Täna 25 aastat tagasi

Täna on juba raske ette kujutada, kui eraldi elasid võim ja rahvas veel 1988. aastal. Suur osa tuntud ja nimekaid loomeharitlasi polnud varem kordagi Toompea lossi sattunud.

Moskvas 1985. aasta kevadel kommunistliku partei tippjuhtkonna poolt välja kuulutatud perestroika (uutmine, uuendused) ja glasnost (avalikustamine) edenes Eesti NSV-s aeglaselt ja tagasilöökidega.

Mais 1987 asutatud Loomeliitude Kultuurinõukogu alustas toonase retoorika järgi „ühiskondlike valupunktide" kohta märgukirjade saatmist. Neist esimene käsitles halva kvaliteediga masselamuehituse peatamise vajadust. Ligi aasta hiljem, veebruaris 1988 jõuti Vikerraadios kord nädalas tunniajalise otsesaateni. Ent märtsi lõpus, juba esimeste saadete järel avaldas Tele- ja Raadiokomitee juhtkond survet, et liiga avameelne ja kiirelt populaarseks muutunud otsesaade asendataks lindistatud, s.t tsenseeritud saatega.

1987. aasta lõpul tekkis loomeliitude juhatustes mõte korraldada ühispleenum Eesti kultuuri hetkeseisu arutamiseks. 1. aprillil 1988 koguneski Toompea saali igati väärikas seltskond. Esimene päev kulus eeskätt ekspertide põhjalike ettekannete kuulamiseks: milline on olukord majanduses, mured keskkonna ja uute fosforiidikaevanduste rajamisega, üha halvenev demograafiline seis, rahvuskultuuri allasurumine, uutmist takistavad vananenud juhtimisstruktuurid jms.

Teisel päeval tulid loomeharitlastelt enneolematult avameelsed ja kriitilised kõned. Pinge aina tõusis, saal särises üha enam. Kokku kuulati enam kui 50 ettekannet ja sõnavõttu ning neis peegeldus kauaoodatud vabanemis- ja ühtsustunne. Saal hoidis hinge kinni, kui sugestiivse häälega näitleja Mikk Mikiver manifesteeris: „Meie maa on siin, meil pole siit kuhugi minna. Tulgu või surm."

Pleenumi lõpul võeti kolm dokumenti, mis nõudsid Eesti NSV demokratiseerimiseks mitmeid ühiskondlikke reforme, isemajandamisele üleminekut, stalinismi hukkamõistu jms, siiski vastu küll ettevaatlikumas sõnastuses, kui seda olid olnud ettekanded ja sõnavõtud. Veel esitati avalik umbusaldusavaldus EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Karl Vainole ja Ministrite Nõukogu esimehele Bruno Saulile, mis võimaldas senise ebamäärase kriitika viia otseseks ning personaalseks.

Vaatamata ametlikult heaks kiidetud „avalikustamisele" ei trükkinud ükski päevaleht ühispleenumi dokumente. Need avaldas järjest vaid nädalaleht Sirp ja Vasar, mille ootel seisti reede hommikul koguni pikki tunde.

Loomeliitude ühispleenum mõjus Eesti NSV sumbunud õhustikus otsekui pommiplahvatus. Põletavad rahvus- ja keeleküsimused ning kontrollimatu migratsiooni piiramine, mure vastutustundetu majanduspoliitika ja Eesti ajalooliste väärtuste säilimise pärast, rahva vabastamine sotsiaalsest hirmust jm sellised küsimused, mida varem arutati kitsalt vaid omakeskis, muutusid nüüd üldrahvalikeks arutlusteemadeks.

Poliitiliste õiguste laiendamine, majanduslik ja kultuuriline iseolemine - just sellised valupunktid leidsid lõppdokumentides oma sõnastuse. Eestlased nägid, et jätkuvalt saab loota oma haritlastele, viimased aga tajusid ühise arutamise ja tegutsemise sünergiat.

Loomeliitude ühispleenum sisuliselt andis ühiskonna arengusuuna järsuks muutmiseks vajalikud esmased programmilised nõudmised. See oli tunduvalt enam kui lihtsalt palvekiri heale tsaarile.

Ka ainuüksi oma toimumisega andis loomeliitude ühispleenum 1988. aasta jaoks märgilise tähendusega sündmuse. Ent eriti oluliseks sai võimalus väljakäidud programmilised nõudmised seostada vaid paar nädalat hiljem tekkinud Eestimaa Rahvarindega. Just see massiorganisatsioon, milles 1988. aastal lõi kaasa väga suur osa loomeliitude ühispleenumi delegaate, muutus peamiseks liikumapanevaks jõuks ja surveühenduseks, et saavutada 1. ja 2. aprillil Toompeal fikseeritud eesmärke.

KESKMÕTE: Mikk Mikiver: „Meie maa on siin, meil pole siit kuhugi minna. Tulgu või surm."

KÜLLO ARJAKAS, ajaloolane ja ekspoliitik

Jaga |