Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt: Vangilaagrist Ajutisse Valitsusse

Konstantin Päts,      10. jaanuar 2007


Saksa sõjavõimude otsuse põhjal saadeti mind ja Lääne maakonna valitsuse esimeest hr. Aleksander Saart tsiviil sõjavangide laagrisse selle eest, et hr. Saare juurest leiti minu kirjutatud protesti projekt, kus öeldud, et Saksa okupatsioonivõimud ei peaks püüdma Eesti Maapäevast mööda minna, vaid kui maa saatust otsustada, siis peaks seda tehtama Eesti Maapäeva kaudu. /…/

Ma pole sotsialist

Sel aastal oli igal pool gripp. Meil laagris ei surnud sellesse küll keegi, aga haigeid olid kõik kohad täis. Olin ka haige. Kui hakkasin paranema, tuli üks kindral laagrit revideerima. Olin parajasti voodis, pea kumises rohust. Kindral küsis, mis soovid mul on. Kostsin, et pole mingisuguseid soove. Leian, et laager on eeskujulik. Natukese aja pärast tuleb ta adjutant sisse ja küsib, kas meil siiski mingisuguseid soove ei oleks, sest ma võib-olla ei olevat haigest peast korraga oma soove suutnud väljendada.
Ütlesin adjutandile, et sooviksime kindlust selle kohta, et meile lubataks toiduaineid osta ja et me võiksime ajalehti, nagu "Berliner Tageblatt", "Lokal Anzeiger" jne. tellida. "Need on ju kõik kodanlised lehed. Neid võib küll lugeda. Kas teie ei olegi siis sotsialist?" Kostsin, et ma sotsialismi poolehoiu pärast küll kinni võetud ja sinna toodud ei ole.

Hiinlased olid ainukesed, kes mind tänasid

Kui laagrit taheti puhastada, siis ütles mulle laagri komandant, kirjutage sellele ja sellele palvekiri, siis vabastan tema. Iga kord, kui kirjutasin kellelegi vangile palvekirja, sai vang vabaks. Kui ringi liikusin, oli mul inimestekari taga, kes mangusid palvekirja kirjutamist. Vastasin, et pole tuju. Kui mul tuju tuleb, siis kirjutan, ja siis on sellel ka tagajärg. Hiinlasi, kes sõjavangis, koguti kokku ja saadeti Geenuasse ning sealt edasi laevaga Hiinasse. Komandant ütles mulle: kirjutage meie hiinlastele palvekirjad vabastamiseks. Kutsusin hiinlased oma juurde ja ütlesin, et nüüd hakkan teile palvekirja kirjutama. Nad tegid oma Hiina tähed alla. Ühel hommikul vara koputatakse meie uksele. Avasin ukse, seal olid hiinlased. Ütlesid, et hakkavad nüüd minema ja tulid mind tänama. Kõikidest inimestest, kellele ma palvekirjad kirjutasin, olid hiinlased ainukesed, kes mind tänama tulid. Ometi olid nad ainult Hiina kulid.

Sakslaste revolutsioon

Kolmandas laagris olles tuli revolutsioon.
Nüüd algas meil ootamine, millal meie lahti saame. Oli seal Poola üliõpilasi, kes ütlesid, kas soldatid ei avaks laagri väravad ja laseks vangid iga ilmakaare poole. Selle peale tuli leitnant ja seletas: /…/ "Kui mulle käsk antakse teid koju lasta, siis lasen. Kui mõtlete, et võite vastu hakata, siis võivad soldatid teie peale lasta."
Meil algas ärev ootamine. Viimaks tuli leitnant ja ütleb – teie olete esimesed, kes lahti saavad. Leitnant näitas mulle kirja, mis Riiast tulnud, parun Pilari allkirjaga. Selles palus Liivimaa rüütelkond meid, see on mind ja Aleksander Saart, võimalikult ruttu vabastada. Nii saime aimu, kust poolt meie vabastamiseks peale käidi. Parun Dellingshausen peeti meie eest Eestis pandiks kinni. Kui Eestisse tagasi jõudsin, tuli Dellingshausen minu juurde ja ütles, et nüüd saab ka tema vabaks.

Poska ei tahtnud peaministriks

Algas valitsuse kokkuseadmine. Taheti, et J. Poska valitsuse etteotsa astub. Kui uut valitsust kokku seati, ei leidnud ma võimaliku olevat sellest valitsusest osa võtta. Poska hakkas soovitama, et ma peaksin erakonnast eemale jääma ja valitsusse astuma. Vastasin, et kui ma erakonnast eemale jääksin, tähendaks see otsekohe, et erakond midagi on halba teinud.
Algasid läbirääkimised, et Poska valitsuse etteotsa astuks. Poska ütles ära. Frondil algas ärevus. Nägin, et see võib meile hädaohtlikuks saada, ja mõtlesin, et räägin Poskaga kodus. Juhtus, et teda polnud kodus. Proua oli haige ja närviline. Ütles: "Asi on päris selge. Meil on suur perekond. Lapsed on alles väikesed. Varandust pole. Kui mehel mingi õnnetus juhtub, pole meil kuhugi minna. Olen oma meest palunud, et ta valitsusest osa ei võtaks, ja võin kindlasti öelda, et tema ei tule teie valitsusse, et teda maha tapetaks."
Pärast sain Poskaga kokku ja rääkisin temaga nelja silma all. Ta ütles: "Ma saan aru, et meil tulevad ägedad võitlused, aga minu iseloom on niisugune, et ma seda ei saa. Kui peaks käsku andma, et korra alalhoidmiseks tuleks sõjariistu tarvitada, siis pole mul seks tahtmise kindlust. Sellepärast ütlen ma, et praegu ei saa ma valitsust enda kätte võtta."

(Toimetaja märkus: 24. novembril 1918 sai Konstantin Pätsist teistkordselt Eesti Vabariigi pea- ja siseminister.)

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1930) toimetanud Ralf R.Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)