Ka kaitseväelased vajavad kaitset

Riigikaitsekomisjon tegeleb missioonidega ja neis osalejate probleemidega pidevalt, mitte ainult siis, kui missioonile lähetamise eelnõu Riigikogusse tuleb. Oleme ise käinud kõigis missioonikohtades, ka Iraagis ja Afganistanis. Oleme tutvunud missioonidel haavata saanute taastumisraviga ja nende inimeste muude probleemidega.

Sõdurist hoolimine

Riigikaitsekomisjoni ettepanekul suurendati tunduvalt hüvitisi haavata- või surmasaamise puhul. Aga siin on veel mitu lahendamata probleemi.

Näiteks ühel amputeeritud jalaga kaitseväelasel kulus seitse kuud, et lõpuks saada taastusravi. Ta ütles intervjuus Eesti Päevalehele (26. mai 2009): „Seitse kuud  ei läinud mitte tööl käies ja vastust oodates, vaid selle seitsme kuu jooksul oli seletamist ja põhjendamist. Kui ma poleks küsinud, siis mulle poleks arvatavasti seda pakutud, sest küsisin seda seitse kuud. Siis lõpuks sain. Nemad ei pakkunud mulle midagi. Märtsis oli meil kolm nädalat füsioteraapiat, ent järgmine tuleb vist sügisel. Selleks et teatud taset saavutada, tuleb iga päev füsioteraapiat saada ja kõvasti trenni teha. Kui sa aga ei jõuagi mingit taset saavutada, siis sul ka pole midagi hoida. Kui sügisel tuleb jälle paar nädalat füsioteraapiat, siis ma ei tea, palju kevadel saavutatust veel alles on. Kui ma haavata sain, siis suusõnaliselt lubati kvaliteetset ravi ja taastusravi. Kui ma nüüd tahaks eluga edasi minna, siis nüüd üritatakse mind takistada.

Iga kord, kui ma räägin, et tahaksin jooksma õppida, ja tahan, et mind õpetaks sellega varem tegelnud füsioterapeut, siis küsiti minult, et äkki soovite psühholoogiga rääkida. Pärast psühholoogi juures käimist ma küll paremini jooksma ei hakanud.

Mulle igatahes öeldi, et milleks mulle on seda vaja, ma olen ju elus. Ma arvan, et nad eriti ei hooli, kuidas ja mis elu me  elame. Nad arvavad, et pärast sellist õnnetust piisab sellest, et oled elus, kuigi oled noor inimene. Ma pole veel 70-80-aastane, siis poleks mul tõesti jooksmist vaja. Et seda kvaliteetset taastusravi saada, pead sentimeetreid pabereid kulutama, telefonikõnesid pidama, tõestama, põhjendama, et sa tõesti vajad seda. See on väga väsitav."

Siin oli minu jaoks kõige olulisem  märksõna - hoolimine.

Kas ei võiks olla nii, et kui meie kaitseväelane saab haavata, siis kinnistatakse ta niipea kui vähegi võimalik kaitseväe ühe sotsiaaltöötaja kliendiks, kes selgitaks haavatasaanule kõiki teda puudutavaid õigusi ja soodustusi ning ravivõimalusi, ja aitaks ka nende taotlemisel? Kindla sotsiaaltöötaja poole oleks haavatasaanul alati võimalik vajadusel pöörduda.  Haavatud kaitseväelane peab algusest peale tundma, et temast hoolitakse ka siis, kui ta on viga saanud, mitte ainult siis, kui teda saadetakse ohtlikku ülesannet täitma.

Valitsuse sõnad erinevad tegudest

Riigikaitsekomisjonis tõstatus teravalt kaitseväelaste soov ise määrata, kes võiks saada hüvitist kaitseväelase langemise puhul. Testamendiga ta seda teha ei saa, sest hüvitis määratakse ju langenu omastele; see pole kaitseväelase enda vara. Enamasti on probleemiks, et missioonile minev kaitseväelane pole veel abiellunud ja elab vabaabielus. Praeguse seaduse järgi aga elukaaslane seda hüvitist, või osa sellest hüvitisest, ei saa.

Meil oli hea meel, et Kaitseministeerium lubas välja  tulla vastava muudatusega kaitseväeteenistuse seadusse, ja tegigi seda.

Külma dušina mõjus aga Sotsiaalministeeriumi ja rahandusministri järsult eitav hinnang sellele eelnõule. Taas tuli kogeda, et alates peaministrist ja lõpetades paljude teiste poliitikutega tuntakse küll uhkust meie missioonilkäijate üle ning tunnustatakse neid  paljusõnaliselt tähtpäevadel, tavaelus aga tambitakse nende kõige tagasihoidlikumadki soovid bürokraatiamalakaga tümaks.

Küüniline on Sotsiaalministeeriumi ametnike bürokraatlik soovitus oodata, kuni kogu probleem lahendatakse perekonnaseadusega!

Ei, me ei saa niikaua oodata. Riigikogu peab kohe-kohe otsustama mitmesaja kaitseväelase saatmise missioonidele, sealhulgas Afganistani, kus juba oleme kandnud kurbi kaotusi. Mina ja ilmselt ka väga paljud teised Riigikogu liikmed ei saa rahuliku südamega lähetada mehi missioonile, kui teame: meie valitsus tegelikult ei tunne  huvi selle vastu, millised on nende inimeste elulised probleemid, ega mõtle sellele, kuidas neid kiirelt lahendada. Kummastav, et rahandusminister nimetas hüvitise suunamist elukaaslasele „kingituse tegemiseks"!

Need inimesed on valmis andma oma elu meie riiki teenides. Solvav on nimetada elu kaotamise eest makstavat hüvitist või toitjakaotuspensioni kingituseks. Solvav on  ka Jürgen Ligi väide: „Tegelikult ei pruugi noore mehe tahe alati vastutustundlik olla."

Kas tõesti kõik, kes oma eluga riskides missioonile lähevad, on lihtsalt vastutustundetud, kes teevad meie armsale valitsusele ja tublile riigiaparaadile ainult tarbetuid sekeldusi?

Usun siiski, et missioonidele minejad on meie riigikaitse alustalad ja et nad on eriti vastutustundlikud, nii et -- arvestagem nende arvamuste ja soovidega taastusravi ja ka hüvitiste korral! Kaitseväelased  kaitsevad meid, aga vajavad ka ise kaitset, vähemalt meie muret ja lugupidamist.

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, Keskfraktsioon

[esiletõste]

Afganistanis surevad Eesti sõdurid meie riigi huvides

Samal ajal kui Toivo Tootseni mure toimetuses avaldamisjärjekorda ootas, vapustas  15. detsembril avalikkust järjekordne surmateade Afganistanist. Hukkus kaitseväelane, 19-aastane nooremseersant Kristjan Jalakas, kes astus miinile. Ta oli seitsmes Eesti sõdur, kes välismissioonil surma sai.  Selle kurva teate valguses  tundub Jürgen Ligi väide, et noored mehed pole vastutustundlikud, eriti küüniline. Riigi huvide eest suremiseks on nad millegipärast piisavalt vastutustundlikud.

-o-

Jaga |