Ärge öelge mulle vanaproua!

Heimar Lenk,      01. august 2007


Eestis hinnatakse küpset eluiga iganenud mallide järgi. Oleme möödunud sajandite köidikus, mil orjatööst räsitud vanavanemad oma tervisehädadega tagakambrisse tõrjuti. Tänapäeva maailmas eluiga kasvab ja aktiivsena püsitakse kõrge eani. Me pole veel selleni jõudnud, kuid moodsas kübaras ja parfüümist lõhnavat pensionäri võiksime prouaks hüüda küll.

Miks te ütlesite „vana"? Ma pean ennast moodsaks inimeseks. Loen ajalehti, raamatuid, olen eluga kursis. Mulle pole isegi Viagrat vaja, võin naist rahuldada kaks korda nädalas. Nii iseloomustas üks ajakirjanik pensioniealisi prantsuse mehi.
Arvan, et paljud eesti mehed pole nõrgemad. Aga kust neid leida, hüüavad naised mulle vastu!

Soliidses eas daame tuleb juurde
Kahjuks on see nii, sest mehed kipuvad varem lahkuma. Kindlasti on süüdi riigi üleminekuaastad, mil meestel läks uue elustiiliga harjumine hulga raskemini kui naistel. Hirm kaotada töö, raskused uue ameti õppimisel ja väike palk räsisid mehi. Stress pani jooma ja suitsetama. Valskuse ning rahamaailma röövmoraaliga oli keskealistel, vene ajal kasvatuse saanud ja ennast ausaks pidavail pereisadel äärmiselt raske harjuda. Uus ühiskonnakord vananevaid mehi ei tunnustanud ega vajanud.
Soomes töötav eesti teadlane Jaan Olari kinnitab, et vanemas eas inimesele on kõige tähtsam kaaskodanike ja ühiskonna tunnustus. Soomes, kus varsti moodustab üle kuuekümneste osakaal rohkem kui kaks kolmandikku elanikkonnast ja neist omakorda pooled elavad veel rohkem kui kaheksakümneaastateks, on suhtumisega vanemaisse asjad korras. Meil aga ei häbenenud veel mõned aastad tagasi nii mõnigi parempoliitik pensionäre riigi raha raiskajaiks ja muidusööjaiks nimetada.
Uues Eestis jäi vanem põlvkond austavast suhtumisest kahjuks ilma. Mehed oli õrnemad ja lahkusid esimestena. Nüüd siis maksavadki üksi jäänud prouad tagantjärele riigi esimese aastakümne õitsengu eest ränka hinda.

Kas noori ootab parem vanadus?
Peaminister lubab õige pea viie rikkama riigi hulka jõuda, kuigi doktor Mardna meelest võiks pürgida hoopis Euroopa viie kõige tervema rahvaga riigi poole. Kuid olukorras, kus oleme kroonitud sotsiaalkuludelt kõige kitsimaks, pole vist arsti sõnadel lootust täituda.
Platoni järgi on õnnelik see, kes oma iseloomult on õigustundlik, julge ja mõistlik ning selline inimene võib ka pärast surma õnnelik olla. Surmajärgsuse osas võiksime ehk Platoniga nõus olla, kuid praeguses Eestis võib eluajal õigustundlikkuse ja mõistlikkusega hätta jääda. Kas meie püstirikaste esimene miljon tuli alamatele õigustundlikku palka makstes või mõistlikkusega varandust kokku kraapides? Kus on garantii, et krahmamise moraal asenduks lähiajal nõrgemate abistamisega? Solidaarsus oli alles hiljaaegu eestlaste seas põlatud mõiste.
Kuid ise saame ennast aidata küll! Hippokrates esitas tervishoiu tasakaalu teooria, mille järgi on looduslikud, mittelooduslikud ja loodusvastased jõud. Inimese keha on looduslik, haigused loodusvastased. Mittelooduslikud on toit, joogid, liikumine, uni, ainevahetus ja meele liikumine. Nende tasakaalustamises seisneb tervislikkuse võti ja ta on paljus meie meie endi käes kuni kõrge eani välja.

Võtame soomlastest eeskuju
Jaan Olari sõnul jagavad Soome teadlased elamisõpetuse sisemiste ja välimiste tegurite kaudu kaheks.
Sisemised oleksid inimese edasipürgivuse võime, võime kohaneda keskkonnaga, selged elueesmärgid, tugev enesevalitsemine, teadlik tegevus. Eraldi tuuakse välja altruism, ehk inimeste omakasupüüdmatus ja valmidus loobuda omakasust teiste heaolu nimel.
Välised tegurid elamisõpetuses on inimlike vajaduste rahuldamine, reaalse elukeskkonnaga arvestamine, igapäevaelu ja inimsuhete kestvus, majanduslik toimetulek. Erilist tähelepanu tuleb osutada vanemale inimesele. Enda mina ja eluga hakkama saamine on tihedas sõltuvuses teiste inimeste suhtumisest. Püüdkem meiegi eakama põlvkonna minaga rohkem arvestada. Siis kujuneb tulevikus kahe inimese kooselu ka Eestis hoopis pikemaks kui praegu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)