Arstid hirmutavad, patsiendid süüdistavad

ANDRES ELLAMAA,      04. september 2002




Riigikogu õnnestas maad ja rahvast nn võlaõigusseadusega, mis pidavat olema küllaldane patsiendi ja arsti suhete reguleerimiseks. Loomulik, et mis tahes patsiendi ja arsti suhet korraldav seadus seab paratamatult prioriteetseks patsiendi huvid. Arstide seas juba kuuldubki muret, et läheb karmiks võitluseks.

Arstid kardavad, et vähegi keerulisema ja riskantsema töö puhul võid jääda rahulolematute nätsutada. Advokaadid haistavad tulu patsientide kaebustest tõusnud kohtuprotsessidest, kindlustusasutused aga arstide kindlustusest.
Siinkirjutaja on päris pika staazhiga, tegelnud peamiselt raskete ja edasilükkamatut abi vajavate haigetega. Olen kaebuste lahendamisest osa võtnud ja ise ka süüdistava rollis olnud. Sellest tulenevalt loen võlaõigusseaduse sätteid tavalisest inimesest teistmoodi.

Väljaspool tööaega ei tohi arst enam abi pakkuda

Võlaõigusseaduse 1068 paragrahvist kõnelevad 16 (§§ 758-773) meditsiiniteenuse osutamisest, s.o ravimisest kui lepingulisest tegevusest. Nagu ka kahes põhilises arstiabi reguleerivas seaduses - tervishoiukorralduse ning ravikindlustuse seaduses, on taas kasutusele võetud nurimõiste tervishoiuteenus. Mõiste pärineb ühest lihtlabasest eksitusest, kui sotsiaalministeeriumi ametnikud, olles veendunud oma laitmatus keeleoskuses, tegelesid tõlkimisega ja ajasid segi mõisted health service ja medical service. Nii rändabki tervishoiuteenus ühest paberist teise, mis sest, et on ebakorrektne.
On tähelepanuväärne, et seadusandja silmis algab leping hetkel, kui alustatakse tervishoiuteenust. Kohe näide elust enesest.
Tänaval elustati kliinilise surma seisundis meest. Õnnetuseks sattus elustaja rolli juhuslikult möödunud arst. Elustamise käigus murdus kaks roiet. Juhus polegi nii haruldane. Mees ärkas elule ja võibolla elab tänaseni. Arst sai aga kaela süüdistuse raviveas. Oleks elustaja olnud mööduv autojuht või politseinik, poleks midagi lahti.
Üks on kindel - süüdistatud arst ja tema lähemad kolleegid, kes juhtunust teavad, püüavad edaspidi avalikus kohas toimunud erakorralisest intsidendist kaugelt mööda hiilida. Arstid võivad hakata kartma keerulisi, suure riskiga, meie oludes uudseid operatsioone.
Hoopis omamoodi olukord tekib aga sama § 759 valgusel suhtumises enesetapjasse. Asjaosalised teavad, mis hiigeltööd tehakse ja kui palju raha kulub, et enesetapjaid ellu tuua. Nende tahet, veel enam - kirjalikku keeldumist või nõusolekut raviks on võimatu saada. Nende eeldatav tahe kinnitab pigem, et nad ei tahtnud elada ega seega ka mitte ravi. Niisiis oleks enesetapja ravimine sama paragrahvi järgi seaduserikkumine?!

Kõige olulisem on haigete võrdne kohtlemine
Küsimusi tekib ka § 761 rakendamisel. Seadusepügal kinnitab ühemõtteliselt: isikult, kel puudub ravikindlustus, tuleb võtta kui mitte kokku lepitud, siis vähemalt mõistlikku tasu. Milline on mõistlik tasu, jäägu edasiseks aruteluks. Igal juhul osutab see säte praeguse olukorra ebanormaalsusele ja on selge viide vajadusest korrektselt reguleerida kogu arstide tasustamise süsteem. Selle asemel, et kindlustus maksab arstile, peaks kindlustus maksma patsiendile ja korvama patsiendile tema kulud sellisel määral, nagu kindlustusleping ette näeb. Vaid siis on tagatud kõige olulisem printsiip - haigete võrdne kohtlemine. Kuuldavasti on esimesed sammud selles suunas astutud hambaravis. Aeg on teha järgmine samm ja viia samale tasustamisprintsiibile kõik ambulatoorset arstiabi andvad eriarstid. Nimetan just eriarste, sest esmase arstiabi jaoks on meil ju perearstisüsteem, mille kulud kaetakse nn pearahaga.
Üpris kurvaks teeb teadmine, et § 766 lg 2 alusel ei või keegi arstidest enam haigele lubada paranemist ega operatsiooni edukust. Taevas appi, keegi ei hakka ju tegema ebaedukat operatsiooni! Edule loodavad nii arst kui ka haige. Sama paragrahvi viimase lõike järgi selgub, et vaatamata seadusega pandud kohustusele rääkida "kogu tõde" peame haiget lisaks haigusele veel ka hirmutama. Kas see kergendab kuidagi haige olemist, et ta saab veel kord teada: ta on rikkunud suitsetamisega kopsud, viinaga maksad, laiskusega kasvatanud liiga suure kõhu ja üleüldse kogu eelnev elu on arsti arvates valesti elatud.
Ei lohuta! Patsient läheb arsti juurde abi saama, mitte etteheiteid kuulama.

Ravileping peaks sisaldama kahepoolseid kohustusi
Muremõtteid ja ka rahalisi probleeme tekitab ravijale patsiendi õigus igal ajahetkel ravileping katkestada (§ 772). Tänases Eestis, kus ravijärjekorrad aina pikenevad, toob ühe patsiendi ette teatamata loobumine plaanilisest operatsioonist kirurgi tööaja raiskamise ja operatsioonitoa seisaku. Aeg, mida oleks saanud kasutada teise haige ravimiseks, lendab tuulde. Leping peaks sisaldama mitte ainult ühe õigusi, vaid mõlema kohustusi.
Meeldiv, et seaduses on meenutatud nii mõõtmatut nähtust nagu "mõistlikkus". Vaesed patsiendid, kelle ainus lootus on, et arstid ei lähtu mitte seadusest, vaid tervest mõistusest! Ning et ravima asudes suudab arst end hetkeks mõelda ka abivajaja positsioonile.
Hoopis huvitav aga on, kui arsti terve mõistus ütleb, et haigel on kasulikum elada ilma ravimite või operatsioonita, sest haiguse loomulik kulg on soodsam, kui seda lubaksid ravimitest või operatsioonist tingitud hädad ja tüsistused. Pealegi pole ravimise juures oluline mitte ainult kuidas ravitakse, vaid ka millal. Praegune seadus eeldab, et iga tervishoiuteenus on ilmtingimata ka sekkumine patsiendi elutalitlusse. Teisisõnu, ravimine on muutumas omaette eesmärgiks.
Patsienti võlaõigusseadus sisuliselt ei kaitse. Ei kaitse ta ka arsti. Normaalses ühiskonnas polegi vaja neid üksteise eest kaitsta. Kui aga kaitse oluline on, tuleks taas pöörduda nii patsiendiseaduse kui ka arstikutset ja töökorraldust käsitleva seaduse loomisele. Sest koos arstiteaduse arenguga tõuseb üha aktuaalsemaks küsimus arsti osast patsiendi sotsiaalse seisundi taastumises ja teisalt ka ühiskonna suutlikkuses hoida elu.
Kui olla aus, siis ma ei usu, et praegune Riigikogu suutis hakkama saada intellektuaalse pingutusega, ja selle seaduse kordki läbi luges. Rääkimata eri pügalate taguste probleemide mõistmisest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)