Raamatu "Peaminister" 22. osa

02. november 2005


Risto Uimonen: "Hämmeldunud ja kahvatu Arbatov saabus kohale kokkulepitud ajal. Temalgi polnud täpset pilti, mis Moskvas juhtus. Ta oli saanud informatsiooni vaid telefonitsi oma pojalt.
Arbatovile öeldi, et Venemaa president Boriss Jeltsin peab Moskvas kõne keskpäeval. Arbatov oli hämmastunud: "Ei või tõsi olla!" Ta nägi Moskva uudiseid peaministri televiisorist. Külaline põrnitses pikalt teleekraani ja tõdes seejärel: "Nüüd on Moskvas valed mehed pukis. Sellest ei tule midagi head." Arbatov oletas, et kommunismimeelsete võimuhaarang oli hästi ettevalmistatud ega saa seetõttu läbi kukkuda".

Pärast Arbatoviga kohtumist asusin "Moonika" pardale. Välisminister Lennart Meri jäi Helsingisse. Tema hilisema kinnituse kohaselt valvasid kahe riigi satelliidid seda, et väike kaater ikka lahe teisele kaldale jõuaks. Üks satelliitidest pidi kuuluma USA-le, teise kohta võis midagi teada ainult Meri.
Soome ajakirjanik Risto Lindstedt on seda sündmust meenutanud ajakirjas Suomen Kuvalehti.
Lennart Meri: "Tuglase Selts sumises nagu mesipuu. Vaevu leidsime vaikse nurga informatsiooni vahetamiseks ja edasise tegevuse kavandamiseks. […] Lugesin talle ette kirja mustandi CSCE liikmesriikidele, milles taotlesin diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigiga. Läksin teda saatma. Teel astusime sadamaäärsesse Palace'i hotelli, kus oli peatunud Georgi Arbatov. Ta oli meist märksa murelikum. Põhjus oli aimatav: Eesti pool oli teadlik oma sihist ja uutest võimalustest, nõukogude pool oli kaotanud nii selle kui teise. [...]
Soome laht oli õnneks vaikne. Valitsuse mootorpaat tundus säravvalgete suurte luksuspaatide hulgas nagu inetu pardipoeg. Keegi Soome ajakirjanik, kes oli meie kõndimisi Tuglase seltsist alates pildistanud, plõksutas oma viimase pildi parajasti siis, kui Edgar Savisaar paadi ninas minu poole pöördus. Paat oli ajaloo tarvis ahastamapanevalt väike. Peaminister surus
kätt ja ütles: "Kui ma keskööks pole Toompeale jõudnud, tõsta lärmi, nii et kajab." Lubasin seda teha, oleksin seda niikuinii teinud. Oluline on muu: suure poliitika seisukohalt oli arengusuund selge, kuid suur poliitika on statistika. Inimese tasemel statistika ei toimi. Inimese tasemel on määramatusel oma osa ja sellele määramatusele sõitiski vastu sinist bensiinivingu tossav paadike."

Muidugi oli see kirjanik Lennart Meri poolt nii värvikalt kirjeldatud lahkumine meile sõit tundmatusse. Keegi ei teadnud, mis ootab ees lahel ja teisel pool lahte.
Ignar Fjuk: "Mäletan paljudest mustadest punktidest särisevat rohelist radariekraani, mis muutis nähtavaks ka ööpimeduses varitsevad Nõukogude sõjalaevad, samas aidates leida nende vahel ohutut koduteed."

Mina ei pannud selle sõidu ajal ümbrust suurt tähelegi. Teadsin, et pean Tallinnasse jõudes esinema kohe nii raadios kui ka televisioonis. Valmistasin oma kõnet ette. Närvipinget aga jätkus meile kõigile küllaga, sest merepiirivalve ja reidil seisvate sõjalaevade käitumist ei teadnud keegi ette aimata. Kui lõpuks Pirita metsaviir paistma hakkas ja varsti ka Olümpia Purjespordikeskuse ähmaseid kontuure suutsime eristada, läks kõigil meel kergemaks.

Olukord Eestis
Piritalt sõitsime kohe Toompeale, kus ma kuulasin ära Kodukaitse ja siseministeeriumi informatsiooni sõjaväeosade liikumise kohta Eestis. Kutsusin enda juurde neli ministrit – Leimanni, Laanjärve, Raidla ja Vare. Arutasime, kuidas kaitsta pealinna elutähtsaid objekte. Otsustasime taastada Toompeal barrikaadid, mis olid seal olnud juba jaanuaris. Kaitsesüsteemid käivitati kiiresti. Võimas tehnika ja kivimürakad olid valmis takistama sõjaväemasinate ligipääsu Toompeale. Kindlasti ei olnud need barrikaadid ainult butafooria. Ma olen kuulnud raadiopüüet 1991. aasta 21. augusti hommikust, kui Pihkvast saabunud sõjaväeosa juhid arutavad, et Venemaalt peaks tooma barrikaadiületamise erivahendeid, olemasolevate masinatega ei saavat Toompea lossini välja murda. Raivo Vare hakkas tegelema sellega, et kindlustada raadioringhäälingu töö ja valitsuse ajalehe ilmumine ka siis, kui raadiomaja ja ajakirjandusmaja vallutatakse. Väga tähtis oli informeerida rahvast sellest, mis tegelikult toimub.
Ka mina pidin rahva teavitamisega tegelema. Pärast südaööd esinesin Eesti Raadios. Kommentaator Gunnar Paal tegi sissejuhatuse. Ütlesin otse-eetris, et sündmuste sellist käiku oli juba ammu ennustatud ja järelikult pidime selleks ka valmis olema:
Veel ei saa öelda, et riigipööre on õnnestunud ja võim erakorralise komitee kätte koondunud. Nende käes ei ole veel kaugeltki kõik võtmepositsioonid N Liidus. Nad on kaotanud palju aega ning on käest lasknud ootamatuse, mis oli nende tähtis relv. Veel töötavad Venemaa, Ukraina, Baltimaade, Gruusia valitsused, veel seisavad nende maade parlamendid, veel ilmub osa demokraatlikke ajalehti ning eetris on raadiosaated, mis riigipöörde hukka mõistavad. Lähemad 24 tundi näitavad, kumb pool suudab haarata initsiatiivi – aga vastuolu on teravnenud äärmuseni ja ilmselt on ka pöörde organisaatorid otsustanud mängida n-ö panga peale. Nad ei saa aru, et enam pole 1930. aastad, et katse poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme jõuga lahendada on avantüür. Nad ei ole õppinud Jaruzelski kogemustest, nad ei saa aru, et Pinochet suutis Tshiili majandust pärast sõjalist pööret jalule aidata ainult tänu miljarditesse ulatuvale USA abile. Kust tulevad Janajevil need miljardid? Pigem vastupidi – ka need, mis lubatud, jäävad tulemata.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)