Asjatundmatud läbirääkijad müüvad Eestit

HELDUR UNT,      13. veebruar 2002


Kalapüügis ja põllumajanduses jääme Euroliidu kaotajaiks. Keda esindavad Brüsselis EL ühinemisega läbirääkijad välisministeeriumist? Rahva mandaati neil ei ole ja asjatundjate arvamust nad ka ei arvesta. Kalanduse peatükiga kutsume võõrad meie vette püüdma ja osa kalast anname hoopis ära.

Hiljuti ühes intervjuus mainis endine välisminister Toomas Hendrik Ilves, et läbirääkimistel EL-ga pole tähtis suletud valdkondade peatükkide arv, vaid suletud peatükkide kvaliteet. Tegelikkuses ei ole see väide õige, sest näiteks kalanduse peatükk, mis suleti, ei kannata minu meelest küll kriitikat.

Lubasime võõrad meie kala püüdma!

Euroopa Majandusühenduse Nõukogu määruse nr 3760/92 artikli 6. punktis 3 on öeldud, et 1972. aasta ühinemisakti artiklis 100 kirjeldatud kord (mis lubab liikmesriikidele nende suveräänseid õigusi või täis jurisdiktsiooni vetes kuni 12 meremiili laiuses rannavööndis) lõpeb 31. detsembril 2002. aastal. Edasi on liikmesriigil need õigused ainult 6 miili laiuses rannavööndis.
Kas tõesti on Eesti riik nõus, et teistel riikidel saab ühinemisel olema õigus püüda kala meie territoriaalvetes? Miks läbirääkijad ei kaitsnud Eesti kalanduse huve ega seadnud tingimuseks 12 miili laiuse territoriaalmere täieõiguslikku säilimist, nagu tegid lätlased?
Nüüd jääb ainult loota, et järsku mõnele liikmesriigile ei meeldi samuti rahvuslike vete kitsendamine ja nõuab "Uue kalanduspoliitika" väljatöötamist (mis peab toimuma 2002. aastal) või 1972. a ühinemisaktis määratletud korra pikendamist.
Kahjuks ei teadnud kalurid probleemist varem ega osanud eelpoolnimetatud sättest aimatagi suveräänsete õiguste ahenemist kalapüügivetel, ka territoriaalvete piiride sees, välja lugeda. Nad ei uskunud, et läbirääkijad sellise tähtsusega otsuseid iseseisvalt, asjaosalistega läbi rääkimata, vastu võtavad. (Vt Kalurileht nr 21, 2001, T. Orgusaar, Euroopa Liidu kaks täistabamust Eesti kalanduse pihta).

Esiplaanil Läti huvi?

Seoses eelnevaga tõuseb juba varem Eesti "valitsejate" tekitatud probleem Liivi lahel, kus Eesti-Läti majandusvööndite piiritlemisel on millegipärast eelistatud ilmselt Läti riigi huvisid. Eesti-Läti piirileppe kohaselt loobuti põhiseaduse §1 ja §2 vastaselt suurtest merealadest (500 ruutkilomeetrit), mis meile rahvusvahelise õiguse alusel peaksid kuuluma.
Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline leping merepiiri kehtestamisest Liivi lahes, Kura kurgus ja Läänemeres ei ole küll otseselt vastuolus 1958. aasta Genfi ja 1982. aasta ÜRO konventsioonidega, kuid on Eesti-poolses osas põhjendamata ega vasta traditsioonilistele merepiiri kehtestamise tavadele ning praktikale. Mereõiguslikust seisukohast tekitab nimetatud leping palju segadust ja jätab Liivi lahe staatuse määratlemata.
Sama oli ka meie ekspertide ja juristide Viljar Kasemaa ja Lembit Nõgeli ekspertarvamus, mille oli tellinud Eesti Kalurite Liit, kus ka tunti muret selle probleemi lahendamise üle. Ekspertide ülaltoodud arvamusele võiks õiguslikus mõttes lisada, et Eesti-Läti vaheline leping merepiiri kehtestamisest Liivi lahes, Kura kurgus ja Läänemeres on vastuolus ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §1 ja §2.

Andsime Ruhnu kalavaru ära

Lisaks ülalmainitule leidsid eksperdid, et kuigi riikidevahelise lepinguga ei ole mindud vastuollu Genfi 1958 ja 1982 ÜRO konventsioonidega, on ometi eiratud piiride kehtestamise tavasid, mis oma olemuselt on kahjulikud Eesti Vabariigile, kes mainitud lepingust tulenevalt kaotab Ruhnu lähistel asetsevad kalarikkad alad.
Otsuse kahjulikkusele viitas ka 1996. aastal toimunud Eesti kalurite konverents. Kalurid soovitasid tungivalt Riigikogul mainitud lepingu ratifitseerimisega mitte kiirustada, vaid nõuda lepingu täitmist sätetega, mis määratleksid Läti vete staatuse Liivi lahes ja Läti rannikust 12 meremiili kaugusel asuva joone koordinaadid ning mis oleksid ühtlasi ka Läti merepiiri koordinaatideks. Veealad, mis jäävad Eesti ja Läti merepiiride vahele, oleksid riikide majandusvööndid. Lihtne ja loogiline ettepanek. Kuid paraku jätsid meie "rahvasaadikud" nendele ettepanekutele reageerimata. olgugi et see kahjustab tõsiselt Eesti rahva ja riigi huve.
Seega peaks Liivi lahe jagama Eesti ja Läti vahel vastavalt rahvusvahelistele tavadele, st määrama ära sisemere ning 12 meremiili laiuse territoriaalmere.
Merealas, mis ei jää kummagi riigi territoriaalmere sisse, tuleks kehtestada majandusvööndid, kus kehtib eriline õigusrezhiim. Eesti Vabariik on endale majandusvööndi kehtestanud merepiiride seadusega.

Pange merepiir lõpuks paika

Eelkõige oleks läbirääkimistel Lätiga vaja selgeks rääkida merepiir Liivi lahes ja taotleda seejärel (nii piinlik kui see meie diplomaatidele ka ei oleks) El läbirääkimistel kalanduse peatüki avamist ja veelkordset põhjalikku ja asjatundlikku arutamist. Eraldi teema on muidugi, keda esindavad Brüsselis EL ühinemisega läbirääkijad välisministeeriumist, sest rahva mandaati neil selleks ei ole ja seda ei luba käsitleda meil praegu kehtiv põhiseadus.
Samuti on keeruline olukord EL-s põllumajanduse valdkonnas. Teatavasti läheb praegu umbes pool EL eelarvest põllumajanduse toetuseks. Uued EL-ga ühinemist taotlevad riigid peaksid mõistagi nõudma sama suuri toetusi analoogselt juba EL-s olevate riikidega. Juhtivad EL riigid aga seda seisukohta ei jaga. Mitu EL kandidaatriiki leiab, et juhul, kui ei kehtestata võrdsuse põhimõtteid, siis ohustatakse sellega riikide konkurentsivõimelisuse printsiipe ja diskrimineeritakse kandidaatriike. Euroopa komisjonis formuleeritakse põhimõtted, mille alusel EL liikmesriigid hakkavad arutama uutele liikmesmaadele makstavate põllumajandustoetuste suurusi ja tingimusi.
Eelpoolnimetatud küsimusi ei ole Laari valitsuse välis- ega põllumajanduse ministeerium kahjuks arutanud ega oma kindlat seisukohta väljendanud. Ehk teeb seda uus valitsus?
Muide! Eesti-Läti merepiiri kehtestamise ajal oli Riigikogus võimul KMÜ valitsus,
mida juhtis peaminister Tiit Vähi ja siseminister oli Märt Rask.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)