Kes leidis Teise Eesti?

JAAN TEPANDI,      24. aprill 2002




Ühed saavad suuri sissetulekuid, teevad suuri väljaminekuid, soetatavad kallist kinnisvara ja käivad luksuslikel puhkusereisidel. Teised loevad sente, kannatavad nälga ja surevad ilma arsti abita.

Lugenud läbi 3. aprilli Kesknädala juhtkirja, ei saanud ma teisiti kui lülituda „Kahe Eesti" kui mõiste kasutuselevõtu ja lahtiseletamise prioriteedi küsimuses peetavasse võistlusesse.

Teine Eesti kolmesajas eksemplaris

Kategooriline väide, et see mõiste ei tulnud kasutusele enne 2001. aasta algust, ei ole päris õige. Allakirjutanu üllitas juba 2000. a. aprillis artiklitekogumiku „Alternatiive otsides" (TTÜ Kirjastus, Tallinn 2000), mida on müüdud-levitatud üle 300 eksemplari. Pärast raamatu materjalide põhjal Eesti majandus- ja sotsiaalpoliitilisele olukorrale antud hinnangut on leheküljel 363 kirjas järgmised read:
„On nagu olemas kaks eesti rahvast: ühel on kõik olemas lahedaks või ka külluslikuks eluks - siin toimub oma sisemine raharinglus: saadakse suuri sissetulekuid, tehakse suuri väljaminekuid igapäevas-teks vajadusteks, soetatakse kinnisvara, koolitatakse lapsi eliitkoolides, näidatakse end kallitel kultuuriüritustel, käiakse kaugetel puhkusereisidel; teine aga elab üsna tagasihoidlikku või viletsat elu, loeb sente, kannatab nälga ja kehvi elamistingimusi."
Samal leheküljel on „Kaks Eestit" esitatud veel üksikasjalikumalt. Ja siis tulid juba 2001. a algul Kesknädala juhtkiri ja sotsiaalteadlaste pöördumine ja arvukad teised sõnavõtud.

Rahva murest võõrandunud demagoogid

Kui pärast seda keegi oskab Kahe Eesti fenomeni nimetada „Kõige suurema demagoogilise potentsiaaliga väljendiks eesti poliitilises sõnavaras", siis peab see keegi küll olema täielikult võõrandunud rohkem kui poole eesti rahva muredest ja olukorra tundmisest, või lähtudes oma parteipoliitilistest seisukohtadest keeldub neid nägemast. Parem, kui niisugune inimene sotsiaalprobleemidega rinda pista ei üritaks.
Kuid see pole veel mitte kogu üllatus. On lihtsalt kurb, et niisuguse mõistmatusega kaasneb veel targutamine „vaesuse" mõiste ümber. Näitab ju see, et ei olda üldse kursis meil läbi viidud üsna kapitaalse, vaesust käsitleva uurimuse tulemusega, mis peaks olema iga sotsiaalpoliitikaga tegelejale lausa käsiraamat. Või on need tulemused suurele osale poliitikutest äärmiselt ebamugavad, ja lükatud kuhugi nii kaugele kalevi alla, et pole isegi enam võimalust nendega tutvuda?
Olgu siis kaasaegsete mälu värskendamiseks öeldud, et nimetatud uurimuse lähte-punktiks oli väga kõrgetasemeline ÜRO Ülemaailmse sotsiaalse arengu Kopenhaageni tipp-kohtumise kohustus 1995. a märtsikuust, millel 180 riigi tippjuhtide allkirjade hulgas on ka Eesti Vabariigi Presidendi oma. Selle otsusega võtsid need riigid kohus-tuse vaesuse leevendamise riiklike sotsiaalprogrammide väljatöötamiseks ja rakenda-miseks. ÜRO Arendusprogrammi toetusel algatati Eestis 1997. aastal projekt „Vaesuse leevendamise riikliku strateegia väljatöötamine Eestis". Vähem kui kahe aastaga valmis peami-selt Tartu Ülikooli teadlaste uurimistöö tulemusena aruanne „Vaesuse leevendamine Eestis: taust ja sihiseaded." (Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium, ÜRO Arenguprogramm UNDP, Tartu, 1999.) See pidanuks saama edasise riikliku tegevuskava väljatöötamise ja rakendamise aluseks.

Vaesust lihtne kirjeldada

Dokumendis on väga üksikasjalikult piiritletud vaesuse eri astmete mõisted. Vaesuspiiriks oli täiesti põhjendatult ja Eesti olukorda arvesse võttes ainuvõimalikult võetud absoluutne ehk elanikkonna minimaalsetest vajadustest tuletatud vaesuspiir. Uurimuse kohaselt oli tollal otseses vaesuses (sissetulek pereliikme kohta alla 1000 krooni kuus) 314 000 elanikku, toimetulekuohus (1001 …. 1250 kr) 233 000 vaesuse riskipiirkonnas (1251 …. 1500 kr) 226 000, üldse kokku 772 000 elanikku ehk 53,4% elanikkonna üldarvust.
Uurimises on kõik need ja veel paljud teised arvud üksikasjalikult lahti harutatud ja põhjendatud. Nii et teha nägu, nagu puuduksid vaesuspiiri kohta igasugused andmed, on lihtsalt lapsik, et mitte öelda pahatahtlik.
Kuhu tõmmata piir Kahe Eesti vahele on muidugi diskussiooni ja kokkuleppe teema. Ülalmärgitud tähenduses kuuluks Esimesse Eestisse võib-olla mitte rohkem kui 150 000-200 000 inimest, sest ega sel vahepealsel 400 000-500 000 inimesel kah millegagi eriti uhkustada pole.

Balti tiiger elab Põhjala Hongkongis

Uurimise ajast on möödunud peaaegu viis aastat. Ei ole kuulda, et keegi kusagil oleks tulemusi vaidlustanud. Küll on aga rahva jõukuse/vaesuse alases struktuuris tõenäoliselt toimunud teatud muudatused. Võib-olla oleks otstarbekas uuringut korrata? Kuid igal juhul tuleks tolm tollaselt aruandelt küll maha pühkida ja riigi juhtivate organite ning teadlaste ühiste jõududega asuda ÜRO poolt nõutud „vaesuse leevendamise riikliku sotsiaalprogrammi" koostamisele. Mõistetavalt on see ülesanne veel madala majan-duse arenguga Eestis kümme korda raskem kui heaolumaades, kuid seda enam ei tohiks alustamisega viivitada.
Peaks ju selge olema, et igasuguste teiste sotsiaalpoliitiliste programmide koos-tami-ne - kuritegevuse ja haiguste vastu ning teaduse, hariduse, kultuuri arendamise ja eriti veel rahvastiku iibe taastamise poolt - on vähemõttekas niikaua, kui vaesuse leevendamisel ei ole soliidset alust.
Kõnealuses KN juhtkirjas avaldatud tagasihoidlikul lootusel, et praegune liberaal-tsentristlik valitsuskoalitsioon suudab midagi ära teha Kahe Eesti vahel haigutava kuristiku ületamiseks, on kahjuks vähe kasvupinda, eriti arvestades liberaalse poole juht-figuuri-de möödunud sügisesi avaldusi. Veel enam toimib selles suunas 5. aprilli Postimehes avaldatud riigi esipankuri veendumus, et Eesti on jätkuvalt „Balti tiiger", „siirderiikide musterlaps" ja „Põhjala Hongkong", ning ilmselt peaksid seega kõik kodanikud ennast õnnelikena tundma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)