Humanismi ja egoismi duell ei ole lõppenud

VALTER TOOTS,      11. mai 2005


"Ta on minu poeg …" Need sõnad on võetud uuest legendist Ülemiste vanakese kohta. Lühidalt kõlab see nii.
Kord ühel suve lõpu õhtul istunud Ülemiste järve põhjakalda liivanõlvakul, seal, kust avaneb suurepärane vaade linnale, üks rasketelt sõjatallermaadelt läbi käinud räsitud eesti mees. Ta tuli, et siin, nendel liivaluidetel, nende kidurate mändide all meenutada oma rasket sõjameheteed. Tuli siia, kus oli kümneid, sadu kordi roomanud küll üles, küll alla mööda liivaluiteid ning kust oli alanud tema kannatuste tee.
Nüüd elutee lõpul tahtis ta näha oma keha ja hinge karastuskoha. Istudes ja mõtiskledes, pika tee mälupilte lehitsedes kuulis ta ootamatult selja tagant küsitavat:
"Oled sa siis Ülemiste luidetekooli kasvandikke …"
Istuja vastas jaatavalt. Ta olnud Juhkentali sideroodu mehi.
"Neid sinusuguseid on siin roomanud nii Virust kui Võrust. Oli siin tugevaid, ilusaid, tahtejõuga ja jõuetuid, kes iseendast kuidagi jagu ei saanud …"
Vanameeste vahel sugenes vestlus. Räägiti eilsest ja eilse varjudest tänases. Sinimägedest ja Lukist. Jõuti Tõnismäele.
"Seal seisab minu poeg Jaan. Ka tema on siit läbi käinud …"
"Kuidas poeg ? Ah-jaa! Ta on meie tuhandete eestlaste poeg …"
Vana sõjamees püüdnud uurida pika halli habemega kaaslast. Kuigivõrd olevat ta meenutanud Endlit, kadunud Endel Puuseppa – vanade ja puujalgsete omaaegset üle-eestilist eestkostjat.
"Ta on minu poeg," korranud habemik. Teinud siis pausi ja jätkanud kurja häälega:
"Aga kui nad teda puudutavad või teotavad, needsamused ... needsamused, kes eilseid asju ainult läbi tänaste silmade näha suudavad, lähevad asjad halvaks. Hulluks lähevad …" pahandanud vanamees edasi. "… Raske ja pikk pimedus tuleb Tallinna peale. Kaamos. Pikk ja raske," olevat ta korranud.
"Ütlegi neile nii! Tingimata ütle, ära unusta!" lõpetanud ta käskivas kõneviisis. Tõusnud püsti ja kadunud käbedasti astudes liivakalda vaevamändide taha.
Vana sõjamees vaatas veel kord vanale järele, aga ei näinud enam kedagi. Oli see siis nägemus, mis haihtus, või tõsi, jäi istuja tunnistama. Rääkinud siiski Ülemiste liivaluidetel juhtunust oma ammustele rännukaaslastele. Arutleti ja kaaluti koos ja otsustati – see oli Ülemiste vanake.

See legend ei ole uus. Kuulsin seda esmakordselt kolm aastat tagasi, siis kui pronkssõduri esine väljak esmakordselt elavlillede lagendikuks muutus. Otsisin sellise lilleohtruse tagamaid. Veteran-ajarirjanikuna ei häbenenud küsitleda lilletoojaid. Selgus ka rahvaloominguna tekkinud uue legendi ajend ja sünnikoht.
Nendel maipäevadel võib pronkssõduri altari ümber rahvamurrus kuulda kümneid tosinaid traagilisi saatusi, mis vääriksid hoolikat salvestust kui reaalselt teostunud inimvihkajalikkus, indiviidi või rahvusliku egoismi pahupoolsus ning inimvärdjalikkuse kehastus, olnu, mis ei peaks ega tohiks korduda.
Tookordselt tõusmiselt Tõnismäele jäi hinge ühe jutustaja, tänase vanaema meenutus nooruspäevadel pronkssõduri juures nähtust.

Pronkssõduri lapsed

Pisarad ei ole tänagi haruldus inimeste silmis, kes tema jalgade ette lilleõisi asetavad. Aeg on nüristanud hingehaavu. Harvenenud on härdust ja kaastunnet esilekutsuvad hingevermete avanemised. Ühte sellist nukrat mälupilti paarikümne aasta eest meenutaski mu aja- ja aastatekaaslane.
"Siis käidi siia teistmoodi. Peamiselt etteteatatud ajal. Käidi kui tseremoonial. Asutused tõid vanikuid. Peeti miitingut. Mina püüdsin siin käia koos sõbranna või sõbraga, pärast juba abikaasa ja muidugi lastega. Käisime enamasti omaette.
Ka tookord tulime oma lillekestega õhtu eel. Päike paistis juba Balti vaksali poolt. Märkasin seda tütarlast varsti. Rahvast oli harvalt. Ta seisis monumendi ees kaua. Vaatasin teda ainiti ja tundsin, et tal on valus, et ta kannatab. Siis nägin, kuidas ta lähenes pronkskujule, laskus põlvili, sirutas oma õblukesed käed pronksi valatud mehe poole ja ma kuulsin ta ahastavat hüüdu: "Isa! Kallis isa!" Kui valus oli seda näha!
Ka meie ei ole oma isast saanud mingeid teateid peale mittemidagiütleva keemilise pliiatsiga kirjutatud "teadmata kadunud". Mõistsin ta südant täitnud valu. Lohutasime teda, kuidas oskasime, nutsime koos juba mitmekesi. Meid tulid lohutama vanemad inimesed.
Olgast sai minu sõbranna. Ta elas emaga. Tihti meenutasid nad isa. Sõbrannadeks jäime elu lõpuni. Kolm aastat tagasi panime ta Pärnamäele puhkama … ema kõrvale. Ilus, puhas inimene oli."
Järsku laskis mu kaaslane pea rinnale, kätte ilmus taskurätt. Nuuksatuste tagant kuulsin ta vaikseid sõnu: "Isaigatsuses oli TEMA," ta tegi nõrga viipe pronkssõduri suunas, "ka mulle mu isa võrdkujuks." Ja mõni hetk pärast vaikimist lisas ta: "Millise suurepärselt elutruu kunstiteose Enn Roos tegi. Tuhanded võtsid ta omaks … Tuhat tänu talle. Peaksime temale lilli viima …"
See on vaid üks killuke Tõnismäel talletatust.

See maa siin on püha

"Kui palju on seda maakamarat siin pisaratega kastetud …" jätkab juttu Irina, Olja sõbranna. "Kui palju on siia toodud helgeid mälestusi, itkeid ja tagahalamist, hingevalu! Mis inimesed need küll on, kes võivad seda tuhandetele inimestele pühaks saanud paika teotada, irvitada … Ütelge, mis inimesed need on?" küsib ta uuesti. "Kust nad tulevad? Kuidas sellised sünnivad? Miks?!" küsib Irina, kellele see maalapikene on saanud põlvkonna altariks, pühaks paigaks.
Ent mitte kõigile. Võiksin siin üles lugeda enam kui tosin nime ja nimekat ajalehte, kes on söandanud oma veerge loovutada inimestele, kellele teiste tunded, nende hingevalu ei tähenda midagi, ei kutsu esile vähimatki mõistmistarvet, arvestamist.
"Me halastame hulkuvatele koertele, teeme linnumajakesi … Teiselt poolt aga ei suuda mõista teise inimese suurt valu, näha teist inimest enda kõrval. Ei näegi teist inimest kui inimest. Ainult ennast."
Vestluskaaslasel Irinal on õigus. Mõnedes inimestes on jälle ohtlikul hulgal settinud egoismi, mis on lämmatanud kõlbelisuse libled, inimsuse alged. Nemad ongi need kõvahäälsed prohvetid, kes ei häbene oma hinge invaliidsust, oma vaimset puuet. Kunagi nõudsid sellised, et kõik loosungid peavad olema punased. Tänaseks oleme jõudnud laussiniseni. Sinise bolshevismini. Rukkilillesinistel on täna uus ideoloog. Võib-olla võõrutab tema lõpuks peeruvalguse viljelejad. Ehk ei pea ajalugugi ükskord ühevärviline olema.
Mälestussambad on vaid metsavendadele … Tõsi, ka nemad on ajalugu. Isegi nemad. Ehkki inimkonna peateelt eksinud. Inimesed sellegipärast. Me ei tapa enam ammu inimesi. Miks peame siis tapma või türmi panema oma rahva ajalugu? Humanismile ja kristlusele lähemale jõudnud soomlastel on isegi punasoomlaste memoriaalid. Näiteks Lahtis.
Ajalugu on inimsuse ja metsluse tanner ning võitlustee. Ka tänapäeval. Ja mitte ainult Iraagis. Kahjuks ka Tõnismäel. Humanismi ja egoismi duell ei ole raugenud. Nii arvab vestluskaaslane Irina, kui aprilli lõpupäevil pühaks saanud Tõnismäel käisime.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)