Mis sünnib Läti poliitikas?

TOOMAS ALATALU,      18. veebruar 2004


Lühidalt öeldes sama, mis Eestis - meie Res Publicaga samaaegselt sündinud uut poliitikat esindava erakonna juhitud valitsus vindus kaua kriisis ja kukkuski. Pilt on siiski erinev, sest kui Eestis esindab nn uut poliitikat üks, siis Lätis koguni kaks erakonda - endise pangapresidendi Einars Repshe juhitud parempoolne Uus Aeg ja ärimees Eriks Jekabsonsi juhitud tsentristlik Esimene Partei, kes võitsid oktoobris 2002. aastal toimunud valimised. Sealjuures algas poliitiline kriis Lätis kaks kuud varem kui Eestis - Jekabsons üritas Repshet kukutada kohe pärast sealset euroreferendumit (20.09.2003). Juhan-Partsilikult partneri paugupealt valitsusest välja visanud ja pärast järelemõtlemist tagasi kutsunud Repshe jäi küll ametisse, ent jaanuaris lahvatas võimuvõitlus uuesti ja 28. jaanuaril lahkus Esimene Partei (asepeaminister Ainars Slesers jt) valitsusest. See aga tähendas enamuse kaotamist Seimis ja 5. veebruaril teatas Repshe valitsuse tagasiastumisest. Olgu lisatud, et Repshe ja tema välisminister Sandra Kalniete olid tegijad veel Rahvarindes (Kalniete selle aseesimees aastatel 1988-1990), partei halliks kardinaliks on aga Läti juudi kogukonna esimees Grigori Krupnikov.

Läti uus poliitika

Läti tee uue poliitikani ja Läti poliitika üldse erineb Eesti omast paljuski. Nende üleminekuaeg taasiseseisvusele kestis mitte kaks, vaid kolm aastat - 1990-1993. Tulenevalt 1922. a põhiseaduse taasjõustamisest, mis nägi ette parlamendi valimist kolmeks aastaks. Põhiseadusega kindlaksmääratud kalendrirütmile üleminekuks valiti nagu Eestiski lühendatud ajaga parlament - 28-kuuline Seim (juuni 1993. a - oktoober 1995. a). (Septembris 1992 valitud Riigikogu töötas ju kõigest 28 kuud.) Seejärel pikendasid lätlased parlamendi volitusi neljale aastale, mistõttu nende valimisaastad on järgmised: 1993, 1995, 1998, 2002. Lätlaste poliitiline taasalgus andis Baltikumi kõige stabiilsema valitsuse - Rahvarinde asejuht Ivars Godmanis oli peaminister 38 kuud (märts 1990. a - juuni 1993. a). Nagu teada, oli aastatel 1990-1992 Eestis kaks valitsust - Edgar Savisaare ja Tiit Vähi omad, Leedus koguni kolm (kui üks poole päeva peaminister välja arvata).

Skele ohjas valitsust kolmel korral

Pärast 1993. a valimisi on Lätis ühtekokku olnud 10 valitsust ja kaks ametisse kinnitamata jäänud valitsust (Eestis ja Leedus oli aastatel 1992-2004 mõlemas kaheksa valitsust, Eestis lisaks ka kinnitamata jäänud valitsusjuht 1994. a - Siim Kallas). Kui püüda Läti valitsusi iseloomustada Eestist eeskujusid võttes, siis sealne Isamaaliit/ERSP oli võimul augustist 1997. a novembrini 1998. a (kaks Guntars Krastsi valitsust). Ülejäänud võimuaja on enam-vähem võrdselt jaganud Läti Tee (1993-1995, 1998-1999, 2000-2002) ja ärimees Andris Skele (1995-1997, 1999-2000).
Läti Tee ehk siis Latvijas Celsi nime kannab Läti äri-ja vaimueliidi Club 21 baasil ja välislätlaste aktiivsel kaasalöömisel tekkinud kaadripartei, mida võib tingimisi kõrvutada meie Koonderakonna ja Reformierakonnaga nende massipartei-eelses staadiumis (väliseestlase puudumist mitte märgates). See seltskond on andnud neli peaministrit - Valdis Birkavs, Maris Gailis, Vilis Kristopans, Andris Berzins - ja ministreid kõikidesse valitsustesse peale viimase (sest 2002. a valimistel jäi Läti Tee Seimist välja). Midagi niisugust pole suutnud ükski teine erakond kogu Ida-Euroopas. Mis aga puutub Andris Skelesse, siis on ta valitsust ohjanud kolmel korral, algul kutsutuna, hiljem enda asutatud Rahvapartei liidrina (viimasega üritas mehkeldada T. H. Ilvese vahepealne seltskond).

Esikohal ühiselt tehtu

Läti poliitika eripäraks tuleb kindlasti pidada seda, et kui aastatel 1993-1995 olid võimul formaalselt vähemusvalitsused (V. Birkavsil oli 48 häält ja M. Gailisel 49 häält 100st), siis eeskätt Venemaa-poolse surve mõjul on kõik järgmised valitsused olnud 4-, 5- ja isegi 6-parteilised koalitsioonid. Seega on peaministri taga enamasti 2/3 parlamendist, mis tähistab ka osaliste suurt kompromissidemeelsust. Sellest tulenevalt kõlksutatakse Lätis parteilistest hoiakutest tunduvalt vähem kui Eestis - esikohal on ühiselt tehtu esiletõstmine.
Uus poliitika tõi aga ka Lätis uuesti päevakorda kõige hindamise läbi parteilisuse prillide. Järsult teravnesid erakondade omavahelised suhted. Kui Eestis suunas Res Publica oma ründeteraviku Keskerakonna vastu, siis Lätis üritas Uus Aeg maatasa teha just Läti Teed (mis ka õnnestus) ja Rahvaparteid (kelle ründamist jätkati ka võimuparteina).
Ühel hetkel ilmnes, et kõiki teisi korruptsioonis süüdistanud Repshe pole ise nõus selgitama, miks talle anti odavat krediiti suurte kinnistute ostmiseks. 30. jaanuaril oli Seim valmis uurimiskomisjoni moodustamiseks. Kohe lahvataski valitsuskriis. Pole kahtlustki, et Läti poliitilise kriisi lahendus mõjutab ka Juhan Partsi valitsuse saatust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)