VEB Fondi vinduv pahandus

1. Mis see VEB Fond on?

Kui firmad hakkasid Eesti valitsuselt ja Eesti Pangalt nõudma aktiivset tegutsemist Moskvasse jäänud raha kättesaamiseks, siis kuskil 1990-ndate alguses moodustati VEB Fond. Kõigile selle fondi liikmetele (nende hulgas ka Tartu Ülikoolile) anti välja sertifikaadid (väärtpaberid) summas, mis võrdus Moskvasse kinni jäänud rahasummaga.

2. Miks häbiplekk?

Moodustades sellise fondi ja andes firmadele sertifikaadid, võttis Eesti (NB!) riik endale kohustuse need ükskord ka välja osta.

Nüüd aga hakkavad peale vastuseta küsimused.

Miks üldse teha sellist otsust, kui Moskvast raha tagasi saada ei olevat (ei ole) mingit lootust? Kuuldavasti on sellest fondist, mille maht koos intressidega on kasvanud kuhugi umbes miljardi kroonini, osa „valituid" oma raha siiski kätte saanud. Samal ajal on EP väitnud kogu aeg, et Moskvast raha saadud pole. Loomulikult on valus küsimus, kes kui palju on kätte saanud ja miks on saanud just need firmad (ärimehed).

Küsimused VEB Fondiga seonduvast olid teravalt üleval ka aastail 1997-1998, mil olin Riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Siis olid üldse moes kummalised tehingud, mille vastu võitlemine tundus küll võitlusena tuuleveskitega.

Nii maksis Põhja-Eesti Pank EP-le tagasi kurikuulsad 10 miljonit dollarit. Mõni päev pärast seda andis EP Põhja-Eesti Pangale erakorralist finantsabi umbes samas summas. Varsti pärast seda läks pank pankrotti. Kohtule igatahes sellest piisas, et Siim Kallas õigeks mõista, kuna riik kahju ei olevat saanud...

VEB Fondi korral liiguvad visalt jutud, et raha saamiseks tuli mitte just väike protsent sellest ohverdada teatud isikutele ja erakondadele. Siit aga järgmised väga valusad küsimused: kui seda raha pole Moskvast saadud, siis kust see kättesaadud raha tuli? Eesti maksumaksja taskust?

Aga kui raha Moskvast ikkagi saadi, siis on see ju otsene vargus? Eriti hull on, kui on mingigi tagapõhi neil sahinatel, et sellest rahast andis Moskva osa kätte vaid sihtsuunitlusega - teatud firmade ja isikute toetamiseks Eestis. Kui jaa, siis võib oletada, milliste teenete eest.

MOSKVASSE! Kuid mitte Tšehhovi moodi õhates, vaid selle raha järgi igatsedes, mis Eesti ärimeestel Moskva Välismajanduspanka kinni jäi. Või kas ikka jäi?

3. Asja peidetakse

Olles Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, tegin mitu kirja andmete saamiseks selle kohta, mis siis ikkagi toimus. Vastused rääkisid selget keelt: mulle infot ei anta, hämatakse. Kui oli näha, et lähen kasvõi kohtuni, et välja nõuda täpsed nimekirjad (seda ei saadud mulle siis keelata), tehti peen lüke: 1998. aastal muudeti VEB Fondi õiguslikku staatust - sisuliselt eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks. Selle kohta aga detailseid andmeid nõuda üks Riigikogu liige ei saa...

Võimalik, et niisugust lüket tehes loodeti ka mingitele muudele juriidilistele konksudele.

Kuid just see lüke võimaldas neil, kelle käes tänaseni sertifikaadid on, viia vaidlus Riigikohtuni. Vaidlus oli ju nüüd vaidlus teistel juriidilistel alustel - erasektori sees (mitte NSVL-iga, kelle õigusjärglaseks me end ei loe), ja vajalikud paberid olid nende (?) käes.

Venitati mis venitati, aga tänavu, 2011. aastal, Riigikohus otsustas: riigil tuleb maksta.

4. Eesti Pank ja valitsus hädas

Kohtuotsus kohustab valitsust hiljemalt nüüd novembris esitama konkreetse kava, kuidas seda teha. Algul tundus, et valitsus lihtsalt ei täida kohtuotsust - korduvad trahvid makstakse ära ning ilmselt oleks asja sundtäitmiseni minekuni võimalik venitada veel oma paar aastat. Aga ilmselt mitte järgmiste Riigikogu valimisteni.

Nüüd tundub, et valitsus on valinud teise tee. Lastakse Riigikogul selles küsimuses teha otsus, mis sisuliselt tähendaks VEB Fondi pankrotti. Ja siis ilmselt algaks uus aastaid kestev uurimine ja kohtuprotsess: kas tegu ikka oli või ei olnud kuritegeliku teadliku pankrotiga, mille pealegi korraldas „süüdimatu" Riigikogu... Ja oodata on, et selle eelnõu seletuskiri on jälle mõnerealine udukogu. Ainult et iga eelnõu kohta saab Riigikogu esitada n+1 küsimust ja täiendava teabe nõudmise.

Otsus surutakse hääletusmasinaga ilmselt kiiresti läbi, aga need kirjalikud infonõudmised...

5. Kriminaalasju ei tule

Venitamisega on siiski õnnestunud paljud asjad matta „kultuurkihi" alla. Kriminaalasju siit aegumise tõttu kindlasti ei tule. Ja nii mõnigi mõne erakonna rahastamiseks loodud sihtasutus, fond jne on ammu oma tegevuse lõpetanud ja materjalid arhiivi andnud. Niipalju kui neid üle antud on.

Aga neilt täiendava info küsimise aeg on ammu möödas. Mõnigi inimene on juba siitilmast lahkunud. Võib ainult unistada, et ehk õnnestub nüüd teada saada, kas see raha Moskvast saadi või ei ja kas keegi on midagi juba varem kätte saanud. Selles mõttes on ülioluline üks juhuslik (???) sõnake valitsuse kõnepruugis, ilmselt ka selles eelnõus, mille ametlikku teksti ma kahjuks näinud pole, - kompenseerida VEB Fondi vahendite arvelt sertifikaadid neile, kes seda raha VEEL kätte saanud ei ole. Järelikult siis keegi ikkagi on?!!

Isegi kui see oli nii, siis vastust küsimusele, milliste „teenete" eest saadi, me ilmselt eales teada ei saa. Parimal juhul võib mõndagi oletada.

Aga teatud distsiplineeriv mõju neile, kes ka tulevikus plaanivad selliseid „trikke" ja rahaasjades venitamist, peaks lõpplahendusel siiski olema.

Ainult et kust makstav raha tuleb, kui seda Moskvast tõesti kätte ei ole saadud? Kas jälle maksumaksja põhjatust taskust?!?!

OLEV RAJU

Tartu Ülikooli professor, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees 1995-1999

[esiletõsted]

Kuuldavasti on sellest fondist, mille maht koos intressidega on kasvanud kuhugi umbes miljardi kroonini, osa "valituid" oma raha siiski kätte saanud.

Venitati mis venitati, aga tänavu, 2011. aastal, Riigikohus otsustas: riigil tuleb maksta.

Jaga |