Jälle moes: lisandusi Marxi mõistmiseks

Jälle moes: lisandusi Marxi mõistmiseks

Vanas Euroopas viis Karl Marxi õpetus heaoluriigi tekkeni, mida parempoolsed on hävitama asunud. (E. Tinn, PM 18.07.12)

Eestis on teoks tehtud kõik, mille esiletoomine muutis Marxi maailma vihatuimaks inimeseks: jäme majanduslik huvi ja saamahimu määramas kogu elu ja mõtlemist, omandi pühadus inimese tühisuse ees, tööjõu ekspluateerimine ja teravad klassivahed, riik eliidi tööriistana, võõrandumine.

Francis Fukuyama väidab, et usalduse ja lõimumise tagab omakasu, mitte kultuur ja eetika, st Marxil ja Leninil võis õigus olla (E. Loone).

Karl Marxi armastuslugu

Jenny von Westphaleniga on üks kauneimaid, mis 19. sajandist teada. Pole teada, et peres olnuks tülisid; nende omavahelisi suhteid täitis rõõm ja kiindumus ka siis, kui vireldi näljas. Marxi ema oli väga pettunud, et tema poeg kapitali kogumise asemel kirjutas sellest raamatu, mille honorar osutus teose koostamise ajal sigaritele kulunud rahasummast väiksemaks. Marxi loodud teaduslik alus töölisliikumisele on andnud meile inimõigused. Tema ajal kestis tööpäev 12-14 tundi, töölised elasid puuduses ja surid arstiabist unistamata noorelt; mõnel pool visati laip lihtsalt lehkavasse ühishauda. Marx märkas, et puudust kannataval ja murest murtud inimesel puuduvad inimlikud vajadused ja ilumeel. Ta oli ka ise vaesuse tõttu vahel tige ja närviline, kuid osaliselt just tänu sellele sai temast üks sotsioloogia alusepanijaid.

G. Albee väidab, et kui vaesust, hingelist tasakaalutust ja väära käitumist seletada johtuvalt inimese seesmistest puudujääkidest, pole meil nende vältimiseks midagi teha. „Filosoofid on maailma ainult mitmeti interpreteerinud, kuid asi seisab selles, et teda muuta," kõlab Marxi tuntuim tsitaat (1845). Ta uskus, et maailma elamisväärseks muutes muutub ka inimene oma loomult inimlikuks ehk ühiskondlikuks ning hakkab vajadust tundma teise inimese kui suurima rikkuse järele. Praegu väldib Teine Eesti endassesulgunult teisi (vt A. Annist. Otsides kogukonda, 2011).

Kuninganna Victoria ajal tähendas kasvatamine Inglismaal piibellikku karistamist, mis Marxi perekonnas oli tundmatu: kõik lahenes nalja ja mänguga. Veel vanas eas meeldis Marxile (tänava)lastega hullata, ta nägi lapses inimloomu tõelisust. Poja surm muutis isa halliks ja naise lahkumise järel ei tahtnud ka mees edasi elada.

Kogu Hegeli loogikat

läbi uurimata pole keegi marksistidest Marxi „Kapitalist" aru saanud, kirjutas V. I. Lenin oma märkmetes (Teosed, 14. kd, lk 167). S.t on vaja tunda kogu maailma filosoofiat ja kultuuri.

Kommunistlikud liidrid seda ei teinud. Mao Zedong tunnistas keskhariduseta Stalinile, et pole Marxi lugenud. N. S. Hruštšovi süstemaatiline haridus piirdus nelja klassiga. G. W. F. Hegeli „Loogikateadus" mõtlemise meetoditest ja vormidest on üks maailma keerukamaid filosoofilisi tekste. Autori eluajal olevat seda mõistnud vaid üks inimene, ja seegi valesti.

Filosoofia ja majanduse ühendajatena olid marksismi rajajad võimekad keeltes, vallates hästi kreeka ja ladina keelt. See tegi neile kättesaadavaks kogu Euroopa vaimse kultuuri, sh ajaloo ja kirjanduse. Marxi lemmikuteks olid Aischylos, Dante, Goethe ja kogu pere lemmikuks - Shakespeare. Jenny sümpaatia kuulus Goethele ja Martin Lutherile.

Nad kõik armastasid kunsti ja muusikat. Marxil oli kahju, et äsja avastatud Bachi „Matteuse passiooni" kuulata ei saanud. Koos Engelsiga tundis Marx kõiki oma aja olulisi teadussaavutusi. Selline kultuuritaust andis neile võimaluse avastada ühiskonna kui indiviidide üle valitseva otsata keerukuse olulised regulaarsused.

Marx jagas kõik inimsuhted ideoloogilisteks ja materiaalseteks ning siis sai aru, et ilma söömata pole võimalik filosofeerida ega poliitikat teha. Asudes rõhutute poolele, said nad aru, et riik on alati olnud valitseva klassi vägivallaaparaat rahvalt töö ja raha väljapressimiseks ning ideoloogia selle varjamise ja oludega kohanemise vahend.

Nüüdisaja teoreetikud uurivad terviku detaile ning ajavad eri tasandid ja valdkonnad segamini nagu pudru ja kapsad. Marxi arvates on meie ühiseks kehaks Maa ja ühiseks aluseks loodus. Inimese olemuseks on tema ühiskondlike suhete ansambel (ensemble). Ühiskonnast on pärit kogu vaim ja tunnetus. Temaga katkes varasem „inimolemusest" lähtunud filosoofia traditsioon ja algas uus (Louis Althusser).

Inimmõtte suur hüpe

- ajaloo materialistlik käsitlus sai teoks aastail 1842-1844, kui Marxist sai marksist. Maailma uusimat aega enim muutnud õpetuse mõistmiseks ei piisa selle järeldustega tutvumisest, tegemata läbi nendele eelnenud mõtlemisprotsessi. Halvim on elav teooria dogmaks muuta; mõistmata, mida tal praegu öelda on. Marx oli gümnaasiumiõpingute ajal kristlane ja idealist, arenes ülikoolis noorhegellaseks ja selle lõpetamise järel kujunes revolutsiooniliseks demokraadiks. Uurinud Moseli talupoegade vaesusest tingitud haovarastamist (1842), märkas ta inimeste materiaalsete huvide olulisust. Friedrich Engelsist inspireerituna avastas Marx, et materiaalse elu tootmise viis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse protsessi üldse (1859).

Murdepunktiks inimmõtte ajaloos sai Marxi püüd leida uued ja õiged põhimõtted, lähtudes maailmast endast, mitte senistest dogmadest ja doktriinidest (1842-1843). Tõe mõõdupuuks võttis ta inimkonna materiaalse tegevuse edukuse ehk praktika. Tunnetuse tõesuse kontroll peab olema väljaspool tunnetust.

Klasse, nende võitlust ja revolutsioone pole marksism avastanud. 1848-1849 paukusid püssid ja kõmasid kahurid Berliinist Palermoni ning Pariisist Bukarestini - kodanlus võitles feodalismiga oma huvide eest. Prantsusmaal võitlesid töölised kodanluse vastu, mis viis mõttele, et ka kapitalism pole igavene.

Kõik marksismi klassikud olid kodanlikud intelligendid, kelle vaatevälja muutis asumine töörahva poolele.

Eesti põhiprobleem

on kõrgemate kihtide põlgus, isegi vaen alamate vastu viimase 20 aasta peavoolumeedias (vt ka: Sotsiaalse õigluse arusaamad. Toim. H. Plotnik, 2008). Alamkihid ei suuda vajalikest eluvõimalustest ilma jäetuna ja tõrjutuna enam isegi abi vastu võtta, rääkimata koos tegutsemisest (A. Annist, op. cit.). Vasakideed suutsid muuta nälgiva ja abitu, peaaegu looma tasemel elava töölisklassi võitlevaks klassiks, kes on end kogu tsiviliseeritud maailmas teostada suutnud.

Lenin ei mõistnud kunagi Marxi, kelle eesmärgiks oli täiuslik inimene oma eluvajaduste rikkuses ja tõelises vabaduses, mitte kommunism. See, nagu Nikolai Berdjajev väitis, oli õigeuskliku Venemaa nähtus, kus polnud teaduslikku ega kriitilise mõtlemise traditsiooni; kirjaoskamatul maal vahetas üks õige usk teise välja.

Revolutsioone ei põhjusta õpetlased.

Venemaal olid omad lahendamatud probleemid, mida sõjast tingitud nälg ja kaos võimendasid. See pani leninlased kohe parimat tahtma, aga välja kukkus halvim, nagu alati. Lenini ajal olid Venemaal Marxi varajased tööd tundmatud ja Lenin ignoreeris Marxi põhiväidet ajaloo kohta: ükski formatsioon ei hukku, enne kui on kõik endas peitunud võimalused välja arendanud. N. Liit langes isegi allapoole eraomanduse taset ja „üldine eraomandus" sünnitas „uue klassi" (Milovan Djilas), kes ainult totalitaarselt võimul püsida saigi.

Marx oli võimalikku katastroofi ette näinud (Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast. 1982, lk 67-78). Mao-eelses Hiinas polnudki kapitalismi - maa oli feodaalne ja talupoeglik.

Sotsiaaldemokraadina

(neid on kommunistid maailmas üle kõige vihanud) loobus Mihhail Gorbatšov Lenini tsitaatidest Marxi õpetuse kasuks, mis üldse ei välistanud eraomandit ning keeldus oma ideede teostamiseks ja võimul püsimiseks massilisest verevalamisest. Poliitika ja majanduse liitjana polnud Marx mitte guru, vaid teadlane (E. Loone, PM 16.05.09), kes pole kunagi nõudnud võrdsustamist, vaid klasside kaotamist, kus ühed rikastuvad teiste arvel tänu omandile ja positsioonile. Ühiskonna tuumaks pidas ta tootmisvahendite omandivormi, nagu meil Mart Laar primitiivselt teoks tegi. Talude tagastamine ilma ühistegevuseta viis need koos põllumajandusega rohkem põhja kui kusagil mujal endises N. Liidus (vt A. Annist, op. cit.; A. Sirendi jt).

Kõige tähtsamat marksismi õpetuses

ei tea peaaegu keegi. Hegeli järgi on maailma põhivastuolu selle vahel, mis on ja mis peab olema. Läbi ajaloo on kõik inimesega seotu kippunud muutuma oma vastandiks, inimese üle valitsevaks, võõraks ja vaenulikuks jõuks. See nähtus on võõrandumine (ingl alienation, sks Entfremdung). Sõjad, diktatuurid, totalitarism, bürokraatia, rahavõim, fundamentalism, narkomaania, ökokatastroof (mida esimesena nägi etteEngels) - kes jõuaks kõiki selle ilminguid üles lugeda. Põhjuseks pidasid marksismi rajajad maailma senist stiihilist reguleerimist (praegu räägitakse ka Ulrich Becki (1986) eeskujul riskiühiskonnast), mis tuleks allutada inimkonna ratsionaalsele kontrollile. See on Marxi õpetuses peamine (R. Blum).

Võõrandunud maailma võõrandunud peegelduseks on religioon kui elus puudujääva illusoorne kompensatsioon. Marx jõudis ateismi humanistina, märgates, et ristiusk on läbi ajaloo õigustanud vägivalda rõhutute kallal ja arendanud orjalikke omadusi. Paremad püüdlused on juba 1800 aastat nurjunud. Engelsi noorus möödus fanaatilises ja kitsarinnalises pietistlikus keskkonnas, kus noorukit piinas rikaste ükskõiksus isegi siis, kui vaeste perede lapsed nälga surid. Võõrandunud inimesed kaotavad oma inimlikkuse, seda ise märkamata, ja on rahul. Rudolph Bultmann pidas marksismi Piibli prohvetliku traditsiooni jätkuks.

Marksism nägi väljapääsu selles, kui tööd hakatakse tegema töö enese (mitte näiteks raha) pärast, kui kaob põhiline tööjaotus ja eraomand saab positiivselt ületatud (Aufhebung) - siis kaovad ka klassid ja sotsiaalsed evolutsioonid lakkavad olemast poliitilised revolutsioonid.

KARL LUST (SDE)

[esiletõsted]

Marx jagas kõik inimsuhted ideoloogilisteks ja materiaalseteks ning siis sai aru, et ilma söömata pole võimalik filosofeerida ega poliitikat teha.

Läbi ajaloo on kõik inimesega seotu kippunud muutuma oma vastandiks, inimese üle valitsevaks, võõraks ja vaenulikuks jõuks. See nähtus on võõrandumine. Sõjad, diktatuurid, totalitarism, bürokraatia, rahavõim, fundamentalism, narkomaania, ökokatastroof - kes küll jõuaks kõiki võõrandumise ilminguid üles lugeda?

Eestis on teoks tehtud kõik, mille esiletoomine muutis Marxi maailma vihatuimaks inimeseks: jäme majanduslik huvi ja saamahimu määramas kogu elu ja mõtlemist, omandi pühadus inimese tühisuse ees, tööjõu ekspluateerimine ja teravad klassivahed, riik eliidi tööriistana, võõrandumine.

Francis Fukuyama väidab, et usalduse ja lõimumise tagab omakasu, mitte kultuur ja eetika, st Marxil ja Leninil võis õigus olla (E. Loone).

Karl Marxi armastuslugu

Jenny von Westphaleniga on üks kauneimaid, mis 19. sajandist teada. Pole teada, et peres olnuks tülisid; nende omavahelisi suhteid täitis rõõm ja kiindumus ka siis, kui vireldi näljas. Marxi ema oli väga pettunud, et tema poeg kapitali kogumise asemel kirjutas sellest raamatu, mille honorar osutus teose koostamise ajal sigaritele kulunud rahasummast väiksemaks. Marxi loodud teaduslik alus töölisliikumisele on andnud meile inimõigused. Tema ajal kestis tööpäev 12-14 tundi, töölised elasid puuduses ja surid arstiabist unistamata noorelt; mõnel pool visati laip lihtsalt lehkavasse ühishauda. Marx märkas, et puudust kannataval ja murest murtud inimesel puuduvad inimlikud vajadused ja ilumeel. Ta oli ka ise vaesuse tõttu vahel tige ja närviline, kuid osaliselt just tänu sellele sai temast üks sotsioloogia alusepanijaid.

G. Albee väidab, et kui vaesust, hingelist tasakaalutust ja väära käitumist seletada johtuvalt inimese seesmistest puudujääkidest, pole meil nende vältimiseks midagi teha. „Filosoofid on maailma ainult mitmeti interpreteerinud, kuid asi seisab selles, et teda muuta," kõlab Marxi tuntuim tsitaat (1845). Ta uskus, et maailma elamisväärseks muutes muutub ka inimene oma loomult inimlikuks ehk ühiskondlikuks ning hakkab vajadust tundma teise inimese kui suurima rikkuse järele. Praegu väldib Teine Eesti endassesulgunult teisi (vt A. Annist. Otsides kogukonda, 2011).

Kuninganna Victoria ajal tähendas kasvatamine Inglismaal piibellikku karistamist, mis Marxi perekonnas oli tundmatu: kõik lahenes nalja ja mänguga. Veel vanas eas meeldis Marxile (tänava)lastega hullata, ta nägi lapses inimloomu tõelisust. Poja surm muutis isa halliks ja naise lahkumise järel ei tahtnud ka mees edasi elada.

Kogu Hegeli loogikat

läbi uurimata pole keegi marksistidest Marxi „Kapitalist" aru saanud, kirjutas V. I. Lenin oma märkmetes (Teosed, 14. kd, lk 167). S.t on vaja tunda kogu maailma filosoofiat ja kultuuri.

Kommunistlikud liidrid seda ei teinud. Mao Zedong tunnistas keskhariduseta Stalinile, et pole Marxi lugenud. N. S. Hruštšovi süstemaatiline haridus piirdus nelja klassiga. G. W. F. Hegeli „Loogikateadus" mõtlemise meetoditest ja vormidest on üks maailma keerukamaid filosoofilisi tekste. Autori eluajal olevat seda mõistnud vaid üks inimene, ja seegi valesti.

Filosoofia ja majanduse ühendajatena olid marksismi rajajad võimekad keeltes, vallates hästi kreeka ja ladina keelt. See tegi neile kättesaadavaks kogu Euroopa vaimse kultuuri, sh ajaloo ja kirjanduse. Marxi lemmikuteks olid Aischylos, Dante, Goethe ja kogu pere lemmikuks - Shakespeare. Jenny sümpaatia kuulus Goethele ja Martin Lutherile.

Nad kõik armastasid kunsti ja muusikat. Marxil oli kahju, et äsja avastatud Bachi „Matteuse passiooni" kuulata ei saanud. Koos Engelsiga tundis Marx kõiki oma aja olulisi teadussaavutusi. Selline kultuuritaust andis neile võimaluse avastada ühiskonna kui indiviidide üle valitseva otsata keerukuse olulised regulaarsused.

Marx jagas kõik inimsuhted ideoloogilisteks ja materiaalseteks ning siis sai aru, et ilma söömata pole võimalik filosofeerida ega poliitikat teha. Asudes rõhutute poolele, said nad aru, et riik on alati olnud valitseva klassi vägivallaaparaat rahvalt töö ja raha väljapressimiseks ning ideoloogia selle varjamise ja oludega kohanemise vahend.

Nüüdisaja teoreetikud uurivad terviku detaile ning ajavad eri tasandid ja valdkonnad segamini nagu pudru ja kapsad. Marxi arvates on meie ühiseks kehaks Maa ja ühiseks aluseks loodus. Inimese olemuseks on tema ühiskondlike suhete ansambel (ensemble). Ühiskonnast on pärit kogu vaim ja tunnetus. Temaga katkes varasem „inimolemusest" lähtunud filosoofia traditsioon ja algas uus (Louis Althusser).

Inimmõtte suur hüpe

- ajaloo materialistlik käsitlus sai teoks aastail 1842-1844, kui Marxist sai marksist. Maailma uusimat aega enim muutnud õpetuse mõistmiseks ei piisa selle järeldustega tutvumisest, tegemata läbi nendele eelnenud mõtlemisprotsessi. Halvim on elav teooria dogmaks muuta; mõistmata, mida tal praegu öelda on. Marx oli gümnaasiumiõpingute ajal kristlane ja idealist, arenes ülikoolis noorhegellaseks ja selle lõpetamise järel kujunes revolutsiooniliseks demokraadiks. Uurinud Moseli talupoegade vaesusest tingitud haovarastamist (1842), märkas ta inimeste materiaalsete huvide olulisust. Friedrich Engelsist inspireerituna avastas Marx, et materiaalse elu tootmise viis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse protsessi üldse (1859).

Murdepunktiks inimmõtte ajaloos sai Marxi püüd leida uued ja õiged põhimõtted, lähtudes maailmast endast, mitte senistest dogmadest ja doktriinidest (1842-1843). Tõe mõõdupuuks võttis ta inimkonna materiaalse tegevuse edukuse ehk praktika. Tunnetuse tõesuse kontroll peab olema väljaspool tunnetust.

Klasse, nende võitlust ja revolutsioone pole marksism avastanud. 1848-1849 paukusid püssid ja kõmasid kahurid Berliinist Palermoni ning Pariisist Bukarestini - kodanlus võitles feodalismiga oma huvide eest. Prantsusmaal võitlesid töölised kodanluse vastu, mis viis mõttele, et ka kapitalism pole igavene.

Kõik marksismi klassikud olid kodanlikud intelligendid, kelle vaatevälja muutis asumine töörahva poolele.

Eesti põhiprobleem

on kõrgemate kihtide põlgus, isegi vaen alamate vastu viimase 20 aasta peavoolumeedias (vt ka: Sotsiaalse õigluse arusaamad. Toim. H. Plotnik, 2008). Alamkihid ei suuda vajalikest eluvõimalustest ilma jäetuna ja tõrjutuna enam isegi abi vastu võtta, rääkimata koos tegutsemisest (A. Annist, op. cit.). Vasakideed suutsid muuta nälgiva ja abitu, peaaegu looma tasemel elava töölisklassi võitlevaks klassiks, kes on end kogu tsiviliseeritud maailmas teostada suutnud.

Lenin ei mõistnud kunagi Marxi, kelle eesmärgiks oli täiuslik inimene oma eluvajaduste rikkuses ja tõelises vabaduses, mitte kommunism. See, nagu Nikolai Berdjajev väitis, oli õigeuskliku Venemaa nähtus, kus polnud teaduslikku ega kriitilise mõtlemise traditsiooni; kirjaoskamatul maal vahetas üks õige usk teise välja.

Revolutsioone ei põhjusta õpetlased.

Venemaal olid omad lahendamatud probleemid, mida sõjast tingitud nälg ja kaos võimendasid. See pani leninlased kohe parimat tahtma, aga välja kukkus halvim, nagu alati. Lenini ajal olid Venemaal Marxi varajased tööd tundmatud ja Lenin ignoreeris Marxi põhiväidet ajaloo kohta: ükski formatsioon ei hukku, enne kui on kõik endas peitunud võimalused välja arendanud. N. Liit langes isegi allapoole eraomanduse taset ja „üldine eraomandus" sünnitas „uue klassi" (Milovan Djilas), kes ainult totalitaarselt võimul püsida saigi.

Marx oli võimalikku katastroofi ette näinud (Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast. 1982, lk 67-78). Mao-eelses Hiinas polnudki kapitalismi - maa oli feodaalne ja talupoeglik.

Sotsiaaldemokraadina

(neid on kommunistid maailmas üle kõige vihanud) loobus Mihhail Gorbatšov Lenini tsitaatidest Marxi õpetuse kasuks, mis üldse ei välistanud eraomandit ning keeldus oma ideede teostamiseks ja võimul püsimiseks massilisest verevalamisest. Poliitika ja majanduse liitjana polnud Marx mitte guru, vaid teadlane (E. Loone, PM 16.05.09), kes pole kunagi nõudnud võrdsustamist, vaid klasside kaotamist, kus ühed rikastuvad teiste arvel tänu omandile ja positsioonile. Ühiskonna tuumaks pidas ta tootmisvahendite omandivormi, nagu meil Mart Laar primitiivselt teoks tegi. Talude tagastamine ilma ühistegevuseta viis need koos põllumajandusega rohkem põhja kui kusagil mujal endises N. Liidus (vt A. Annist, op. cit.; A. Sirendi jt).

Kõige tähtsamat marksismi õpetuses

ei tea peaaegu keegi. Hegeli järgi on maailma põhivastuolu selle vahel, mis on ja mis peab olema. Läbi ajaloo on kõik inimesega seotu kippunud muutuma oma vastandiks, inimese üle valitsevaks, võõraks ja vaenulikuks jõuks. See nähtus on võõrandumine (ingl alienation, sks Entfremdung). Sõjad, diktatuurid, totalitarism, bürokraatia, rahavõim, fundamentalism, narkomaania, ökokatastroof (mida esimesena nägi etteEngels) - kes jõuaks kõiki selle ilminguid üles lugeda. Põhjuseks pidasid marksismi rajajad maailma senist stiihilist reguleerimist (praegu räägitakse ka Ulrich Becki (1986) eeskujul riskiühiskonnast), mis tuleks allutada inimkonna ratsionaalsele kontrollile. See on Marxi õpetuses peamine (R. Blum).

Võõrandunud maailma võõrandunud peegelduseks on religioon kui elus puudujääva illusoorne kompensatsioon. Marx jõudis ateismi humanistina, märgates, et ristiusk on läbi ajaloo õigustanud vägivalda rõhutute kallal ja arendanud orjalikke omadusi. Paremad püüdlused on juba 1800 aastat nurjunud. Engelsi noorus möödus fanaatilises ja kitsarinnalises pietistlikus keskkonnas, kus noorukit piinas rikaste ükskõiksus isegi siis, kui vaeste perede lapsed nälga surid. Võõrandunud inimesed kaotavad oma inimlikkuse, seda ise märkamata, ja on rahul. Rudolph Bultmann pidas marksismi Piibli prohvetliku traditsiooni jätkuks.

Marksism nägi väljapääsu selles, kui tööd hakatakse tegema töö enese (mitte näiteks raha) pärast, kui kaob põhiline tööjaotus ja eraomand saab positiivselt ületatud (Aufhebung) - siis kaovad ka klassid ja sotsiaalsed evolutsioonid lakkavad olemast poliitilised revolutsioonid.

KARL LUST (SDE)

[esiletõsted]

Marx jagas kõik inimsuhted ideoloogilisteks ja materiaalseteks ning siis sai aru, et ilma söömata pole võimalik filosofeerida ega poliitikat teha.

Läbi ajaloo on kõik inimesega seotu kippunud muutuma oma vastandiks, inimese üle valitsevaks, võõraks ja vaenulikuks jõuks. See nähtus on võõrandumine. Sõjad, diktatuurid, totalitarism, bürokraatia, rahavõim, fundamentalism, narkomaania, ökokatastroof - kes küll jõuaks kõiki võõrandumise ilminguid üles lugeda?

Jaga |