Kõik pole kuld, mis hiilgab: ettevaatust, statistika!

Kuna Riigikogu valimised lähenevad, siis võib-olla eeldatakse, et inimeste „töötlemine" üliheade uudistega aitab sisendada meisse uut optimismi, usku helgemasse tulevikku, mis koos kauaoodatud euro saabumisega järjekordselt peaks rahvast võimulolijate suhtes positiivselt meelestama ja sedakaudu garanteerima edu valimistel.

Ise kaldun oma rikutuse tasemel selles infos kahtlema ja, olles realist, kutsun ka teisi suhtuma "statistilisse headusse" mittelihtsustatult.

Mis siis kahtlusi tekitab?

Esiteks, see, et ma ei saa kuidagi lahti üldteada tõdemusest: kes maksab, see tellib ka muusika! Statistikaamet on riigi palgal ja sealtkaudu info avaldamine pole kindlasti kellegi eralõbu, vaid on range kontrolli all.

Teiseks, ma elan Ida-Virumaal, kus pärast Eesti riigi taasiseseisvumist on traditsiooniliselt kõige kõrgem tööpuudus, küündides 20 protsendini. Ilmselt rahuldab see suure osa iseseisvusajast meie riiki juhtinud parempoolseid, sest kohapeal pole märkigi suurest töökohtade taastekkimisest.

Inimesed, kes on asjaga kursis, tõdevad, et koondamised ja pankrotid pole kuhugi kadunud, kusjuures tööinimeste palga kärpimisel või nende vallandamisel esineb üha tihedamini suisa lihtlabast mõnitamist. Ikka tänu võimulolijate poolt Riigikogus läbi surutud uuele töölepinguseadusele ja muudele õigusaktidele.

Eestis on praeguse seisuga 137 000 töötut ja 554 000 töötegijat. Millegipärast ei räägi statistika nendest tuhandetest heitunud töötutest, kes enam Töötukassast toetust ei saa. Riigi jaoks neid inimesi nagu enam ei eksisteerikski! Kes on töötute registrist välja langenud  sanktsioonide tõttu, kellel lõppes ajalimiit, kes on läinud pensionile, kes eelpensionile, kes välismaale, kes vormistanud endale puude. Lisaks on ka invaliidid ja kodutud. Samas enamikku neist me tunneme, sest nad elavad ju meie kõrval, kusjuures nad peavad hakkama saama napi sotsiaalabiga.

Võõrad ütlevad meile tõe välja

Miks saame alles OECD raportist teada, et just meie riigi jõukamale ja edukamale poolele kulub 40 protsenti riigi sotsiaaltoetustest ning 60 protsenti peretoetustest? Ikka sellepärast, et see teave ei kaunista võimulolijaid ja jäetaksegi avaldamata.

Vähesed teavad, et isegi Saksamaa-sugune suurriik ei toeta niisuguseid erisusi ega kavatse oma sünnitajaid „premeerida" nii meeletute summadega nagu Eesti vanemahüvitis ette näeb. Kas ei jää mulje, et  jätkame ideoloogiat, kus kutsuti kõigile jagama "vastavalt vajadustele"?

Muidugi, vaesemad sünnitajad (keda on suur enamus) peavad hakkama saama väiksemate summadega. Jääbki selgusetuks, millega küll see edukamate ja asisemate sünnitajate küllaltki väike seltskond, kellel hoopis teistsugused vajadused, on ära teeninud erilise kohtlemise riigi rahakotist? Ilmselgelt ignoreeritakse siin võrdse kohtlemise printsiipi.

Kui tehakse ettepanek, et kõrgepalgalised võiksid panustada riigi majandusse astmelise tulumaksu kaudu ka kõrgema maksumääraga, siis tõuseb selline hädakisa, et lausa piinlik. Järsku hakkavad kõik meediakanalid üksmeelselt pingutama selle nimel, et meile tõestada, nagu oleks Eesti ühes Läti ja Leedu ning Venemaa, Ukraina ja veel mõne arengumaaga ainukestena õigel teel! Ülejäänud Euroopa ja muu maailm aga peaksid meist kui Euroopa tiigrist (?) eeskuju võtma!

Eesti koolitab lahkuvaid arste

Pole juhtunud kuskilt lugema, et perearstide töö ja ambulatoorne vastuvõtt on vähenenud. Samas kolm esimest päeva, mille jooksul enamik meist ka terveneb, ollakse haige oma kulu ja kirjadega; järgmised viis päeva maksab tööandja. Tavajuhtumil patsient enne Haigekassani jõudmist saabki terveks. Järjekord eriarstide juurde on aga nädalate või kuude pikkune.

Mida siin imestada, kui tervishoiusektoris olid kärped ja lõiked palju sügavamad kui teistes valdkondades. Haigekassareservi aga ei võeta kasutusele teadlikult, sest seda annab statistikas näidata riigieelarve nigelat seisu mingil määral kompenseeriva tegurina.

Samas äkki oleks lugejal huvitav teada, et tänavuse aasta esimese viie kuuga on Eestist lahkunud 59 arsti-residenti, möödunud aastal 131.

Arstide koolitamine pole aga üldse odav lõbu ja kestab keskmiselt ligi 11 aastat. Kas pole kavalasti välja mõeldud see tööjõu vaba liikumine arenguriikidest heaoluriikidesse? Praeguste andmete järgi peaks meilt välismaal töötama umbes 130 000 inimest.

Sellega võikski lõpetada, sest majandusvaldkond on omaette nähtus ja seda peaks kommenteerima oma ala asjatundjad. Aga kas poleks tore, kui statistika, rääkides ekspordi kasvust, avaldaks ka andmed, millisest  mahtudest ja mis aastatega võrreldes on jutt.

Huvitav oleks teada, kas meie riiki läbivat transiiti mitte ei kajastata ekspordina jne. Kui meil ikka majanduslangus mõnel aastal on 15%, siis annab poole- kuni üheprotsendise kasvu põhjal 10 aastat järjest raporteerida suurtest edusammudest majanduses.

Valitsus vastuvaidlematult ja totaalselt konfiskeerib eelarveaukude lappimiseks riigifirmade kasumi, suuremeelselt lubades paljaksröövitutel mõne aja möödudes võtta uusi laene. Loomulikult kajastuvad need hiljem hinnatõusus ning teenuste ja tariifide kallinemises, mis järjekordselt  langeb elanikkonna õlgadele. Niipalju siis statistikast.

Siit ka hoiatus: olgem ettevaatlikud, sest kõik pole kuld, mis hiilgab!

Jaga |