Vana õiglus ja selle häving

Ants Lahe,      23. juuli 2003


Ümberasujate vara tagastamine on õigluse üks võimalikest väljendusvormidest. Teisalt selle möödunud ajas esinenud õigluse ümberkandmine tänapäeva loob pretsedendi, mis käib ilmselt ka suurriikidele üle jõu. Kui välisriikide poolt koostatud lepped ja dokumendid ei ole Eesti Vabariigile siduvad ja me teeme nii, nagu me nendest midagi ei teaks, siis siduvaks osutub see olukord, mis oli enne dokumentide vormistamist.
Sellisel juhul on õigustatud subjektideks nii laevade, vabrikute kui ka näiteks Narva linna kinnisvaraomanikud, kelle vara põletati, uputati Teise mailmasõja käigus. Eesti Vabariik ju ei tunnista siduvaks välisriigi dokumenti, millega Saksamaa teatas sõja kuulutamisest Venemaale. Mainitud õigluse taastamise hind on aga märgatavalt mahukam kui mõningate teiste välisriikides vormistatud dokumentidega loodud ebaõigluse taastamiseks vajalikul reaalsel väljundil.
Sellisel juhul peaks taastatava õigluse määratlemise tarvis koostama vastava hinnakirja. Tekib rida probleeme - milline rahvas, millise aja vältel, millisel reaalsel kujul jne.
Sellise õigluse sasipuntra vältimisteks on praktikas kasutusel õiglustunne, mis ei rajane olukorrale, mis oli enne väljaspool meid koostatud dokumente ja tegevust, vaid rajaneb sellele õiglustundele, mis arvestab konkreetset tegevust, olgu see siis tehtud kelle poolt tahes, kuid mis parasjagu on toimunud taastatud õiglustunde rakendumise ajaks.
Kui me kuulutame lindpriiks sundüürnikud, kelle töötasus ei kajastunud aastate vältel kinnisvara omandamiseks vajalikud vahendid ja eelistame taastada õigluse inimestele, kellele kinnnisvara eest tasuti, siis ei ole tegemist konkreetsetest oludest lähtuva õiglustundega. Pigem on tegemist alaväärsuskompleksiga.
Reaalsetele sündmustele rajaneva õiglustunde eiramine on eriti ohtlik eesti rahva ajaloo seisukohalt. Tutvumata konkreetsete ajalooürikutega julgen väita, et maavanem Lembitu haldusalas ei olnud maaomandi kohta vormistatud juriidilisest seisukohast tõsiseltvõetavaid dokumente. Küll on aga neid võimalik leida saksa mõisamaade kohta, mis kuulusid meie suure Euroopa Liidu kodanikele ja seega ka meie (tulevase) riigi kodanikele. Kui me reaalset olukorda kui õiglustunde allikat ei tunnista, looksime piisava pretsedendi baltisakslastelt tagasihaaratud maade loovutamiseks. Paremal juhul võib siin näha suuri sissetulekuallikaid nii meie kui ka välismaistele juristidele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)