Uus erakond muutuks mugavusparteiks

Eesti poliitika on muutuste teel

Üle hulga aastate toimub Eesti poliitikas oluline väärtuste ümberhindamine. Põlvkondade vahetus ning uue poliitilise kultuuri maksvuselepääs Keskerakonnas ei saa jätta mõjutamata ka teisi Riigikogus esindatud erakondi. Koostöö ja konsensuse otsimine, mis riigi arenguks parimate tingimuste tagamise nimel on muutunud valitsuse töös normiks, värskendab kogu poliitmaastikku. Vanaviisi enam edasi ei saa – seda mõistavad kõik poliitikas osalejad.

Valitsuse ja Riigikogu tasandil on uus reaalsus omaks võetud ning Toompeal jääb tühjade sõnade tegemine ja vaenlase otsimine üha harvemaks. Kahjuks vallandab iga positiivne areng ka vastujõu, mis väljendus Tallinnas, nii enne kohalikke valimisi kui ka selle järgselt, mõnede IRL-i ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kraaklejate vallandatud sõnasõjas. Ent see on vaid ajutine tagasilöök. Usun, et parlamendierakondade kontorites enam pikalt ei sallita ebaõnnestunud kommunaalpoliitikute sooloesinemisi – neid veendakse erakonna pealiini järgima.

Ka Reformierakonnal pole muud valikut, kui lõpetada mäng „vene kaardile“ ja vastandumisele Keskerakonnaga ning otsida endale konstruktiivsem väljund. Muutused Keskerakonnas on andnud Eesti poliitikale erakordse võimaluse puhastuda ning leida ühisosa. Mõne protesti- ning, hoidku selle eest, rahvuslikul või vanuselisel pinnal moodustatud erakonna esilekerkimine kahandaks võimalusi konsensust leida ning muudaks rahva jaoks pildi segasemaks, vähendades valimisaktiivsust veelgi.

Kunstlikult loodud erakonnad on äpardunud

Kui vaadata projektitootena loodud erakondade saatust, siis valdav osa neist on äpardunud. Res Publica tuli areenile suure pauguga, millest jäi jahtumise järel maha vaid hääbuv suits. Tollel kunstlikul moodustisel puudus kandev idee, ning seepärast kaotatigi uudsusmomendi raugemise järel valijate toetus. Peale liitumist Isamaaliiduga vedas „poistebändina“ tuntust kogunud ühendus põhja ka seni elujõulise konservatiivse erakonna, viies IRL-i toetuse valimiskünnise piirimaile.

Tolles „ebavõrdses abielus“ lahvatanud riiust sai tuule tiibadesse Vabaerakond, mis täna hiilgab selge programmi puudumisega, kummaliste seisukohtadega ja äpardunud flirtimisega kodanikeliikumiste ümber, ja mida samas võtmes edasi tegutsemisel ootab ilmselgelt hääbumine.

RÜE pidi saama koduparteiga vimma kiskunud karismaatilise staarpoliitiku juhtimisel tõsiseks tegijaks, ent pole moodustamisfaasist kunagi väljunudki.

Ainsa eduka erakonna lõid perekond Helmed. EKRE esiletõusuks valitsesid erakordselt soodsad tingimused nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt. Nende populaarsuse kasvule sillutab teed eurobürokraatia ülbus ning soovimatus olukorda tõeselt hinnata. Tunnistagem seda või mitte, ent kui EL-i poliitikud jätkavad „silmad-kõrvad kinni“-stiilis lahmimist, on EKRE edu tagatud.

Kodanikuliikumised ei sünnita erakondi

Suurim viga on arvata, otsekui võiksid kodanikuliikumised kasvada üle erakondadeks. Erakonna programm peab olema märksa mahukam ning sisaldama pikemat perspektiivi, kui pelgalt loodushoid või kanepi legaliseerimine, nagu rohelistel, või vähemusele õiguste nõudmine, nagu mõnel marginaalsel rahvuspõhisel erakonnal. Kui tegevus piirdub üksnes piiratud eesmärkidega, on tegemist kodanikuliikumisega, mis võib küll lahendada mõne üksiku probleemi, kuid ei suuda osaleda riigijuhtimises. Siit ka selge vastus, miks roheliste tee parlamenti on Eestis nii okkaline.

Toimiva erakonna loomine pole lihtne ülesanne, millega võiks üleöö hakkama saada. See nõuab mitme olulise tingimuse täitmist ning soodsate asjaolude kokkulangemist. Hetkel pole ainsatki põhjust, mis võiksid muuta Eesti ühiskonna polariseerumist kahe poliitilise telje – Keskerakonna ja Reformierakonna – vahel. Ülejäänud erakondadele on küsimus vaid poole valimises.

Eesti poliitika põhiküsimus pole mitte uue erakonna tekkimine, vaid seniste erakondade muutumine sarnaselt Keskerakonnaga. Avarama vaatega Kaja Kallase esiletõusmine Reformierakonna uue võimaliku juhina annaks selleks lootust.

Mis aga puutub inimeste suuremasse kaasamisse tõstmaks valimisaktiivsust ja rahva üldist osalemist poliitikas, siis siin on lahendus erakondade tihedamas koostöös kodanikuühiskonda esindavate liikumistega. Muidugi mitte sellisel käpardlikul moel nagu on proovinud Vabaerakond, vaid võrdsete dialoogis.

Siin peitub võti, kuidas taastada usaldus erakondade vastu ning tagada Eesti jätkusuutlikkus.

Ülejala kokku klopsitud uus erakond, millel puudub avaram vaade, muutub kiirelt mugavusparteiks, rahuldades halvemal juhul vaid käilakuju eneseimetluse-vajadust. Aga selle variandi oleme juba üle elanud.

Praegustes erakondades on piisavalt potentsiaali, et minna edasi, parimat säilitades ning uut avastades.

VSEVOLOD  JÜRGENSON, Tallinn

Jaga |