Vajame ka maakondlikku omavalitsust

Meil on riik pannud kohalikele omavalitsustele (KOV) peale arvukalt ülesandeid: sotsiaalabi ja teenuste korraldamine, vanurite hooldamine, noorsootöö, elamu- ja kommunaalmajandus, vee- ja kanalisatsioonivarustuse korraldamine, ühistranspordi käigus hoidmine, tänavate ja teede korrashoid jne jms. Samas KOV-de tulubaas nendeks töödeks on pidevalt ebapiisav ja riigieraldis isikutulumaksust ei küüni veel isegi kurikuulsa 2009. a. 11,93 protsendini, ehkki teenused on pidevalt kallimaks läinud.

Linnade üldkogu on soovinud, et maakondlikule omavalitsusliidule antaks seaduslikud õigused täita tervet rida ülesandeid, mis praegu on kas KOV või riigi täita - näiteks ühistransport, jäätmekäitlus, keskkonnahoid ja järelevalve, liikluskorraldus, hoolekandekorraldus, koolivõrgukorraldus, ehitusjärelevalve jms. Ma ei hakka siin välja pakkuma nende funktsioonide jaotust ja selle juriidilist vormi, vaid kõnelen heast soovist ja valmisolekust maakonna tasandil juhtida kohalikku elu nii paljudes valdkondades, soovist taastekitada maakondlik KOV.

Artiklikogumikes „Kaks Eestit" ja „Eesti edu hind" on sotsiaalteadlased Raivo Vetik ja Tiina Raitviir uuringute alusel väitnud, et Eesti probleemiks on suure hulga inimeste kõrvale jäämine ühiskonna toimimisest ja juhtimisest, mistõttu sotsiaalne mass riigis on vähenenud. Samas edukas areng ühiskonnas on võimatu ilma sotsiaalse ressursi kaasamiseta. Veel on neis kogumikes kirjutatud, et meie ühiskond on lagunenud kihtideks, mis ei tunnista ühiseid väärtusi ja vaenutsevad omavahel. Ühiskonnaelu on viidud turusuhete alusele, inimsuhetes on tihti välistatud solidaarsus ja asendatud nõrgemaid alla suruva konkurentsiga.

Siit paistab minule, et ühiskonna kihistumise pidurdava mõju vähendamiseks on kasulik muuta juhtimisotsuste tegemise praegust hierarhiat. Senise, riigivalitsuse poolt kõrgeimal tasandil teostatava juhtimise täienduseks tuleks luua madalamal tasemel, aga inimestele palju lähedasem juhtimistasand, mis reageerib täpsemalt kohaliku elu erisustele ja omab võimalust kaasata otsustamistesse ka kohapealseid asjasthuvitatud spetsialiste. Niimoodi järgitaks tuntud bioloogilise mitmekesisuse ehk biodiversiteedi (1992. a. Rio de Janeiro maailmakonverentsil nimetati seda lausa kõige väärtuslikumaks loodusvaraks) analoogiat ühiskonnas. Nimelt on ühiskondade sotsiaalne mitmekesisus e. sotsiaaldiversiteet samuti praeguste kiirestimuutuvate sotsiaalse keskkonna oludega kohanemiseks vajalik sootsiumi omadus. Eestis kohaliku elu juhtimine maakonna tasandil lisaks olemasolevale vallatasandile, oleks täiendavaks mitmekesisuse allikaks ühiskonnas. Nii suureneks võime kohaneda praeguste kiirete muutustega majanduses, elukorralduses, kultuurivaldkonnas, poliitikas.

Kui üheselt mõistetavate küsimustekomplektide abil koguneks maakonnatasandile omavahel võrreldavad valdade probleeme kajastavad vastused, tekiks maakonnatasandi omavalitsusel hea ülevaade piirkonna probleemidest ja lahenduseks pakutud meetmetest, mida siis maakonnatasand saaks põhjendatult esitada valitsuse tasandile arutamiseks ja otsustamiseks. Samas vallad tunneks siis märksa suuremat tuge oma ettepanekutele ja maakonnatasand kaasaks valdu küsimuste ühisele läbiarutamisele.

Meil on Riigikogus vastu võetud riigi arengustrateegia „Säästev Eesti 21" (SE-21), milles seatud 2. arengueesmärk - heaolu kasv, ning 3. eesmärk - sidus ühiskond, on saavutatavad vaid siis, kui nendest saadud hüvesid naudib valdav enamik elanikest. Eesmärgid aga realiseeruvad vaid tingimusel, et saavutamisse usub ja jõukohaselt panustab absoluutne enamus ühiskonnast, kui ühiskond on sidus ja kooskõlaliselt toimiv. See tähendab kokkulepitult tegutsemist, sotsiaalset ja regionaalset tasakaalustatust, ülemääraste regionaalsete erinevuste ületamist. Sidususe mõõdikud strateegias on, lühidalt öeldes: sotsiaalne kaasatus - kui kogu elanikkond osaleb ühiskonnaarengu kujundamisel; regionaalne tasakaal - iga piirkond on leidnud sobiva viisi elupaiga väärtustamiseks; tugev kodanikuühiskond - kui kolmas sektor osaleb võrdse partnerina poliitiliste otsuste kujundamisel ja sotsiaalsete teenuste pakkumisel.

Ohud sidususe eesmärgi saavutamisel on majandusliku ebavõrdsuse kõrge tase riigis ning kolmanda sektori väike suutlikkus ühiskonnahuvide esindamisel.

Leian, et kui taastataks maakondliku juhtimise tasand, oleks see sobiv samm strateegia SE-21 realiseerumise suunas.

EINO VÄÄRTNÕU

Jaga |