Kõike ei saa mõõta ühe mõõdupuuga

Henn Lahesaare,      31. märts 2004


Mind ärgitas pastakat haarama A. Kõrgesaare kirjutis "Igal inimesel oma arvamus". Üle pika aja midagi asjalikku sellel teemal.
Metsavendadest on siiani räägitud ühes laadis: kõik nad olid vabadusvõitlejad, aatemehed, õiged eestlased. Ei tahaks mingilgi määral seada kahtluse alla metsavendade - vähemalt suure osa - õilsaid sihte ja veendumusi. Langetan koos teiste eestlastega pea nende meeste mälestuseks, kes, relv käes, laantes end punase terrori eest varjasid ja eesti rahvale nii oodatud vabanemispäeva lähemale tõid.
Kahjuks peab aga nentima, et sageli ajame segi vabadusvõitlejad ja lihtsalt relvastatud banded, mis tegutsesid üksnes omakasupüüdlikel eesmärkidel. Eelnenu kinnituseks avaldan vestluse 86aastase vanahärraga, kes oli seotud metsavendlusega. See mees on veendunud, et mitte kõik, kes end metsas varjasid, polnud kangelased. Näiteks tõi ta juhuse, kus Pärnumaal Audru kandis tegutsenud jõuk lihtsalt röövis ja terroriseeris inimesi. Samuti oli ta tunnistajaks, kuidas matti võtma tulnud metsavennad viisid laudast viimase kärssnina või lehma. Häält teha ei julgenud keegi - peremees peksti selle eest vigaseks. Selliseid vägivallatsemisi nägi ta hiljem Läti-Eesti piirialadel, Viljandimaal ja mujalgi. Niisugusest "vabadusvõitlusest" sai mehel villand ja ta lõi metsavendadest lahku. See aga ei päästnud teda seitsmeks aastaks "külmale maale" saatmisest.
Nüüd oma elu eelõhtul tahab ta panna eesti rahvale südamele, et kõike ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Ühest äärmusest teise langemine, vaenlase otsimine ja nõiajaht viiks meid sinna, kus kord oleme juba olnud. Tarkus, ühtsus, meelekindlus ja tolerantsus on need, mis meie väikese rahva tulevikule säilitavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)