Briti vikerkaarevalitsuse suured väljakutsed

Võimuvahetuse elegantsest asjalikkusest oleks enamikul riikidel kõvasti õppida, Eesti loomulikult kaasa arvatud. Deklaratsioonide aeg on tänaseks möödas, esialgne koalitsioonilepe sõlmitud ja põhjalik tegevusplaan juba töös. Sellest peaks esimest korda aimu saama juba 25. mail, mil kuninganna Elizabeth II peab parlamendis kõne, milles lühidalt tutvustab uue valitsuse programmi.

„Raha on otsas!"

Peaminister David Cameron on lubanud põhjalikult auditeerida leiboristide valitsuse kulusid, mida ta on nimetanud põhjendamatult suurteks, süüdistades Gordon Browni valitsust hullumeelses kulutamises, mistõttu, peaminister Cameroni sõnul, on tema valitsus saanud lähiajaloo kõige masendavama majandusliku pärandi.

Juba esmaspäeval algatas saja aasta noorim Briti rahandusminister George Osborne auditi valitsuse raamatupidamises, ja võib olla kindel, et selle tulemustest räägitakse Suurbritannias ägedalt veel kaua. Seda rohkem, et tegemist on lisaks veel tõsise analüüsiga uue valitsuse järgmise kolme aasta kuludest. Ülesande vajalikkust tunnistab kiretu statistika - eelarvepuudujääk ületab täna 11% kuningriigi sisemajanduse kogutoodangust. Äsja avaldati Briti endise rahanduse abiministri Liam Byrne'i ülinapp, kuid kõnekas kiri oma praegusele kolleegile David Laws'ile: „Raha on otsas!"

Koalitsioonivalitsus on lubanud kuningriigi erakorralise eelarve koostada 50 päeva jooksul. Rasket olukorda on otsustatud parandada kulutuste vähendamise, mitte aga maksude tõstmise teel. Ometi ennustavad paljud analüütikud, et käibemaksu tõus on tõenäoline, mõnede arvates koguni hädavajalik. Täna on see Suurbritannias 17,5%. Ilmselt tehakse teoks ka pangandusmaksu sisseseadmine. Kuulus Bank of England saab senisest suuremad järelevalvevolitused ning loomisel on erikomisjon jae- ja investeerimispanganduse lahutamiseks.

Praegu mõeldakse pigem kõikvõimalikule, ka suhteliselt väikesele kokkuhoiule. Uus koalitsioonivalitsus astuski avalikkuses oodatud sammu ning kärpis kõigi ministrite palka viis protsenti. Arvestades, et enamiku juhtivate ministrite senine palk oli ligi 140.000 naelsterlingit aastas, on tegemist küllaltki korraliku kokkuhoiuga. Briti majanduse ja, konkreetsemalt, tööstuse esindajad ootavad kiiret otsust, vähemasti plaani 163 miljardi naelani ulatuva defitsiidi vähendamiseks. Veel sel rahandusaastal on lubatud riiklikke kulutusi kärpida kuue miljardi naela võrra. Samuti kärbitakse tunduvalt, umbes kolmandiku võrra Tööpartei ehk leiboristide poolt riigiteenistujatele määratud lisatasusid. Turgude esialgsed lausungid on olnud valitsust toetavad.

Partnerite eriarvamused jäävad püsima?

Peaminister Cameron on otsustanud koos Liberaaldemokraatliku Partei esindajatega valitsuses muuta koguni parlamendiseadust. See on julge ja Cameronile koguni riskantne samm, sest vähendaks otsustavalt tema võimu. Plaani kohaselt piisaks tulevikus parlamendi laialisaatmiseks seadusandjate 55-protsendisest enamusest. Täna kehtiva seaduse kohaselt valitakse parlament viieks aastaks, kuid seda on peaministri ettepanekul võimalik mis tahes ajal üldvalimisteks laiali saata. Teatavasti on nii ka korduvalt juhtunud. Hoopis vaikseks on jäänud liberaaldemokraatide nõudmised muuta Briti valimissüsteemi. Loomulikult sobib suurtele parteidele majoritaarne valimissüsteem.

Toon siinkohal vaid paar näidet. 2005. aasta valimistel said leiboristid ühe parlamendikoha 26872 häälega, toorid 44531 häälega, kuid liberaaldemokraadid 96485 hääle eest. Tookord võitnud Tööpartei sai vaid 36% häältest, kuid 57% kohtadest parlamendis!

Nelja saadikukoha võrra suurenenud parlamendi uus koosseis asus tööle teisipäeval ning kavandatava seaduse vastaseid on isegi koalitsioonipoliitikute hulgas. Ei tohi unustada, et kuigi kaks koalitsiooniparteid teevad koostööd ning liberaaldemokraatide juht Nick Clegg kuulub asepeaministrina Cameroni poliitilisse siseringi, pole konservatiivid ja liberaaldemokraadid ideoloogiliselt kaugeltki kattuvad erakonnad. Ega paari nädalaga pole kadunud eriarvamused suhetest Euroopa Liiduga või kasvõi Suurbritannia tuumaheidutusvõime tähtsusest ja suurusest. Tuumarakettide Trident ostmise suhtes leppisid liberaaldemokraadid tooride otsusega, kuid päästsid oma näo võimalusega programmi maksumust hoolikalt kontrollida.

Uus koalitsioon on kokku leppinud, et Suurbritannias korraldatakse referendum võimu edasise loovutamise üle Euroopa Liidule. Võib kergesti ette kujutada, milline saab olema brittide vastus sellele küsimusele. Liberaaldemokraadid on juba viieks aastaks loobunud oma eesmärgist minna eurole üle. Oodata on referendumit nn alternatiivsele hääletusele ülemineku kohta. Valijad saavad võimaluse järjestada oma eelistuse kohaselt korraga mitut kandidaati.

Väljastpoolt Euroopa Liitu tulevate sisserändajate arvu piiratakse tooride nõudmisel ja liberaaldemokraatide järeleandmisel tunduvalt. Nick Clegg on seni kiitnud uut valitsuskoalitsiooni, rõhutades, et tegemist on algusega uueks poliitkultuuriks, millesse ta alati uskunud on.

Meedia pole uue koalitsiooni elujõus kaugeltki kindel. Meenutatakse aastat 1974, mil oli eelmine „hung" ehk „poodud" parlament, samas ollakse üksmeelel, et õnneks ei moodustunud hung-valitsust.

Suhted USA-ga endiselt tugevad

Meid huvitavad kindlasti Suurbritannia välispoliitilised suundumused pärast valimisi. Esimesed olulised visiidid ja kohtumised on juba toimunud. Välisminister William Hague kohtus Washingtonis kolleeg Hillary Clintoniga ning polnud kitsi USA ja isiklikult Hillary Clintoni kiitmisega. Liit kahe suurriigi vahel kuulutati kindlaks ja murdumatuks, koostöö sõjalises, luure ja diplomaatia vallas täiuslikuks.

Täielikku toetust lubas Briti välisminister USA positsioonile Iraani tuumaprogrammi osas, rõhutades, et Iraani tuumalevikuga tegelemine on Londoni prioriteediks. Siingi on koalitsioonipartnerite seisukohtades olulisi erinevusi. Liberaaldemokraadid on alati rõhutanud, et pole nõus sõjalise sekkumisega Iraanis. Toorid pole seda võimalust olude sunnil kunagi välistanud.

Teine prioriteet on loomulikult Afganistan, mida rõhutas peaminister David Cameron oma kohtumisel Afganistani presidendi Hamid Karzaiga Londonis. Suurbritannial on USA järel suuruselt teine kontingent NATO rahvusvahelistes vägedes Afganistanis. 9500 Briti sõdurit tegutsevad Afganistani rahutus lõunaosas, Helmandi provintsis. David Cameron loodab, et mai lõpul toimuv Afganistani rahu-jirga annab oma panuse pingete maandamisel.

Seni pole veel uudiseid uue koalitsioonivalitsuse kontaktidest Venemaaga.

Mis ootab ees valimistel kõrbenud Tööparteid? Endine peaminister Gordon Brown lahkus väärikalt ja õigeaegselt, lisades, et loobub esimesel võimalusel ka parteiliidri kohast. Seni on oma kandidatuuri üles seadnud kaks tipp-poliitikust venda - endine välisminister David Miliband ja endine energiaminister Ed Miliband. Liidri saatus otsustatakse sügisel.

Samaks ajaks peaks selge olema ka Suurbritannia uue koalitsioonivalitsuse töövõime.

ENN EESMAA, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees

[pildiallkirjad]

Nick Cleggi vanaisa oli Hugh Anthony Clegg, kes oli abielus paruness Kira von Engelhardtiga, kelle ema Alexandra Moullen oli Vene impeeriumi Senati peaprokuröri Ignati Zakrevski tütar. Nick Cleggi vanavanatädi on Eestis, Jänedal elanud väidetavalt nii Nõukogude kui ka Briti luurele infot jaganud spioon ja kirjanik paruness Moura Budberg (sünd. Zakrevskaja, esimeses abielus krahvinna Benckendorff). Allikas:-Wikipedia.

Ajalehe Mail on Sunday andmetel kuulusid kireva elukäiguga Budbergi armukeste hulka nii USA kirjanik H.G. Wells kui ka vene ja nõukogude kirjanik Maksim Gorki.

KOALITSIOONIPARTNERID: Suurbritannia asepeaministril Nick Cleggil ja peaministril David Cameronil tuleb palju pingutada ning vastastikuseid kompromisse teha, et praegune valitsus püsiks kuni järgmiste üldvalimisteni tegusana.

Jaga |