Istun siin Riigikogu trepil, märg kalts käes, ja mõtlen

Teadsid ise, kellele pinget, kellele särtsu anda või kellelt üldse vool ära võtta. Vastalised pääsevad liiga kergesti, liiga leebelt! Vana oli ikki hea valitsus. Ja saadetigi pöialpoisid, et jagada nõu, kelle sängi võib minna, keda võib ja keda enam ei või puutuda. Pr. Anneli Ammas võttis kolleege linnalehtedest sarjata. Et teemad on valed ja palka saavad valest kassast. Tasuks sai ta Päevkommi… Uues sängis on peavoolumeediast saanud peavalumeedia. Kultuuraringis näib küll rahulikum, aga võta näpust. Kalmeti-poiss paukus luba küsimata ja sai kinga.

Ma mõtlin, et noorus on hukan ja ma pian pihtasaanutele abiks olema. Nii-öelda – ajakirjandust tasakaalustama. Palusin pr. Ammase ajalehelt sõna... Kus sa sellega, aja või kohe teine põsk ette! Mis kommi, isegi päevapraadi ei makstud kinni!

Riigikogu trepil aga ei ütle mulle keegi sõnavahetusest ära. Vanamiis Volli kahtles küll, et see tulevat rohkem märjast kaltsust minu sõrmede vahel kui mu kultuuralisest sisust. Täna näituseks haarasin valitsuserakonna toimetajal nööbist, sellel, kellele endine tagurlasest Rõivas keeldus ühtegi mõtet avaldamast. kuigi tal seepäe üks olevat olnudki. Ütlin toimetajale, et minu piaminiistrit pekstakse!

„Kes peksab?“ küsis tema.

„Pr. Ammas!“

„Temal peaks ju sama peaminister olema!“ arvas toimetaja.

„Aga ei ole! Reporter A. Ammas kirjutas, et Ratasest kui Paulusest on saanud Saulus, järelikult on meil eri piaminiistrid. Siis lugesin veel loo Mühak-peaministrist. Imestasin, et too sai juba ammu ametist priiks, aga siis taipasin, et leht üritas kirjutada tänasest piaminiistrist. Kui prillid pähe leidsin, moondus Mühak küll Pühak-miniistriks, aga Pühakule pandi pahaks, sa kuula nüid, Peterburi pühakoja külastamist! Segadust rohkem kui Kört-Pärtli särgisabas. Vabariigi sünnipäeva põle vaja või ei tohigi pidutseda! Ma kuulin, et päkapikud annavad nõu udujuttu ajada, et tänased miniistrid on magedad vennad, pole suutnud riigis korda luua, onkorruptiivsed, silmakirjalikud, valelikud, populistlikud, kasutavad madalaid meetodeid võimu säilitamiseks, nagu proua ise kirjutas, aga Samosti-poiss ütles, et veel vähe andsid! Sa kuula, nagu Šveitsi päästekoer ohvreid, nii toetas teleankur hellalt endisi miniistreid.“

„Mida oleks tänaste miniistrite asemel tulnud teha riigi arenguks?“

„Jämehäälestada majandust!!“

„Ja miks te seda ei teinud, kui see teie võimuses oli..?“ ei suutnud ankur imestamata jätta.

„Peaminister ei lubanud!“

„Tule taivas appi!.. Miks siis?“

„Tema maailmavaade lubas vaid peenhäälestust!“

Aga see endine doktor, kes alati ütleb, et kõik toimus just siis, kui tema oli... Ma ei ütle, kus… Teatas, et isegi tema,… isegi seal, poleks sellist ülestunnistust saavutanud. Aga pole hullu, ta on end Hippokratese vandest vabastanud sest hetkest peale, kui ainsaks ravivõimaluseks jäi vaid haavadele soola puhuda, või hädaga sõita arstile Soome või Lätti, mis aga oleks läinud üle igasuguse piiri!.. Tema on liitunud streigikomiteega ja peenhäälestajatega olgu jokk, see tähendab lõpp.

Täna nägin oma silmaga, et Ratas nagu mees muiste, hakkas närvi minema, sest Rahandusministeerium pole tänaseni suutnud meediale selgeks teha, et raviraha antakse juurde, mitte ei võeta vähemaks. Ta nimetas, küll vaid mõneks ajaks, Rahandusministri ametikoha ümber Pahandusministri ametiks... Riigi ja meedia omavahelise mõistmise tagamiseks alates homsest aga määrab riiklikuks lepitajaks geniaalse lavastaja Nüganeni, keda on viis aastat vahetpidamata ülistatud, seejuures ainumatkit lavastust tegemata!

„Ja kus see riigisaladus siis peitub?“ päris Vanamiis Volli, ja mulle tundus, et mõningase sõbraliku kiuslikkusega.

„Riigisaladus on selles, et piaminiister Ratas kahtlustab tõsiselt, et eelmine piaminiister oli geniaalse lavastaja teeneid ise tarbinud ja tema varjamistehnikaid kasutanud. Kuda muidu õnnestus peavoolumeedial eelmise valitsuse tegevusetust kirjeldada igavese agarusena.“

Sander Lant

Jaga |