Väliskommentaatorid punastavad: 20 aastat hiljem

18. jaanuar 2006


Avaldame meie perestroika-aegsete väliskommentaatorite kilde EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandjas Edasi ilmunud rubriigist „Eile, täna, homme".

„Kuigi K. Tshernenko sai parteijuhi kohal olla vaid natuke üle aasta, kinnitas see periood Nõukogude Liidu sise- ja välispoliitika järjepidevust."
Peeter Kaldre väärtustas juba 1985. aasta 17. märtsil poliitika järjepidevust.

„Et uuest aastast on liikmesmaid juba 12, siis läheb otsuste tegemine vanal viisil veelgi raskemaks ja võib EMÜ üldse otsustusvõimetuks teha. /.../ Senised tippkohtumised, sealhulgas viimane, on ilmekalt näidanud ühenduse võimetust saavutada kõiki osalisi rahuldavat ühtsust."
Harri Tiido prognoosis 1985. aasta 8. detsembril Euroopa Liidule tumedat tulevikku.

„Nädala algul käis Nõukogude Liidus töö ja sõprusvisiidil Iraagi president Saddam Hussein. /.../ Visiit tähtsustub kas või selles mõttes, et see oli esimene pärast Iraani-Iraagi sõja algust rohkem kui viis aastat tagasi. /.../ On kahetsusväärne, et Iraak on selle mõttetu sõjaga käsist-jalust seotud. Bagdad võiks oma kindla imperialismivastase hoiakuga anda tõhusa panuse olukorra tervendamisse Lähis- ja Kesk-Idas."
Peeter Kaldre 1985. aasta 22. detsembril Saddam Husseini progressiivsest rollist.

„Nõukogude rahvad teavad, mis on sõda. Seepärast on üpris kummaline, kuivõrd visalt levitatakse teesi „Nõukogude sõjalisest ohust". Lääne-Euroopa rahvad on sellega päris ära hirmutatud."
Peeter Kaldre 1985. aasta 29. detsembril Nõukogude ohust.

„15. jaanuaril tegi NLKP Keskomitee peasekretär Mihhail Gorbatshov avalduse, mille siht on vabastada inimkond tuumarelvadest. /.../ Nõukogude Liidul on uus kõikehaarav rahualgatus detailideni läbi mõeldud. /.../ Enamik poliitikavaatlejaid on arvamusel, et Nõukogude algatused tabasid USA juhtkonda ootamatult. Räägitakse isegi „nurka surumisest", „Washingtoni peataolekust" jms. Ronald Reagan pole mingi rahuingel. Kuid teatud positiivse süsti andis kohtumine Mihhail Gorbatshoviga talle siiski. /.../ 1986. aasta on rahu aasta, ettemääratuse uskujate meelest ka Tiigri aasta. Ühendriikide kätes on nüüd see hoob, mis jätaks aasta ikkagi rahu aastaks."
Peeter Kaldre 1986. aasta 26. jaanuaril Ronald Reaganist.

„Püüd veeretada enamikku sõjalistest kulutustest liitlaste õlule on praegu USA globaalpoliitika iseloomulikumaid jooni. Vormiliselt nimetatakse seda poolte võrdsust deklareerivalt „küpse partnerluse" kontseptsioonilt üleminekuks „produktiivsele partnerlusele."
Harri Tiido avas 1986. aasta 6. aprillil USA välispoliitika olemust.

„Arvestades kõiki poliitilisi, majandus- ja julgeolekutegureid on selge, et NSV Liit ja Poola vajavad teineteist. /.../ Partei juhiks tagasi valitud W. Jaruzelski on mees, kelle sõnal ja teol on rahva seas autoriteeti. Seda tänu tema aususele, printsipiaalsusele, omakasupüüdmatusele ja oskusele leida ränkrasketele probleemidele lahendusi."
Tõnis Avikson valgustas 1986. aasta 6. juulil olukorda Poolas.

„15. oktoobril algab Nõukogude vägede väljaviimine Afganistanist. /.../ Läänest puhutakse jutte, nagu annaks see tunnistust Afganistani probleemi sõjalise lahendamise ebaõnnestumisest. /.../ Otsuse taga on Afganistani keskvõimu ja relvajõudude tugevnemine, aprillirevolutsiooni sotsiaalse baasi oluline laienemine viimastel kuudel, parteijuhi Nadzhibi reformid."
Tõnis Avikson selgitas 1986. aasta 19. oktoobril seisu Afganistanis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)