Kuu aja eest asutatud Keskerakond pääses Islandi parlamenti

Keskerakonna juht on riigi endine peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugsson; lisaks temale kuulus varem parlamenti veel kaks nende seitsmest saadikust.

Parlamenti kuulus ka juba ekspeaministri isa Gunnlaugur Magnús Sigmundsson, kuid tema oli seal ainult ühe ametiaja 1990-ndate teisel poolel, pöördudes pärast seda tagasi kaitsetööstuse arendamise juurde. Nimelt juhtis ta tarkvaraettevõtet, mis tegeles Islandi õhukaitse radarisüsteemide rajamisega.

Gunnlaugur kuulub nende ettevõtlike meeste hulka, keda islandlased nimetavad tunnustavalt tänapäeva viikingiteks. Ta õppis ärikorraldust, töötas 1971–1982 rahandusministeeriumis ja oli seejärel 1982–1985 Maailmapanga asepeasekretär (Washingtonis elas toona ka tema poeg). Pärast seda ehitas Gunnlaugur üles Islandi Arenguagentuuri ning suundus siis kaitsetööstusesse.

Poeg astub isa jälgedes

1975. aastal sündinud Sigmundur läks isa jälgedes õppima Islandi Ülikooli ärikorraldust, BA 2005, kõrvalerialaks meedia. Vahepeal oli ta Kopenhaageni Ülikooli rahvusvaheliste suhete ja avaliku halduse vahetusüliõpilasena Moskvas. Magistriõpinguid jätkas ta Briti välisministeeriumi stipendiaadina Oxfordi Ülikoolis, kus keskendus majandusarengu ja planeerimise vahelistele suhetele. 2000–2002 oli ta Põhjamaade Majandusüliõpilaste Liidu president.

Õpingute kõrvalt töötas ta 2000–2007 poolel ajakirjanikukohal Islandi rahvusringhäälingu heaks. 2008–2010 oli ta rakendunud Reikjaviki linnaplaneerimisametisse.

2008 tõusis Sigmundur laiema avalikkuse ette liikumise InDefence kõneisikuna, olles vastu pankrotistunud Islandi kommertspankade rahvusvaheliste kohustuste täitmisele Islandi riigi poolt. 2010 korraldati selles küsimuses rahvahääletus (esimene pärast seda, kui Teise maailmasõja ajal kiideti heaks lahkumine personaalunioonist Taaniga ja võeti vastu uus põhiseadus, millega Islandist sai vabariik), mis andis oodatud tulemuse: 98,1% hääletanutest oli riiklike tagatiste andmise vastu.

Jaanuaris 2009 valiti Sigmundur Eduerakonna juhiks. Ta oli astunud selle liikmeks vaid kuu varem, kuid sama erakonna saadikuna kuulus kunagi parlamenti ka tema isa.

Sigmunduri poliitikutee algab

Eduerakond sarnaneb teiste Põhjamaade keskerakondadele. See sündis 1916. aastal kahe agraarpartei ühinemisel ja on jätkuvalt tugevam maapiirkondades.

1956 oleks see peaaegu ühinenud sotsiaaldemokraatidega, kuid sageli on oldud ka parempoolse Iseseisvuspartei koalitsioonipartneriks.

2007. aastal sai Eduerakond valimistel oma ajaloo halvima tulemuse, 11,7% häältest. Erakonna 12 aastat kestnud koalitsioon Iseseisvusparteiga sai läbi, viimane jätkas valitsemist koos sotsidega.

Sigmundur kutsus kohe pärast erakonnajuhiks saamist üles korraldama ennetähtaegseid parlamendivalimisi ja teatas, et Eduerakonna saadikud on valmis toetama parlamendis sotside ja vasakroheliste üleminekukoalitsiooni. Valitsus kukkuski kokku ja aprillis 2009 toimusid valimised, kus erakond sai 14,8% häältest. Võimule tuli sotside ja vasakroheliste koalitsioon. Eduerakond jäi opositsiooni.

2009–2013 kuulus Sigmundur parlamendi väliskomisjoni ning Islandi delegatsiooni Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni ja Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarsetes komisjonides. Samuti oli ta 2010–2013 väliskomisjoni Euroopa asjade töörühma ning Euroopa Liidu ja Islandi ühise parlamendikomisjoni liige.

Tõusmine peaministriks

2013. aastal läksid Iseseisvuspartei ja Eduerakond valimistele lubadusega peatada sotside poolt alustatud Islandi ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Iseseisvuspartei kogus 26,7% ja Eduerakond 24,4% häältest, mõlemad said parlamendis 19 kohta ja moodustasid koalitsiooni. Sigmundur tõusis 38-aastaselt Islandi ajaloo noorimaks peaministriks.

Nende Islandi erakondade vastuseis Euroopa Liitu astumisele ei tähenda, et tegemist on sarnaste kapseldumist pooldavate jõududega, mis soovivad sealt lahkumist.

"Ükski inimene ei ole saar, ning seda kindlasti mitte globaliseerumise ja kiirete tehnoloogiliste arengute ajajärgul," märkis Sigmundur aasta pärast peaministriks saamist ajakirjas Baltic Rim Economies, tuues välja, et Island vaatab oma huve järgides ja maailmaga lävides kõigis suundades, kuid kõige lähedasemad on talle ajalooliselt ja kultuuriliselt muidugi Põhjamaad.

"Põhjamaade koostööl on ühtlasi olnud õnne olla piisavalt paindlik ja loomult dünaamiline. Nii on meie sõbrad Balti riikidest muutunud sellesse rohkem kaasatuks ja panustavad meie koostöösse – väga positiivne areng, mida Island kogu südamest toetab," rõhutas Sigmundur.

"Balti riikidel on väga eriline koht Islandi inimeste südames ja peas ning Island on väga uhke, et tunnustas 1991 esimesena Balti riikide taastatud iseseisvust," lisas ta samas. "Suhted Islandi ja Balti riikide vahel on mitmekesised, ning me jagame sageli rõhuasetusi rahvusvahelistes suhetes, näiteks NATO raames."

Ootamatu languspartei

Eelmise aasta kevadel, kui avalikustati nn. Panama paberid, tuli välja, et Sigmundur omas osalust novembris 2007 registreeritud maksuvabas firmas Wintris, mida ta ei olnud parlamenti pääsedes nõuetekohaselt deklareerinud. Firma kaasasutaja oli tema abikaasa Anna Sigurlaug Pálsdóttir, üks Islandi rikkamaid naisi, kes sai vara päranduseks oma isalt.

"Mu naine müüs maha osa perefirmast. See anti panga hoolde; pank tegi mingeid korraldusi ja see firma oli selle tulemus. Ma ei tea, kuidas need asjad käivad. Aga kõik on deklareeritud maksuaruandes algusest peale," väitis Sigmundur asja uurinud Rootsi telekanali SVT ajakirjanikule, enne kui ärritunult poole intervjuu pealt stuudiost lahkus. "Ma ei ole kunagi varasid varjanud. Tundub, nagu te süüdistaksite mind milleski."

Sigmunduri abikaasa selgitas hiljem, et Wintris registreeriti välismaal, sest kui see loodi, elasid nad Inglismaal ega teadnud, kas jäävad sinna või kolivad Taani. Kahtlaseks muudab nende jutu aga see, et Sigmundur müüs 2009. aasta sügisel enda osaluse firmas naisele sümboolse ühe dollari eest vaid päev enne seda, kui jõustus uus seadus, mille alusel ta pidanuks avalikustama, et tal on tekkinud huvide konflikt.

Kuidas lugu ka polnud, eelmise aasta aprillis taandus Sigmundur peaministrikohalt, kuid jätkas samas Eduerakonna juhina. Meediale selgituste andmisest ta keeldus, süüdistades seda kallutatuses. Ta kutsus isegi politseinikud ajakirjanikele, kes tema kodu juures passisid. Riigitüüri võttis ajutiselt üle Sigurður Ingi Jóhannsson, kes juhtis Islandit  aasta tagasi toimunud ennetähtaegsete valimisteni.

Eduerakonna lõhenemine

Eelmise aasta oktoobri alguses toimus Eduerakonna kongress, kus selle uueks juhiks valiti kevadel peaministri kohusetäitjaks tõusnud Sigurður, kes oli enne seda kalandus- ja põllumajandusminister. Sigmundur sai 46,7% häältest. Kuu lõpus toimunud parlamendivalimistele mindi küll ühiselt, kuid erakond sai ainult 11,5% häältest ehk tegi taas oma ajaloo halvima tulemuse.

Lisaks langeti siis opositsiooni. Uue valitsuse moodustasid Iseseisvuspartei, sellest eraldunud Reformierakond ja viie aasta eest asutatud sotsiaal-liberaalne „Helge Tulevik“. Parlamendis oli neil ainult ühehääleline enamus. Septembris varises see koalitsioon kokku ning välja kuulutati uued ennetähtaegsed valimised.

Sigmunduri juhtimisel sündiski nüüd nendeks valimisteks kuu ajaga uus jõud, mis sai nimeks Keskerakond (islandi keeles Miðflokkurinn), sest see asetab ennast poliitilisel maastikul tsentrisse. See koosnebki peamiselt endistest eduerakondlastest, eelmisel aastal Eduerakonna kongressil alla jäänud leerist, Sigmunduri toetajatest.

Ühe küsitluse kohaselt on peaaegu pooled Keskerakonna toetajad endised Eduerakonna valijad ning ligi veerand on tulnud Iseseisvuspartei tagant.

Ülejäänute hulgas on kõige rohkem neid, kelle hääle said eelmistel valimistel Reformierakond, Piraadipartei või „Helge Tulevik“.

Keskerakonna esiletõus

Valimistel osales nüüd 11 erakonda, parlamenti pääses kaheksa. Varem seal esindatud erakondadest langes välja „Helge Tulevik“. Iseseisvuspartei sai 25,2% häältest ja 16 kohta, vasakrohelised 16,9% ja 11 kohta.

Sotsiaaldemokraate toetas 12,1%, Keskerakonda 10,9% ja Eduerakonda 10,7% valijatest. Sotsid ja Keskerakond said mõlemad seitse, Eduerakond kaheksa kohta.

Islandi valimissüsteem on küll proportsionaalne, kuid seal on kuus valimisringkonda. Seetõttu võib juhtuda, et üleriigiliselt rohkem hääli kogunud erakonnad saavad vähem kohti, kui neile alla jäänud jõud.

Keskerakond oli sarnaselt Eduerakonnale populaarsem maapiirkondades, Reikjavikis toetas seda 7–8% valijatest.

Parlamenti pääsesid nüüd veel Piraadipartei (9,2% ja kuus kohta), eelmine kord künnise alla jäänud Rahvaerakond (6,9% ja neli kohta; tegemist ei ole EKRE analoogiga, kuigi see erakond on samuti kriitiline asüülipoliitika suhtes) ja Reformierakond (6,7% ja neli kohta).

Kes nüüd koalitsiooni moodustavad, see pole esialgu selge. Keskerakond näib olevat saanud kaalukeele rolli. Keskerakonna programmis rõhutatakse, et nad on orienteerunud ratsionaalsete, loogiliste lahenduste leidmisele, mis ei sõltu ideoloogilistest eelhoiakutest. Kuna nad on valmis võtma omaks parimat nii paremalt kui ka vasakult, siis on võimalike koalitsioonipartnerite ring neil laiem kui teistel.

[väljatõste]

Keskerakonna valimisprogrammis oli pearõhk Islandi finantssüsteemi reformidel, tööhõivel ja regionaalpoliitikal. Erakond usub, et Islandi huvid on paremini kaitstud väljaspool Euroopa Liitu. Samas tahab Keskerakond tugevdada Islandi positsiooni juhtiva riigina soolise võrdõiguslikkuse alal ning edendada seda süstemaatiliselt ka mujal maailmas, sest nende hinnangul ei saa ükski riik olla tõeliselt arenenud ilma soolise võrdõiguslikkuseta.

[fotoallkiri]   VÕIDUKAD KESKERAKONDLASED: Islandi Keskerakonnal on palju ühist teiste Põhjamaade keskerakondadega, kuid selle logol pole neljaleheline ristikhein, vaid hoopis hobune.

[esiletõste]   Ühe küsitluse kohaselt on peaaegu pooled Keskerakonna toetajad endised Eduerakonna valijad ning ligi veerand on tulnud Iseseisvuspartei tagant.

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

Jaga |