Riigikogu kokkutulemine

Riigikogu esimesel tööpäeval valiti Riigikogu esimees ja kaks aseesimeest. Kes märkas Andrus Ansipi reaktsiooni sellele, et Reformierakonna kandidaat Laine Randjärv sai valimistel vaid 52 saadiku toetuse (samas kui koalitsiooni kuulub 56 parlamendisaadikut), sai aru ka parempoolsete erakondade liidus valitsevast usaldamatusest. Enam ei ole ju vajadusel võtta kuue rohelise lisahääli. Nüüd peab igaks tähtsamaks hääletuseks oma jõududega 51 poolthäält saali saama.

Paraku ei pruugi usaldamatus võimuliidu sees viia konstruktiivsemale koostööle opositsiooniga. See võib tähendada hoopis vastupidist. Oli ju neli aastat tagasigi uue valitsusliidu koostoimimine konarlik. Selle loomiseks mõeldi „koostööst" ja „üksmeelest" välja lausa uus sõnaühend „koosmeele koalitsioon". Tegelikult liimus liit kokku ühise vaenlase ja ühise kriisi tekkimisel. Õige oleks öelda: peale selle tekitamist.

Sotsiaalteadlased ning muud muretsevad kultuuriinimesed on tagantjärele sõna võtnud, et neli aastat tagasi oleks saanud Pronkssõduri asukoha lahendada ka vaikselt ja viisakalt. Kuid lahendus, mille haavu me siiani kanname, oli valitsusele kasulik. See tõstis rekordkõrgustesse peaministripartei toetuse, liitis partnereid ja tugevdas eestlastes emotsiooni, et taas ollakse valmis sööma kartulikoori vabaduse nimel.

Ja nüüd, kui Reformierakonnast ja Res Publicast (sest IRL-i Isamaa pool on otsustamise juurest kadunud) koosnev valitsusliit jälle teineteist tusaselt silmas peab, otsitakse uuesti ühteliitvat konflikti. Neli aastat tagasi oli eesliinil kaitseminister Aaviksoo, nüüd on eesliinile nihutatud haridusminister Aaviksoo.

Nagu neli aastat tagasi ei otsitud kaua püsinud murele rahumeelset lahendust, vaid tehti otsused üleöö, nõnda on ka praeguses võimuleppes lubadus üle minna eestikeelsele gümnaasiumiharidusele. Kuigi nenditakse, et vene lapsi, keda ootab ees gümnaasium, oleks pidanud juba kümme aastat tagasi, lasteaiast peale, eesti keeles harima. Seda ei tehtud, ja nüüd survestatakse eestlaste rahvustunnet: mis sest, et need lapsed ei valda keelt sel tasemel, et kooliprogrammi omandada, viskame nad vette, küll hakkavad ujuma! Kes ei uju, tollele pole haridust vajagi! Samas on olemas rahumeelsem lahendus - riik panustab õpetajate koolitusse.

Konflikti punumise idee on lihtlabane - nii nagu Pronkssõdur pani Eesti inimesi taluma Euroopa kõrgtasemel tööpuudust ja hinnatõuse, nii võib koolireformi võitluse varjus sündida maagümnaasiumide surmaotsus. Koalitsioonileppes on see sõnastatud mõistliku koolivõrgu kujundamisena, mille väljundiks on vajadusel riigigümnaasiumid maakonnakeskustes.

Keskerakonna lähenemine on teistsugune. Haritud inimene on Eesti üks väärtuslikemaid varasid. Gümnaasiumiharidust ei saa teha elitaarseks. Ilma toetatava sõidu- ja ööbimisvõimaluseta ning koolitoiduta ei saa iga pere oma lapsi maakonnakeskusesse keskkooli saata.

Keskerakond ei näe hariduse põhiküsimusena mitte koolide sulgemist, vaid hariduse kättesaadavust. Seetõttu on meie esimeseks seaduseelnõuks uues koosseisus ettepanek, et iga laps alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni saaks tasuta sooja lõuna. See annab signaali, et meie väärtustame kõiki haridust omandavaid lapsi.

KESKMÕTE: Usaldamatus võimuliidu sees ei pruugi viia konstruktiivsemale koostööle opositsiooniga.

KADRI SIMSON, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees

Jaga |