Lapsevanemad – tööle, hoidjad – koju laste juurde

AADU RAST,      06. detsember 2006


Praeguseks eesti rahva kõige põletavamaks probleemiks osutub püsimajäämine. Okupatsioonide tagajärjel jäi meil sündimata pool miljonit last. Tühimiku täitsid küll peamiselt Venemaalt tulnud, kuid pole lõplikult teada, kas ja kuidas nad siin kodunevad või lahkuvad nad siit.
Taasiseseisvumisaastail on meil jäänud ilmale tulemata 75 000 last, mistõttu Eesti endine rahvaarv pole püsinud. Isegi väga hea sündivuse korral on tegemist, et rahvaarvu langust tasa teha.
Plahvatuslik iibetõus pole tõenäoline. Annaks jumal, et seninegi langus pidurduks! Jumalaga aga teatavasti on nii: inimene, aita ennast ise, siis aitab sind ka jumal!
Eestlasi on ajaloos ennegi väga vähe olnud. Nii jäi meid 17. sajandil sõdade ja katku tõttu järele alla 100 000. Aga tollal ümberkaudsed samasuguse arvukusega rahvad meid ei ohustanud – polnud vaja võõrast tööjõudu juurde tuua jne.
Aegade jooksul on maailmast kadunud sadu rahvaid ja neid on kadumas veelgi. Näiteks antiikajal lahustusid kõrge kultuuriga etruskid nende hulka tulnud roomlastes. Aastaid tagasi vestles Lennart Meri soomeugrilaste kamassi hõimu viimse esindajaga. Kauaks veel liivlasigi?! Palju ei puudunud, kui oleksime meiegi kõik vene keeleruumis kadunud ilma Siberisse minemata. Ent meie kadumise oht pole kadunud, kuidas me ka kroonikaupa ei suurendaks vanemahüvitist või päevakaupa pikendaks sünnitusjärgset puhkust.

Vajame uut perepoliitikat

Senise skeemi järgi kulgev elurada – sünnitusmajast aastaks koju, edasi lastesõime (mis kole asi!), siis lasteaeda, seejärel kooli, lõpuks tööle – iivet ei suurenda. Praegune lasteaedade institutsioon on eestlaste arengus küllaltki vastunäidustatud. Muidugi, ta vabastab lapsevanemad suurest osast rängast koormast: varahommikul enne tööleminekut võtad laps soojast voodist üles ja viid ta kodunt ära kogu päevaks – et laps oleks hoolitsetud, toidetud, magatatud; hilja õhtul pärast tööd tood ta koju tagasi.
Kui lapsi on rohkem kui üks, tuleb sedagi asjaajamist ikka liialt palju. Ja sellepärast lepitaksegi üheainsaga. Mis sest, et lapsel oleks koduski tarvis mänguseltsilisi. Tegelikult on lapse mängukaaslasi tarvis ka vanematele – kellest muidu kasvavad pensionimaksjad, vanema põlvkonna ülalpidajad?

Lasteaed polegi lahendus

Lasteaed ei taga rahva säilimist. Lasteaeda-käijad on kodulastest sagedamini haiged – kolmandik „aialastest" puudub valdavalt haiguste pärast. Kui ühel lapsel on nohu, saavad selle ka kõik teised, aga nohust keskkõrvapõletikuni on väga vähe maad.
Veel hiljuti tohtis lasteaiarühmas olla 36 last, nüüd tohib 24. Aga sedagi on liiga palju. Mida sa saad sellisele lastehulgale õpetada? Seda saab vaid karjatada.
Lasteaedades lendab tuulde sadu miljoneid kroone. Lasteaed koos kogu lastehoiusüsteemiga tuleb ühiskonnale hirmus kallis. Tallinnas maksab linn lasteaedadele aastas 450 miljonit krooni. Haiguste tõttu puudub lasteaiast pidevalt kuni kolmandik kasvandikke, s.t 150 miljonit krooni haihtub. Kuid ruumid tahavad hooldamist ja personal palka. Ekstrapoleerides sellise olukorra kogu Eesti peale, teeb see ühtekokku välja sellesama 450 miljonit krooni. (Tegelikult rohkemgi, sest Eesti kogue lanikkond on suurem.)
Ühe lasteaia rajamine maksab 25 miljonit krooni ja rajatu amortiseerub 20 aastaga (1,25 miljonit krooni aastas). Kuna linnas on lasteaias keskmiselt 125 last, tuleb seda kulu iga lapse kohta 10 000 krooni. Kogu riigis lasteaedadest pidevalt puuduva 18 000 lapse kohta koguneb aastas ühtekokku 180 miljonit krooni.
Laste haigeoleku ajal saavad vanemad haigusraha keskmiselt 10 000 krooni kuus. Samapalju eest (tegelikult mõnevõrra enamgi, igasuguste maksude tõttu) jääb neil vanematel oma töökohal loomata uut väärtust. Kõik see ühtekokku teeb 4,59 miljardit krooni ehk 6,1% riigieelarvest. See on raha, mis haihtub. Oleks suur rumalus sellest mitte midagigi kinni püüda.

Raha tuleb haridusele juurde

Kas annab seda raha kuidagi säästa, ära päästa? Meil peaks ju olema küll kohti, kuhu raha panna? Nagu märgib Lastevanemate Liidu liige Aet Karolin, kes minuga Õpetajate Lehes (11.11.2005) polemiseeris, liigub haridussüsteemis tõepoolest väga vähe raha.
Kui nüüd jagada see 4 miljardit riigi kõigi aiaealiste peale, saame iga lapse kohta senisele lisaks üle 8 000 krooni kuus.
Lisagem see raha kas hariduskulutustele või milleks tahes. Kasvõi selleks, et täita Memento taotlus ja anda represseeritutele 3000 krooni ravikulude katteks, mis pidavat Rahandusministeeriumi teatel aastas kokku tegema 28 miljonit krooni ja mille Riigikogu valitsuskoalitsiooni häältega rahuldamata jättis.
Ajapikku peaks lastekasvatamissüsteemi ümberkorraldamisest (nt koju saadetavate lapsehoidjate korral) tulema kasu 4 miljardit krooni ehk 5% praegusest riigieelarvest.
Ma ei arva ealeski, et lasteaiad kunagi ära kaoksid, aga nende osa laste kasvatamises peaks teisenema küll. Ühest näitleja Ene Rämmeldi intervjuust on jäänud meelde, kuidas ta Pariisis tuttavat perekonda külastades täheldas, et keset päeva viis hoidja lapse lasteaeda. Sain aru, et justkui mõneks tunniks, mitte aga nii nagu meil – terveks päevaks.

Seame sisse kodushoiu

Ei tahaks küll hõisata enne õhtut, aga teatud pingelangus tuli hinge siiski, kui sain teada alternatiivist: riigi (omavalitsuse) kulul sisse seada laste koduhoid.
Valitsus on otsustanud seda teha lapsehoidja kutsestandardi kehtestamisega. Pärast mitmekuiseid sekeldamisi näib asi nüüd tõenäoliselt teoks saavat. 25 aastat (vt "Edasi"16.07.81) olen püüdnud tõestada lasteaedade totaalse kasutamise sobimatust lastekasvatuses. Tänini olen teinud seda peaaegu tulutult.
Tõde on alati konkreetne. Kui töölispere elutses kunagi vabrikubaraki kitsukeses ühetoalises eluasemes, võis sotsialistide-utopistide lasteaiaidee õige olla. Kuid ta pole seda enam siis, kui igal perel on omaette mugavustega korter.
Nõukogude võim kanoniseeris lasteaiad. Õpetajate Lehes polemiseerijad tõid esile mitmeidki lasteaiakasvatuse vajakajäämisi. Laps sotsialiseerub oma vanemaid matkides. Lasteaialapsed mängivad lasteaias lasteaiatädi (kah sotsialiseerumine!), kodus aga isa-ema. Sotsialiseerumine on aga tõsine arengujärk, mida ei või palju edasi lükata.
Praegu ei saagi lasteaedade ja perede hajali paiknemise tõttu rääkida kõigile lastele lasteaiakoha tagamisest. Seda juba ainuüksi sellesama hajaasustuse pärast, eriti maal. Probleemi võiks lahendada kvalifitseeritud hoidja (kasvataja), kes tuleb koju. See moodus ei saa riigile tulla lasteaedadest kallim, kuivõrd kodused lapsed on vähem haiged. Ka ei peaks vanemad siis haigete laste pärast koju jääma, vaid nad saaksid tööl käia ja raha teenida. Igaühele oma! Pealegi nõuab kasvataja-hoidja töö nagu iga teinegi amet erialaseid teadmisi-oskusi, mis näiteks noortel vanematel puuduvad.
Siinkohal tuleb nõustuda Tallinna Kolde lasteaia kasvataja-õpetaja Inga Kolgiga, et kolmekuine lastehoidjate väljaõpetamise kursus ei anna selliseid oskusi-teadmisi, nagu tagab nüüd õnneks juba sisse seatud kolmeaastane koolitamine Pedagoogilises Seminaris. Seda silmas pidades tuleks kojukäivaid hoidjaid-kasvatajaid ilmselt liigitada ning vastavalt ka tasustada.
Küsimärgiks jääb aga see, miks riik (omavalitsus) toetab näiteks Tallinnas üht lasteaiakohta 1700 krooniga kuus, millele lisandub ehitusmaksumus (amortisatsioon) 1000 krooni, kuid kodushoiu puhul hüvitamist pole.
Tulenevalt alternatiivse lastehoiu sisseviimisest, peaks olema õige saavutada sünergia. Nii nagu see Pariisiski paistab olevat. Kuna lasteaed on paljude laste puudumise tõttu alakoormatud, lubataks aeda kas või mõne tunni ulatuses vastava tasu eest külastada ka kodushoitavatel lastel. Teinekord kas või seal söömas käia! Lasteaial tuleb kogu raha ikkagi endal välja teenida.
Ümberkorraldatav lastehoiusüsteem peab olema paindlik, sest vaid siis saab see olla igati tõhus.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)