SAUL 80: Bruno Saul 80-aastaseltki endiselt reibas ja mõtteergas

Narvas sündinud mees omandas erialase hariduse Tallinna Elektrotehnika Tehnikumis ja M. A. Bontš-Brujevitši nim. Leningradi Elektrotehnika Sideinstituudis. Et omas ajastus tippu jõuda, tuli tal lõpetada ka kõrgem parteikool.

Töötee algas Sideministeeriumi asutuste insenerina ning jätkus ENSV Vabariikliku Raadiokeskuse ülemana, Sideministeeriumi peainsenerina, sideministrina, tänapäeva mõistes asepeaministrina, NSV Liidu kaubandusesindajana Saksa Demokraatlikus Vabariigis, pangandustegelasena, õppejõuna.

Praegu algavad Bruno Sauli päevad ujumisega koduses basseinis. Küllap tänu tervislikele eluviisidele on temas püsinud ka reipus ja energia, vaatamata sellele, et 8. jaanuaril tähistas see riigitegelane 80. sünnipäeva.

Juubelid omajagu väsitavad. Samas annavad head soovid lähedastelt, sõpradelt ja tuttavatelt uut energiat ja elujõudu. Kuidas tunnete end pärast 80. sünnipäeva pidamist?

Olen alati suure lugupidamisega suhtunud inimestesse, kes on end 80. eluaastani välja vedanud täie elujõulisuse juures. See ei ole ainult geneetiline garantii. Ka oma juubeli püüdsin suunata elujaatavuse rajale, ja tänu sõpradele see õnnestus. Oma pere noorus täitis selle õhtu särtsakuse ja muusikalise huumoriga nii, et järelkajad on positiivsed, ise aga ammutasin sellest koosviibimisest uut elujõudu ja indu tegutsemiseks nii tööl kui ka puhkehetkil. Ka Euroakadeemia (kus töötan emeriitprofessorina) sellekohane koosviibimine oli tervislik.

Usutavasti pole te nn toasistuv pensionär. Kuidas mööduvad teie argipäevad ja puhkepäevad praeguses väärikas eas. Millised on harrastused, või tegelete veel ka töisemate asjadega?

Toas istuda tühjalt tõesti ei õnnestu. Hommik algab normujumisega kodubasseinis (ca 100 m). Sellele järgneb kas ettevalmistus korraliseks loenguks Euroakadeemia ärijuhtimise teaduskonnas, majandusprotsesside uurimine internetis, majandusteadusliku artikli koostamine mõnele ajakirjale (näiteks The Baltic Horizons), üliõpilastööde korrigeerimine vastavalt juhendamise staatusele (magister, bakalaureus, kursusetöö jne). Sõltuvalt ilmast on mul puhkepäeviti väike suusa- või jalgrattamatk Viimsi parkmetsas. Õhtud kuluvad kontsertidele ja teatrietendustele (paar korda kuus), perega ühistele üritustele, raamatulugemisele, spordisaadete jälgimisele Eurospordist jne. Ka MTÜ Euroinfo juhatuse ja Euroakadeemia nõukogu liikmesus võtavad oma aja. Igatahes aega on vajaminevast vähem.

Teie lapsepõlv algas Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ja seenioriiga möödub taasiseseisvunud Eestis. Kas on need riigid sarnased või pigem erinevad?

Juba ligikaudu 70-aastane ajavahe ise teeb need riigid erinevaks: majanduslikult, kultuuriliselt, poliitiliselt. Kuid ühine on, et see on meie riik ja mujalt maailmast seda te ei leia. Mõlemal olid ja on omad plussid ja miinused. Kui patrioot, armastan ma mõlemat, kuigi oma reservatsioonidega, ja neist ma kirjutan mälestusteraamatus „Meie aeg".

Millised võiksid olla teie suuremad õnnestumised peaministrina (Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehena) ja mida olulist jäi tegemata?

Laiendaksin seda küsimust mulle üliõpilaste poolt mitmes mu kõrgkoolis esitatud küsimuseasetusega: põlvkonna-poolsed õnnestumised. Pean selleks meie intelligentsi taastamist. Pärast suurt ja laastavat sõda oli Eesti intelligents kui riigi arengumootor kas tapetud, vangis või pagenud välismaale. Kõrghariduse pakkumine eestlastele nii omades kui ka naabervabariikide kõrgkoolides ja sellekohase riikliku toetuse tagamine, koos tehnikumide süsteemi väljaarendamisega Eestis, oli selleks nurgakiviks, millele tuginesid kõik rahvamajandusharud. Just siit peab otsima vastust küsimusele: kust võttis Eesti NSV selle ressursi, mis lubas tal 1990. aastaks kerkida inimarengu reitingus 29. kohale ligi 200 riigi seas (OECD riike oli siis 30)? Seda tulemust hiljem ei ole õnnestunud korrata (UNDP uuring elukvaliteedist). Ka isiklikult lülitusin, lisaks põhitööle, kohe pärast ülikooli lõpetamist pedagoogilisse tegevusse, kuhu olen jäänud tänini, olles viimastel aastatel juhendanud 30 magistri-majandusteadlase ettevalmistamist, rääkimata bakalaureustest. Tegemata aga jäi Pätsi keisririigi (Voldemar Kurese määrang!) aegne ülesanne: viia eestlaste arvukus viie miljonini?!

On väidetud, et nõukogude perioodil sisuliseltjuhtis riiki kommunistlik partei. Kui suur mõjuvõim oli üldse peaministril ja tema meeskonnal ühes liiduvabariigis?

See väide on õige, sest ka peaminister ja tema meeskond olid samuti NLKP liikmed. Ka langetati põhimõttelised majandusotsused EKP Keskkomitee bürool kollegiaalselt. Samas kavandas siin langetatavad otsused just peaministri meeskond ja nende läbiminek Keskkomitee bürool sõltus peaministri selgroo tugevusest ning tema kolleegide toetusest. (Büroo liikmeteks olid ka peaministri asetäitja pluss Rahvakontrolli Komitee esimees, kõik Ministrite Nõukogu presiidiumi liikmed.) Otsuste realisatsioon sõltus aga esmajoones täitevvõimu tegususest ja valitsusest; sealhulgas ka majanduspoliitika suundade väljatöötamine koos teadlastega. Meie ajakirjanduses aga on liiduliste organite osalemist Eesti NSV majanduses ületähtsustatud.

Mitmete arvamuste järgi kuulusid NLKP liikmed oma vaadetelt erinevatesse fraktsioonidesse, mida võiks võrrelda ka erakondadega. Parteis käis sisevõistlus. Kui see nii oli, siis millisesse gruppi kuulusite teie, ja kas seda võib võrrelda mõne tänase Eesti erakonnaga?

Julgen väita, et parteisiseselt käis mitte ainult võistlus, vaid terav võitlus võimu pärast. Kuivõrd fraktsioone ei olnud, siis grupid moodustusid peamiselt sõpruskondade baasil. Veelahe läbis suhtumist Eesti iseolemisse (iseseisvumisse), üleliidulistesse direktiividesse, rahvuskultuuri soosimisse jne. Kõik see muutus nii ajas kui ka ruumis, kuni kahe EKP moodustumiseni. Minu tegevus oli suunatud Eesti iseolemise ja majanduspotentsiaali tõstmisele, rahvuskultuuri prioriteetidele. Tänast analoogerakonda selleks ei oska välja pakkuda.

Kas olete kuulunud või kuulute ka praegu mõnda erakonda? Kas on teile tehtud ettepanekuid nendesse astumiseks?

Pärast EKP-st lahkumist 1991. aasta lõpul ei ole ühessegi erakonda astunud, vaatamata iseseisvuse alguses tehtud ettepanekutele. Puudub poliitiline väljakutse.

Olete töötanud Nõukogude kaubandusesindajana Saksa DV-s. Mida arvate Saksamaa rollist tänases Euroopa Liidus?

Enda rolli Saksamaade ühendamisel 1990. aastal olen küllaldaselt valgustanud mälestusteraamatus „Meie aeg". Täna on Saksamaa Euroliidus n-ö juhtoinas, kes koos Prantsusmaaga on peasponsoriks paljudele Euroliidu liikmesriikidele (sealhulgas ka Eestile). Saksamaa pürgimused föderalismi suunas on silmnähtavad ja vaid britid on sellele vastu. Majanduspotentsiaalilt on Saksamaa muidugi ülivõimas, ja samas jääb arusaamatuks: võidelda Euroliidu ühtsuse eest, ja lasta 2-protsendise majandusega Kreekal seda lõhkuda - warum?? Võib-olla on sellele üles ehitatudki föderalismi tee ja tagasitulek eurolt Saksa margale? Nii nagu täna, Euroopa Liit edasi minna ei saa!

Kas Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga on vaid iroonia või on sellistel aruteludel ka iva sees?

Muidugi on see iroonia, kuigi ühiseid probleeme võib leida: lahkhelid suurte majanduserisuste ja kultuuride vahel, väike- ja suurriikluse staatuse vahel jne.

Kui teil oleks võimalus algatada tänases Eestis mõni uus seadus või seadusemuudatus, millise idee siis välja pakuksite?

Sotsiaalse õigluse jaluleseadmise.

Küsis Jõgevamaa ajakirjanik JAAN LUKAS

Jaga |