Laar toodab uutmisettepanekuid

Laari arvates on Eestil aeg „nõidusunest“ ärgata. Kriitika, et haldusreformid on meile läinud maksma miljardeid kroone, mõjub siiski pigem tuha päheraputamisena. Miks Laar teisel peaministri-ajal ei asunud jõuliselt ühendama omavalitsusi, et riigi rahakotti enam krabisevat jääks? Ja kelle valitsusajal üldse 250 valda ja vallakest loodi? Nõuet asuda omavalitsuste ühendamise kaudu kulusid kärpima praegu, kus Laar ei kuulu isegi valitsusse, tuleb võtta pigem kui soovi kuumutada peaminister Andrus Ansipi jalgealust.

Laar väidab, et just suutlikkus langetada 1991.–1992. ning 1999. aastal kriisiajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud Eesti edu alus. Tegelikult on meie majandusedu põhinenud seni odaval tööjõul ja allhankemaa staatusel. Inflatsioon, allhankija-positsiooni kadumine ning transiiti katastroofiliselt kahandanud (seega tööpuudust tuntavalt suurendanud) Pronksiöö koosmõju on tinginud, et seisame täna lõhkise küna ees. Administratiivkulude ja palkade külmutamisest kriisi reguleerimiseks ei piisa.

 Ärimehed ei loobu ülikasumitest vabatahtlikult

Laar ütleb, et riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole lahendus. Samas tahab Laar, et Eesti läheks eurole üle 2011. aastal. Laarile omase naiivsusega usub ta, et nõrgestatud riigis jultunult hindu tõstvad ärimehed (soovides müüdavalt kaubalt teenida maksimaalset  ülikasumit) Laari noomivat juttu kuulates ülikasumite taotlemisest pikaaegsete riiklike huvide nimel loobuvad. Seda ei juhtu, Mart!  Täna vajab Eesti tugevat riiki.

Ameerikat ja Inglismaad valitsesid aastaid sarnaste vaadetega erakonnad sünkroonis. Ronald Reagan valitses peaaegu üheaegselt parempoolse Margaret Thatcheriga ja selgelt sotsiaalse suunitlusega demokraat Bill Clintoni valitsemisaeg puutus kokku leiborist Tony Blairiga.

Nüüd on tekkimas kahe riigi valijaskonna eelistuste vahele käärid. Briti konservatiivid liiguvad ülesmäge, samal ajal kui nende USA kolleegid on muutumas kodumaal ebapopulaarsemaks.

 Eesti traagika – külmutatud parempoolsus

Traagika seisneb selles, et poliitilisel maastikul kestab aastaid „parempoolsuse“ lõputu talv. See võiks ju isegi tore olla, kuid sel poolusel puuduvad kahjuks Eesti elu edasi viivad ideed. Vaid ühe käega töötavalt inimeselt ei saagi nõuda suurepäraseid tulemusi.

Parempoolitsemisest krampi tõmbunud Eesti on muutunud puudega riigiks. Normaalses demokraatlikus ühiskonnas (USA,  Suurbritannia jmt) teostavad võimu mõlema poole esindajad vaheldumisi, hoides ühiskonda sel moel majanduslikus ja sotsiaalses tasakaalus.

Laari arvamusloost imbus vänget thatcherismi hallituslõhna. Erinevalt Laari esitatust on Raudse Leedi erakond Suurbritannias oluliselt värskem. Briti konservatiivide liider David Cameron on öelnud: “Isikuvabadusel on väike väärtus, kui ühiskond laguneb koost. Käesoleva dekaadi suurim väljakutse meile on sotsiaalne elustamine.“

Laar ei räägi oma artiklis kordagi Pronksiöö mõjudest Eesti majandusele ja ühiskonnale tervikuna. Samas saab majanduse seis olla just nii hea, kui hästi elavad ja toimuvad inimesed. Majandusareng sõltub ühiskondlikust stabiilsusest.

1990. aastatel edu toonud parempoolsete meetodid ei kanna enam. Eesti vajab uut kurssi, ilulõikused meid ei aita, laarilik „uutmine“ ka mitte.

INDREK VEISERIK

[fototekst]  TEKITAB DISKUSSIOONI: Mart Laar seisab alati oma poolsuse eest.

Jaga |