Ei või jaa - õigustühised mõlemad

FEJA RÄIM,      10. september 2003




Iseseisvuse ja rahvusliku sõltumatuse muutmise üle otsustamiseks puudub Eesti riigis igasugune õigus kellel iganes, isegi rahval endal, ja rahvahääletuse seaduse alusel. Põhiseaduse esimese paragrahvi teine lõik sätestab üheselt, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on võõrandamatud.

Põhiseaduse 1. paragrahvis on sätestatud riikliku iseseisvuse ja rahvusliku sõltumatuse vääramatuse printsiip. Esimene lause ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Sama paragrahvi teine lause on ilmselge piirav erinorm esimese suhtes ja sätestab, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on võõrandamatud.
Järeldub, et rahvas võib Eestis otsustada kõike peale riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse, mis on vääramatud. Teiste sõnadega, riigi iseseisvuse ja rahvusliku sõltumatuse muutmise üle otsustamiseks puudub Eesti riigis igasugune õigus kellel iganes, isegi rahval endal ja isegi rahvahääletuse seaduse alusel.

Iseseisvus pole kauplemisobjekt

Põhiseaduse 1. paragrahvi teine lõik sätestab üheselt, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on võõrandamatud. Põhiseadus ei räägi sõnagi sellest, et rahval, Riigikogul, presidendil või valitsusel oleks õigus riigi iseseisvuse ja sõltumatusega kaubelda, seda tükeldada, millegi vastu vahetada või osaliseltki võõrandada.
Seega rahval kui kõrgeima võimu kandjal on õigus otsustada kõigi teiste küsimuste üle, kuid rahval ei ole diskretsiooniõigust ehk lihtsamalt öeldes suvaõigust Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamise üle otsustamiseks. Selles valguses on ilmne, et juba ka iseseisvuse sõltumatuse küsimuse rahvahääletusele panek oli vastuolus põhiseaduse 1. paragrahviga.
Teisena järeldub põhiseaduse 1. paragrahvist, et olenemata sellest, kas rahvahääletusel tuleb iseseisvuse ja sõltumatuse kuitahes vähesel määral vähendamise kohta "ei" v?i "jaa" vastus, on referendumi tulemus igal juhul õigustühine, sest rahval lihtsalt ei ole üldse, mitte kõige vähemalgi määral õigust sellise asja üle otsustada.
Miks rahval sellist õigust ei ole, võib küsida. Vastus on, et sellist otsust tehes ei otsusta rahvas mitte ainult iseenda või oma sugupõlve, vaid ka tulevaste sugupõlvede vabaduse üle. Iga riigi põhiseaduse olulisim põhimõte ongi kõige tähtsamate õiguste selline kaitse, mis ulatuks tulevaste sugupõlvedeni.

Kas Eesti järgib õiguskindluse printsiipi?

Põhiseaduse 3. paragrahvis on sätestatud õiguskindluse printsiip. 3. paragrahv ütleb, et riigivõimu teostatakse Eestis üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest järeldub kohe, et Riigikogul on õigus vastu võtta ainult selliseid seadusi, mis on kooskõlas põhiseadusega. Õiguskindluse printsiibist järeldub aga ka see, et kui Riigikogu võtab vastu põhiseadusega täielikus vastuolus oleva otsuse, kaotab ta oma legitiimsuse ja on kohustatud tagasi astuma. Kas Riigikogu praeguses olukorras tagasi astub, see esitab Eestit kas õigusriigina v?i riigina, kus puudub elementaarne õiguskindlus.
Kuna Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse kuitahes tühisel määral vähendamise üle otsustamine pandi rahvahääletusele, siis on ilmne, et Riigikogu kaotas oma legitiimsuse, kui president referendumi välja kuulutas. Riigikogul oli põhiseaduse kuuekümne viiendast paragrahvist tulenevalt küll õigus otsustada rahvahääletuse korraldamine, kui seda mitte Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamise küsimuses.
Oma legitiimsuse põhiseaduse 3. paragrahvi valguses kaotas ka president. On kahetsusväärne, et meie president ei suutnud olla nende ülesannete kõrgusel, mis talle põhiseadusega on pandud. Presidendil on õigus küll seadusi välja kuulutada, kuid ainult neid seadusi, mis on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseadust nagu iga seadust tuleb vaadelda terviktekstina ja rakendada kõiki sätteid koos neist tulenevate printsiipidega kogumis, mitte aga säte haaval meelevaldselt väljarebituna.

Euroopa Liit kaotab demokraatiat

Põhiseaduse paragrahv 123 ütleb, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Ajal, mil Eesti sõlmis Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu, oli Euroopa Liit märkimisväärselt demokraatlikum organisatsioon kui praegu, mil tal on juba tekkinud terve rida riigi tunnuseid. Vähe sellest, rida tunnuseid viitab sellele, et Euroopa Liidust kujuneb ajapikku unitaarriik, milles juhtpositsiooni üle tuleb heitlus Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Neljas Euroopa suurriik - Inglismaa on just nimelt seda silmas pidades end Euroopa Liidust ilmselt distantseerimas. Euroopa Liidu juhtorganid on sügavalt korrumpeerunud. Lisaks on üheselt selge, et Euroopa Liidu demokraatia on juba praegu formaalne ja valdav osa sellest ei rakendu tegelikkuses. Ka seda asjaolu arvestades on nii referendum ise kui ka referendumi mistahes tulemus õigustühine.
Põhiseaduse 1. paragrahv ütleb aga, et Eesti on demokraatlik vabariik. Rahvusliku sõltumatuse mõiste sisu ongi demokraatia ehk rahvavalitsus. Täpselt sama skeem, mis meie põhiseaduses võtab rahvalt õiguse otsustada riikliku iseseisvuse võõrandamise üle, võtab ka rahvalt õiguse otsustada demokraatia loovutamise üle. Ainus oluline piirang demokraatiale meie riigis ja põhiseaduses ongi rahvalt õiguse äravõtmine oma riigi iseseisvuse ja sõltumatuse loovutamise üle otsustada, riigi iseseisvuse ja sõltumatusega kaubelda, seda tükeldada, millegi vastu vahetada ja osaliseltki võõrandada.

Tänaseks muutunud reaalsus

Rahvusvahelised lepingud kehtivad vaid seni, kuni kehtivad nende sõlmimisel eelduseks olnud tingimused. Kui Eesti sõlmis assotsiatsioonilepingu, olid need tingimused olulisel määral teistsugused. Neid tingimusi ei eksisteeri enam tänases reaalsuses. Sisuliselt ja formaaljuriidiliselt ei oma ka assotsieerumisleping seetõttu enam õigusjõudu.
Riigikogul on veel aega oma viga parandada ja lükata Euroopa Liiduga liitumise üle otsustamine edasi ajale, mil liidus on välja kujunenud stabiilne õiguskord - s.t ajale, mil EL määratleb end üheselt ja lõplikult kas demokraatliku organisatsioonina või riigina.
Jääb üle ainult kiita nende inimeste geniaalsust ja selgelt tulevikku vaatamise võimet, kes Eesti Vabariigi Põhiseaduse 1. paragrahvi just sel kujul sõnastasid. Milline ka poleks rahvahääletuse tulemus ja Riigikogu otsus, Eestil jääb alati võimalus tulevikus väita, et toimus Eesti annekteerimine Euroopa Liitu ja see oli vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)