Rein Ratas: Kliimamuutustega tuleb kohaneda!

Millise hinnangu annate äsja lõppenud Pariisi kliimakonverentsile?

Pariisi kliimakonverentsile eelnenud Kopenhaageni 2009. aasta konverentsi on loetud läbikukkunuks. Kuidas võtta? – kõlama jääv hinnang oleneb sellest, kui tugevasti tahetakse ja suudetakse ürituse kiituseks või laituseks lokku lüüa. Ka Taani pealinnas võeti kuus aastat tagasi vastu nn Kopenhaageni kooskõla. Äsja Pariisis kiitsid 196 riiki heaks leppe hoida aastakeskmise temperatuuri tõus alla 2°C (nagu Kopenhaageniski), samas püüeldes 1,5°C ülempiiri poole. Riigid deklareerisid oma head tahet, kuid juriidiliselt siduvaid kohustusi ei võetud. Välja arvatud Euroopa Liit, maailma keskkonnavõitluse lipukandja viimase 40 aasta jooksul. Euroliit on võtnud kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 2030. aastaks 40% võrra. Eesti tulemus on lävendaastaga (1990) võrreldes suurepärane – 56,6%.

Pariis lubab arenguriike toetada aastast 2020 vähemalt 100 miljardi dollariga aastas. Optimism on väga hea asi, lubadusedki pole pahad. Kui aga meenutada ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi 1992. aastal Rio de Janeiros, siis mis on saanud suurepärasest maailma arengukavast Agenda 21? Vastu vaatab tühjus… Ei ole asja saanud ka metsakonventsioonist, mida loodeti näha vähemalt viis aastat pärast Riot.

 Kas maailma kliima ikka tõepoolest soojeneb või on see eliidi vale, nagu mitmed vandenõuteoreetikud väidavad?

Kliimaohud muutuvad kogu aeg. Aristoteles tõdes, et soojale ajale järgneb külm ja sellele jälle soe aeg. Läinud 400 000 aasta jooksul on olnud vähemalt kolm perioodi, mil meie planeedi keskmine temperatuur oli kõrgem kui praegu. Soojenemisega on alati kaasnenud süsinikdioksiidi osakaalu suurenemine atmosfääris. Meie aladel oli atlantiline kliimaperiood pärast jääaega kaheksa kuni viis tuhat aastat tagasi. Keskmine temperatuur oli praegusest paar kraadi kõrgem. Vägevasti kasvasid laialehelised puuliigid ja turvas.

 Mis on siis tinginud viimase aja niivõrd suured kliimamuutused?

Kliimamuutuste peamine tegur on Päikese aktiivsus, mille muutustes on ka seaduspärasused, sh tsüklilisus. Paljude teiste kosmiliste teguritega koos mõjutavad kliimat ka päris maised toimed, geoloogilised protsessid ja mingil määral ka inimtegevus. Samas on õigem ja ausam nimetada meie „kliimamuutuste-vastane tegevus“ kliimamuutustega kohanemiseks, tagajärgede leevendamiseks ja atmosfääriõhu seisundi parandamiseks. Tähendab ju kasvuhoonegaaside emissiooni piiramine paremat õhku, pikemat ja väärtuslikumat eluaega.

Kui suur osa kliimateemadest on teatud seltskonna poolt pööratud tänapäeval äriks? Pean silmas kvootide müümist-ostmist jne. Tuuleenergia ärimehed soovivad ju ka eelkõige rikastuda…

Meie nüüdismaailmas raha üha rohkem ebajumalastub ja rahaliselt väljenduv SKP on saanud rahvaste heaolu mõõdupuuks. Äritegevus omab kindlat, üha laienevat kohta ka keskkonnakasutuses ja -kaitses. Kliimategevusse suunatavad sajad miljardid eurod leiavad tänuväärse vastuvõtu lobistide ja äritegelaste hulgas. Kindlasti jätkub siit midagi ka tõsiteadusele ja rakendustegevusele. Millises vahekorras see kõik toimub, on selguseta. Kasvuhoonegaaside kvoodikaubandus on üks üpris ülistatud äritegevus. Miks mitte, vaesemad riigid saavad üldjuhul oma kuuma õhu eest kopsakaid summasid, rikkad ja suured saastajad aga omandavad endale osa nende voorusekvoodist. Rahul on mõlemad pooled. Eesti sellealane hea põli on jõudnud lõpule, kvooditooga on maha müüdud ja nüüd peame juba mõtlema, kuidas ise seda voorust juurde osta. Kasvuhoonegaaside kvoodi hind tõuseb aga märgatavalt – kuni kümnekordseks.

 Huvitav teema on kahtlemata õhusaaste küsimus suurlinnades. Kuidas paistab silma Tallinn? Kas meie pealinnas on puhas õhk?

Õhk on meie esmavajalik loodusvara, milleta me ei püsi hinges kümmekond minutitki. Sestap on ka õhusaaste inimkonna üks peamisi keskkonnaprobleeme. Välisõhu kvaliteet ja sellega kaasnev ebasoodne tervisemõju on praeguste teadmiste kohaselt seotud peamiselt peente ja eriti peente osakestega. Eesti linnade õhus esineb küll teatud perioodidel osakeste kõrgenenud tasemega episoode, kuid võrreldes muude Euroopa linnadega on meie linnaõhk hea. Aasta keskmine peente osakeste tase Tallinna kesklinnas oli eelmisel aastal 17,5 µg/m³. Lubatud aastakeskmine piirväärtus on Euroopa Liidus 40 µg/m³. Olulisemad välisõhu probleemid on Eestis pigem lokaalset laadi ja seotud konkreetsete saasteainetega (vesiniksulfiid, lenduvad orgaanilised ühendid) ja tööstusettevõtete lähiümbrusega või teatud tegevusaladega (sadamad, põlevkiviõli tootmine jms).

Eestis ja Euroopas tervikuna on suudetud õhu seisundit parandada, kuid ikkagi põhjustavad õhusaaste ja müra tõsiseid terviseprobleeme. 2011. aastal määrati Euroopas 430 000 enneaegse surma põhjuseks õhus hõljuvad tahked peenosakesed. Keskkonnamüra põhjustab hinnanguliselt vähemalt 10 000 enneaegset surmajuhtumit aastas.

Ilmekaks näiteks Tallinna õhu seisundi kujunemisest on vääveldioksiidi saastekoormuse oluline vähenemine aastatel 1994-2014 (Eesti Keskkonnauuringute Keskuse joonis).

Viimase aja rahvusvahelised uudised on kajastanud seda, et Hiina pealinnas Pekingis on õhusaastega tõsised probleemid.

Eestiga võrreldes on saastetasemed Hiinas märkimisväärselt kõrgemad. Näiteks oli eelmise aasta andmetel Pekingis peente osakeste aastakeskmine tase 110 µg/m³. Hiinas jõustus hiljuti sel alal sama range piirväärtus nagu kehtib Euroopa Liidus. Hiinas sureb WHO andmetel õhusaaste tõttu enneaegselt 350 000 kuni 500 000 inimest. Ühiskonnale mõjub koormavalt terviseprobleemide tõttu kaotatud tööaeg ja ravikulud. Näiteks on kopsuvähi esinemissagedus kasvanud Hiinas viimase kolmekümne aastaga 465%. Positiivse poole pealt võib mainida, et saastetasemed on siiski langustrendis ja võrreldes mõnede teiste selle piirkonna riikidega on praegused tasemed isegi madalad.

Kõrged saastetasemed on iseloomulikud kõikidele Kagu-Aasia regiooni suurlinnadele. Näiteks Delhis oli peente osakeste tase 2013. aastal koguni 285 µg/m³.

 Kui palju ja mis osas saaks Eesti üldse keskkonna ja kliima teemadel maailmas kaasa rääkida? Kas meil oleks mingit unikaalset kogemust või know-how’d maailmale pakkuda?

Eesti saab jätkusuutlikus keskkonnakasutuses ja -kaitses, sealhulgas kliimamuutustega kohanemises vägagi tõsiselt kaasa rääkida. Meil tuleb lähtuda aksioomist, et üleminek võimalikult vähese süsinikuheitmega majandusele on vältimatu, asendades lineaarsed tootmisviisid innovaatiliste ringlustehnoloogiatega. Ka põlevkivil on siin oma koht – kindlalt üha vähem praegust masspõletust, rohkem aga peenkeemiat. See väärtuslik maavara saab meile anda mitukümmend erinimelist toodet. Praegu oleme Euroopa üks suuremaid süsinikdioksiidi õhkupaiskajaid – aastas 11…14 tonni ühe inimese kohta. Meist rohkem teeb seda tegu Luksemburg – 21…24 t/in, Läti annus on vaid 4 t/in, suhteliselt võrdsed oleme Soome ja Iirimaaga.

Moodsate, ressursisäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtt on meile eluliselt vajalik. Muu tee on enesehävitamise tee. Oma majanduses vajame eeskätt tootva tööstuse osakaalu teadusmahukat suurenemist. Kui vaja, tuleb tippteadlasi ja -spetsialiste värvata ka mujalt maailmast meile tööle. Arvan, et otsustavalt uuenduskursile asudes ei peaks Vabariigi Valitsus pelgama mõnda aega sellele vahetult kaasaaitamist, eeskätt mõningate pilootprojektide algatamisega.

Eesti on metsadest, soodest ja niitudest rikas riik. Pariisi sõnumi järgi peaksid selle sajandi keskpaigast maailma rohelised alad suutma neelata kogu inimtekkelise õhkuheidetava süsiniku. Roheline Eesti saab siin aidata ka teisi.

Nii mõnigi väärt algatus on saanud alguse meie kodumaalt. Euroopa Liidu raamistuses, tegelikult juba hoopis laiemalt; pean siin silmas Euroopa Rohelise Pealinna statuuti, mis sündis Tallinnas 2006. aastal. Praegu on see ihaldatav aastatiitel saanud tõsiseks stiimuliks linnade väga hea kvaliteediga elukeskkonna kujundamisel.

Kuidas iseloomustate praegust keskkonnaministrit Marko Pomerantsi? On ta kompetentne ning kas tema algatustel on olnud mingit positiivset mõju Eesti keskkonnale ja loodusele?

Praegust keskkonnaministrit iseloomustan väga hästi. Tema, ülikooli lõpetanud geoloog, on töötanud pikka aega Lääne-Viru maavalitsuse keskkonnaosakonna juhatajana ja maavanemana, on olnud nii sotsiaal- kui ka siseminister ja Riigikogu liige. Näib nii, et kolmat korda minister olles on ta oma vägagi õigel ametikohal. Ta on asjatundja, ja mis veelgi tähtsam – ta näeb ka inimest ja tema elu vajadusi. Selles ametis oldud lühikese aja jooksul on ta juba suutnud mõnegi kännu taha takerdunud puntra lahti harutada.

Mida arvate Sven Sesteri ettepanekust muuta RMK äriettevõtteks, nii et inimestel tuleks hakata näiteks maksma RMK radadel käimise eest?

Arvan, et rahandusminister Sven Sesteri esitatud ettepanek teha Eesti ainukesest tulundusasutusest RMK-st äriettevõte oli talle kellegi usina ametniku poolt ette söödetud uitmõte, ei rohkemat.

 Kas Nabala looduskaitsealal on keskkonnaväärtusi, mida kaitsta ja säilitada, või tuleks sealsed maavarad kasutusele võtta, nagu soovitab Anto Raukas, ja ehitada sinna RailBaltic?

Nabala looduskaitsealal on kindlasti vägagi arvestatavaid keskkonnaväärtusi. Seda eeskätt eluslooduse ringis ja miljööväärtuses tervikuna. Kui looduskaitseala on loodud, siis tunnistagem seda, ja peame kehtivast korrast kinni, ka Rail Baltic’u osas.

Küsis INDREK VEISERIK

[esiletõste] Nii mõnigi väärt algatus on saanud alguse meie kodumaalt. Pean siin silmas Euroopa Rohelise Pealinna statuuti, mis sündis Tallinnas 2006. aastal.

[fotoallkiri] Meie maa on metsadest, soodest ja niitudest rikas riik. Pariisi kliimakonverentsi järgi peaksid selle sajandi keskpaigast maailma rohelised alad suutma neelata kogu inimtekkelise õhkuheidetava süsiniku. Roheline Eesti saab Rein Ratase arvates siin aidata ka teisi riike.

Jaga |