiguste ja -vabaduste eest. Europarlamendi vastava ala komisjoni Buttiglione kandidatuuri mittetoetav otsus näitab selget hoiakut, et inimõiguste ja justiitsvolinik ei tohi olla ebapädev inimõiguste küsimustes." Ehk teisisõnu – inimese väärtusskaala peegeldab paljuski ka tema asjatundlikkust.
Buttiglione puhul on peaküsimus seega tema pädevuses, mitte niivõrd tema isiklikus arvamuses ühe või teise asjade seisu kohta maailmas. Seetõttu kasutati fraktsioonides ja komisjonides esmapilgul üpriski kummalist hääletusmetoodikat, mille skaala oli näiteks „õige mees õigel kohal", „õige mees valel kohal", „vale mees sellel kohal" või „mis tahes volinikukohale sobimatu kandidaat". Selliseid „maatrikseid" hääletades saab igaüks eristada ning samas nii-ütelda kokku viia inimest ja tema sobivust ametikohale.

Liberaalid said kaalukeeleks
Kodukorra kohaselt ei saa parlament kahjuks hääletada iga volinikukandidaati eraldi, vaid kogu komisjoni sobivust tervikuna, mistõttu sattus Buttiglione pärast ohtu kogu uue komisjoni ametissenimetamine tervikuna. Euroopa Komisjoni tulevane president José Manuel Barroso kasvatas ohtralt telefoniarvet, kohtus korduvalt fraktsioonide esimeestega, korraldas lõuna- ja õhtusööke, kuid – ei midagi.
Buttiglionet olid valmis toetama vaid konservatiivid, sealhulgas ka Tunne Kelam. Suuruselt teise, sotsialistide fraktsiooni juht Martin Schulz, keda, muide, skandaalne Berlusconi kunagi avalikult natside koonduslaagri valvuri filmirolli pakkus, jäi endale kindlaks – Buttiglionet välja vahetamata uus komisjon punaste leerist rohelist tuld ei saa ja punkt!
Kaalukeeleks sai suuruselt kolmas jõud – demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon, kuid nemadki kaldusid üha enam „ei" poole. Õhus oli tõsine poliitiline kriis kahe institutsiooni vahel. Viimase hetkeni üritas Barroso liberaale enda poole veenda, kuid ALDE kanged naised – Anneli Jäätteenmäki, Siiri Oviir, Sarah Ludford ja teised – olid oma otsuse juba teinud.
Edasi kulges kõik nagu seiklusfilmis. Vaevalt 24 tundi pärast kirglikku kaitsekõnet oma uuele kabinetile teatas Barroso, et ei pane uue komisjoni koosseisu hääletusele. Pideva aplausi saatel teatas Barroso parlamendile, et „kuulas hoolega eilset arutelu ja on olnud pidevas kontaktis fraktsioonide esimeeste ning Euroopa Nõukogu presidendiga, et on vaja rohkem aega otsuse kaalumiseks ja läbirääkimiste pidamiseks", sest ta on „tulnud lõppjäreldusele, et tänane „ei" ei oleks kasulik Euroopale ega institutsioonidele ning parem on kulutada küsimusele rohkem aega ja see õigesti lahendada". See saadikutele juba meeldis. Üha valjeneva aplausi saatel lisas Barroso, et „viimased päevad on näidanud, et Euroopa Liit on tugev poliitiline ehitis ja rahva valitud Euroopa Parlament mängib Euroopa juhtimises olulist rolli".

Barroso võitis rohkem, kui kaotas
Ma ei liialda, kui ütlen, et kõik olid pärast sellist avaldust nagu pingest vabanenud. Nädalaid laetud „püssist" oodati väga kõva pauku, kuid käis vaid „klõps" – parlamendi enamus taastas minutiga oma kõikuma löönud sümpaatia president Barroso vastu.
Minut-paar hiljem edastasime uudisteagentuuridele Siiri Oviiri kommentaari: „Uue põhiseadusliku leppe vaimus, kus Euroopa rahvastele antakse senisest suurem sõnaõigus, tervitan José Barroso tänast väga riigimehelikku otsust aeg maha võtta, komisjonis toetuseks vajalikud ümberkorraldused teha ja rahva valitud parlamendiliikmete põhjendatud seisukohti arvesse võtta. Nüüd ei saa enam mitte keegi väita, nagu ei oleks muutuste teel oleval Euroopa Parlamendil arvestatavat sõnaõigust. Oleks olnud äärmiselt kahetsusväärne, kui juulis parlamendilt tugeva mandaadi saanud Barroso oleks täna konfrontatsiooni teele läinud. Kaotada oli tal palju, kuid tänane otsus loob eeltingimused võita kogu Euroopa Liidule teovõimeline ja pädev komisjon." Hiljem selgus, et sõnastatud sai väga täpselt see peasõnum, mis päeva jooksul erinevate fraktsioonide pressikontoritest maailma uudisagentuuridesse teele läkitati.

Euroopa aeg, kuid Moskva kell?
Kokkuvõtteid toimunust on veel vara teha, sest punase niidina meie lugu läbiv Silvio Berlusconi on otsustanud oma „püha sõda" Euroopa Liiduga jätkata. „Apenniini poolsaare kardinal", nagu ma Berlusconile endamisi nimeks panin, jätkab jõuliselt oma ustava musketäri Buttiglione teenistuslehel hoidmist.
Kui lõpetuseks natukene fantaseerida ja toimuva taga Berlusconi suure sõbra Moskva (loe: president Vladimir Putini) „karvast kätt" näha, siis võiks olla eesmärgiks Euroopa Liidu teovõime, näiteks ühise välis- ja julgeolekupoliitika paralüseerimine. Julgen aga arvata, et resultaadina saame, provokaatorite soovidele vastupidiselt, hoopis demokraatlikuma, ühtsema ja tugevama Euroopa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)