Eesti–Vene suhteid Ilves ei parandanud

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa:

Soome-ugri maailmakongressil selgus, et Euroopa Liidu ja Venemaa ettekujutus vähemusrahvaste rollist ja staatusest oma riikides on suuresti erinev. See, mis meie jaoks on iseenesestmõistetav, mõjub paljudele otsustajatele Venemaal provokatsioonina. Meile võib aastasadadega Venemaal välja kujunenud olukord olla vastuvõetamatu, kuid arvestada sellega tuleks dialoogi jätkamisel ja oma eesmärkide taotlusel kindlasti. Muu hulgas ka kõnede koostajatel.

Ometi ei kuulu ma nende hulka, kelle arvates soome-ugri rahvaste rahvusvaheline koostöö oleks ületamatusse kriisi sattunud. Venemaa on selleski eluvaldkonnas traditsiooniliselt keeruline partner. Kahju on pigem sellest, et Dmitri Medvedev jättis kasutamata oivalise võimaluse vastse riigipeana nendesse suhetesse oluline ja positiivne pööre tuua. Suuresti seetõttu ei täitunud ka Moskva soov tuua soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee peakorter Helsingist Moskvasse. Konstruktiivsemate suhete korral oleks sel mõttel kindlasti toetajaid olnud. Ei kiida heaks ka president Ilvese väljamarssimist pärast Venemaal prominentse välispoliitikakujundaja, Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi Eestit kritiseerivat sõnavõttu, justnagu polekski meie riigipea puhul tegemist kogenud diplomaadiga. Dialoogi tuleb alati kasutada ning isegi otsida. Solvumine ja uste paugutamine mõttevahetusele kasuks ei tule. Venemaal ju pole neid, kes tingimusteta pooldavad Eesti arvamusi, just üleliia palju.

Riigikogu liige Evelyn Sepp:

„Kas sel kongressil toimus midagi, mida võinuks pidada ootamatuks või üllatavaks? Ei! Seega e isaanud seal olla ka midagi, milleks president ei saanuks end ette valmistada.

Nii võib ka mõista, et omaenda nõrkust või puudulikku kodutööd võis sellise sisepoliitiliseks kasutamiseks mõeldud demaršiga ehk kompenseerida või ka parandada oma isiklikku enesetunnet, küll aga mitte Eesti tõsiseltvõetavust ja positsiooni.

Lihtsalt mõelgem, mis saaks siis, kui Eesti tipp-poliitikud hakkaksidki iga kord mõne ebameeldiva avalduse peale rahvusvahelistelt poliitikaareenidelt välja marssima, jättes järelkoristuse poliitilistele marginaalidele?!

Peale võidupüha hiljutist kõnet, kus president Ilves rääkis tahtest oma riiki kaitsta, oli Hantõ-Mansiiskis tegemist kapteni lahkumisega laevalt. Just Eesti president pidanuks olema see, kes kasutanuks ära võimaluse öelda ka teisele poolele ebameeldivaid asju, kohas ja olukorras, kus neid ehk kuulda ei oleks tahetud. Ilvesel oli võimalus seista Eesti asja eest temale omasel säraval moel ja rääkida sellele osale maailmast asjust, mis on Eesti jaoks kogu tõde ja teiste jaoks mitte nii väga selged tõsiasjad. Selleks ta ju sinna sinna sõitiski – ega see ei olnud mingi lõbureis. Loobudes sellest sülle kukkunud võimalusest jättis ta Venemaale maha märgi kui riigipeast, kes põgenes nende „tõdede“ eest argusest või sellest, et Eesti oma tõed ei olegi ehk nii vääramatud. Vaadakem nüüd asju laiemas kontekstis. Venemaal nõrku ei armastata!“ (EPL online 30. 06)

Jaga |