Kas õudne lõpp või lõputa õudus?

Kui sügiskuu algas poliitikarindel näotu, kuid mitte süütu pretsedendiga Riigikogus, siis õudsem kui õudne lõpp saabki vaid olla lõputu õudus.

Etteruttavalt - just seda pidavat kaitsma Eesti põhiseadus. Kiirkäigul olgu meelde tuletatud, mis põhjustas probleemi, mille oktoobri keskpaigaks peab taas kord lahendama Riigikohus.

Kui kaua kestab Eesti vindumine?

Nimelt esitas Keskfraktsioon Riigikogule ettepaneku korraldada rahvahääletus küsimusega: „Kas te toetate ennetähtaegsete parlamendivalimiste toimumist 7. veebruaril 2010?" Lihtsalt öeldes, leidsime võimaluse saata toetuse korral parlament kiiresti ja sujuvalt laiali nii, et ei tekiks pikka poliitilist kriisi. Erakorralised valimised toimuksid kiiresti ja suhteliselt valutult ning nende tulemusena saaks ja peaks uus valitsus kriisiolukorra lahendamiseks kokku panema uue, nelja-aastase valitsusprogrammi. See viimane ongi kõige suurem väärtus, mis sellest käigust võita olnuks. Vastasel juhul kestab tohutu otsustamatus ja vindumine edasi järgmiste korraliste valimisteni, s.o märtsini 2011, seega veel ca 18 kuud.

Kõrvutagem perspektiivi sellega, mis täna toimub või mis tänase olukorra lahendamist objektiivselt segab: vähemuskoalitsiooni töövõimetus, sisepingetest räsitud ja tühjaks imetud valitsus, ideedepuudus laiemalt, igasuguse plaani ja ka omavaheliste kokkulepete puudumine. Ja kui kellelgi peakski mõni idee tekkima, siis olukord ja sisetülid koalitsioonis on sellised, et igatahes seda allesjäänud kuudega ja valimiste valguses realiseerida ei oleks võimalik. Loomulikult on sellele kõigele poliitilise loogika seisukohalt seletus, kuid paraku Eestit see täna ei aita. Enam kui 100 000 töötu olukorda see ei leevenda, kuude võrra kasvavaid ravijärjekordi ei lühenda, koolitoitu ja huvikooli toetusraha ei taasta jne.

Samas on selge, et valitsuskoalitsioon on ka ise end sedavõrd isolatsiooni mänginud, et keegi avalikult neid toetama ei kipu. Ja olgem ausad, seda nad ise ka ei taha - nõu ja abi nad ei küsi ega võta ka vastu. Kokkuvõttes võimendab see aga tõsist poliitilist stagnatsiooni ajal, kui peaks väga kavakindlalt ja järjepidevalt juhtima erinevaid poliitilisi protsesse.

Ja nii ongi, et poliitilises mõttes on meil valida: kas õudne lõpp või lõputu õudus, aga ka erakorralised valimised või 18 kuud kestev valimiskampaania.

Miks on kahtede valimiste vahele jäävad mõniteist kuud liiga lühike aeg? Osalt sellepärast, et vana nn koalitsioonileping ei kehti. Uut sõlmida pole soovitud või suudetud. Tõsiste reformide läbiviimiseks aga ei piisa vaid mõttest, et teeme ära. See vajab korralikku konstruktiivset töömeeleolu, mida ei ole, ja siiski ka aega, et olukorda analüüsida ja avalikkusele ära seletada ning siis asi ka läbi viia.

Selleks on aeg aga maha magatud, uskudes, et kõik on hästi ja läheb iseenesest veelgi paremaks.

Teine asi siiski veel - paratamatult tuleb Eestil leppida teadmisega, et saame kulutada raha umbes nii palju, kui me tegime seda aastal 2000, ja seda vaatamata, et oleme harjunud kulustandardiga, milleni jõudsime aastal 2008. Kuidas aga püsivalt kulusid kärpida nii, et prioriteedid oleks paigas ja areng siiski jätkusuutlik, selleks on vaja ka põhimõtteliselt revideerida seda, mida on ja mis peab tegelikkuses olema prioriteetne. See aga jällegi vajab omakorda tugevat enamusvalitsust, mida ei ole ja mis vaevalt ka tekib enne 2011. aastal toimuvaid valimisi.

Koalitsioon sattus paanikasse

Nüüd taas põhiseadusest. Pärast seda, kui Keskfraktsioon eelkirjeldatud kaalutlustel eelnõu üle andis, tabas eelkõige valitsuskoalitsiooni paanika. Mida teha või kuidas käituda, kui tõesti peakski oma mugavaks muutunud mitte-midagi-tegemise kohast koos broileraparaadiga ennetähtaegselt loobuma!?

Riigikogu juhatus mängis seepeale maha mängu, et põhiseadus näeb ammendavalt ette neli võimalust: võimetus võtta vastu riigieelarvet; rahvahääletusel läbi kukkunud eelnõu; võimetus nimetada teatud aja jooksul ametisse uus valitsus; tagasiastunud valitsuse ettepanek presidendile erakorraliste valimiste korraldamiseks, mispuhul saab Riigikogu minna erakorralistele valimistele. Olgu öeldud, et need neli on meie arusaamist mööda juhtumid, kus Riigikogu peab laiali minema. Poliitiline stabiilsus raskesti esile kutsutavate erakorraliste valimiste näol on küll väärtus, aga see ei saa põhiseaduspäraselt muutuda poliitiliseks stagnatsiooniks, mis kahjustab Eesti muid põhiväärtusi - rahva ja kultuuri säilimist.

See, mis juhtus, oli pretsedenditu. Riigikogu juhatuse enamus otsustas eelnõud mitte menetlusse võtta, ehk - langetas sisuliselt eelotsuse, väites, et meie algatust ei ole kohe üldse võimalik Riigikogus arutada. Meie arvates ei olnud probleem aga ettepaneku arutamiskõlbmatuses, vaid selle poliitilises mõjus - pole kahtlustki, et teema oli enam kui ebamugav nii peaminister Andrus Ansipile ja Mart Laarile kui ka ilmselt  neile üksikutele ostetavatele hulkuvatele häältele, tänu kellele üldse mõni otsus enamushääled kogub.

Olukorra muudab delikaatseks see, et Riigikogu juhatus ei saa ega tohi langetada sisulisi otsuseid ei Riigikogu ega ka teiste põhiseaduslike institutsioonide eest. Igal neist on oma roll ja need on paika sätitud nii, et nad üksteist tasakaalustaksid. Parlamentaarne demokraatia sellel püsibki, et toimub ka opositsiooni ettepanekute avalik arutelu ning kõigil on avalikult võimalik kujundada oma seisukoht ja see ka välja öelda. Sellest mängureeglist mittekinnipidamisel satub parlament kui kõrgema võimu kandja rahva esindatus üldse kahtluse alla. Siit mõttekäiku jätkates - see võib meid viia aga juba varjatud riigipöördekatseni.

Meie kava kohaselt oleks jaanuaris rahvahääletus ning sellel küsitu toetamise korral juba veebruari alul uued valimised. Protseduuri aeganõudvus tuleneb seadustest, ja väljapakutu oli praktiliselt kiireim võimalus, mida need ette näevad. Seega polnuks rahvahääletuse ühitamine kohalike valimistega ka võimalik.

Miks me ei näinud tõsise võimalusena mõnda nendest kolmest? Peamiselt põhjusel, et nende kunstlik läbimäng tekitanuks tõesti suure poliitilise kriisi, mis kahtlemata ei oleks praeguses olukorras Eestile hea. Seega ei peaks erakorraliste valimiste esilekutsumiseks umbusaldama iseennast või jätma näiteks eelarvet meelega vastu võtmata.

Mingi poliitiline enesekorraldusõigus peab jääma ikkagi ka Riigikogule endale. Liiatigi saanuks rahvahääletuse-otsuse vastu võtta ikkagi soliidselt Riigikogu enamuse häältega, kes mõistavad, et järgmised 18 kuud on Eesti tulevikule murdelise tähtsusega ja neid ei tohi lihtsalt vindumisele ära raisata.

Kes kiirvalimistest võitnuks enim? Arvestades avaliku arvamuse küsitlusi,  ilmselt Riigikogu koosseis oluliselt muutunud poleks - vaid Rohelistel ja Rahvaliidul oleks seis kriitiline. Küll aga tekkinuks kõigil kohustus uutes majandusoludes realistlik programm kokku panna. Tõesti - see oleks uus nelja-aastane mandaat, mis tagab mõistliku töörahuvõimaluse neile poliitilistele jõududele, kes Eesti jaoks midagi ka ära teha tahavad!

Ka Jumal pidi vaid neid aitama, kes ise ennast aidata mõistavad. Eks nii ootame siis nüüd Riigikohtu otsust selle kohta, kas Eesti saab end ka ise aidata. Või jääb meile ainult meie usk paremasse homsesse - usk Ansipisse ja muudesse üleloomulikesse jõududesse?

EVELYN SEPP, Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees

[fototekst]

POLIITIKUKS SOBIMATU? Riigikogu esimees Ene Ergma on muhe ja heatahtlik naisterahvas, kes sobib oma iseloomu poolest juhtima padjaklubi, mitte aga parlamenti. Rasketel aegadel peab just parlamendijuhil olema otsustavust kaitsta põhiseadust ja välja öelda  valusat tõtt, kartmata minna vastuollu koalitsioonierakondadega. Ene Ergma sõnavõtud on aga jäänud jõuetuks ja tagajärjetu

Jaga |