Ühest unustamatust kohtumisest

KAIDO JAANSON,      23. mai 2007


Eesti ajakirjanike äsjane kohtumine N. Liidu kunagise välisministri ja hilisema Gruusia presidendi Eduard Shevardnadzega (EPL 15.05) äratas minus mitmelaadilisi mälestusi.

Esmalt temast kui välisministrist. Ajju on sööbinud küsimus päevist, mil Moskva, täpsemalt Gorbatshov, üllatas maailma, määrates impeeriumi välissuhteid arendama mittevenelase. Tõsi, vastukaaluks, tegu oli grusiiniga. Sama päritolu oli olnud ka Stalin, sündinud Dzhugashvili, kes oli Venemaast teinud impeeriumi mis alles oli impeerium, vähemalt kolmekihiline: nn autonoomsed vabariigid jm taolised, liiduvabariigid, nn sotsialismileer ehk idablokk. Viimasele lisasid Stalini järglased, esimestele kihtidele toetudes, veel neljandagi: nn sotsialistliku orientatsiooniga maad teistel mandritel – Ameerikas ja Aafrikas.

Küsimuse esitas inimene, kellega vahetasime aeg-ajalt mõtteid poliitika üle. Meeles on ka koht, kus ta küsimuse esitas („professorite pingi" juures „Aeglaseks surmaks" nimetatud teel Toomele), rääkimata vastusest. Minu vastus oli, et ju peab Shevardnaze tegema midagi sellist, mida üks tõsine venelane teha ei saa.

Olen samal arvamusel praegugi, ükskõik mida muud ei räägitaks.

Soomeugrilasest kindral

Andku lugeja andeks, et hüppan siinkohal hoopiski teiste inimeste ja veidi teistsuguste teemade manu.

Kirjeldatav kohtumine leidis aset praeguse Tartu maaliinide bussijaama vastas asuva „Tartu" hotelli sööklas, mis tollal oli vist restoranitasemeline, sest seal sai ka konjakit. Toimus see kõnelus üksjagu enne eelmist; vanem lugeja mõistab, et see oli ka tunduvalt enne Gorba kuiva seadust, millest ja mille äpardumisest nooremad lugejad on ehk kuulnud legende.

Vestluskaaslane oli kindrali kt. – kohustetäitja. „Natsmen!" tutvustas ta end kohe (teiste sõnadega: natsionalnoje menshistvo, vähemusrahvuslane ehk mittevenelane), et eemaldada võimalikud tõkked ja sillutada teed avameelsusele. Mis rahvusest ta oli, selle on aeg mälust kustutanud. Oleks nagu olnud soomeugrilane, täpsemalt vist mordvalane; igal juhul polnud ta N. Liidu lõunapoolsetest piirkondadest.

Kõigepealt sõnastus Venemaa kolhoosinoorte, sõltumata rahvusest, tollane probleem – selleks, et pääseda maalt ja omandada pass, tuli minna õppima sõjakooli, s. t valida militaarne elukutse. Teiseks – et pääseda sõjaväelase elukutsest võimalikult vara, oli vaja omandada kõrgem haridus mingil tsiviilerialal. Kõrghariduse omandamine militaarsel erialal oleks pensioneerumist automaatselt pikendanud viie aasta võrra. Muus suhtes olid mõlemad kõrgharidused suht võrdsed.

Seetõttu õppiski Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-osakonnas üksjagu siinsel lennuväljal teenivaid ohvitsere.

Probleemide kompleksil oli muide, olgu möödaminnes märgitud, veel üks järelm, millega puutusin kokku ajalooõpetajate täiendõppe raames: vene koolides õpetasid ajalugu enamasti endised ohvitserid. Seda oma prisma läbi, ükskõik kui humanitaarne polnud nende „kõrval"-haridus või loomulikud huvid. Arvan, et selle järelmõjud pole tänini kadunud.

Mis puutub meie tollase kohtumise eesmärki, siis oli see lihtne – eksam. Kindrali kohusetäitjast oli juba kõrghariduse puudumise tõttu mööda mindud – kt. ta oligi seepärast, et tal sellist haridust polnud. Ta mängis lahtiste kaartidega: ärgem hakakem lolli mängima – ma tean rahvusvahelistest suhetest ja NSV Liidu välispoliitikast salajaste, teenistuslike materjalide alusel asju, mida ma iial teile rääkida ei tohi.

Mõistsin teda ja andsin talle läbilugemiseks Moskva Riiklikust Ülikoolist mulle kui TRÜ õppejõule saadetud uusima ajaloo õpiku maketi (see õpik jäigi parimaks nõukaaegseks käsitluseks; edasised kannatasid juba brezhnevliku „jäätumise" all). Ta kommenteeris seda (muidugi mitte tol kohtumisel) ja eksam sai sooritatud kõrgeimale hindele.

Kindrali prognoosid

Ja ometi pole see põhjuseks, miks ma seda siin kirjutan. Selleks on kaks sündmust, mida ta prognoosis. Üks neist on juba teoks saanud, teine veel mitte.

Esimene: Saksamaad ühinevad. Üht sellist rahvust on võimatu igavesti lahus hoida. See Shevardnadze intervjuu äratas minus tolle soomeugrilasest kindrali ennustuse.

Ja teine: Vene–Hiina sõda tuleb. (Klausliga "Dai Bog..." – Andku Jumal, et meie silmad seda ei näeks.)

Olgu lugeja enda otsustada, kas tema samuti arvab. Ent arvan, et mõlemad prognoosid väärisidki seda kõrgeimat hinnet, mida ma ei kahetse ega pea enda korrumpeerumiseks.

Hiljem sellele jutuajamisele tagasi mõeldes olen püüdnud määratleda vestluskaaslase vanust. See võis olla, vast aasta või paarise erinevusega, nagu N. Liidu viimasel kaitseministril, Gorbat riigipöördega kõrvaldada üritanul, kelle nimegi olen unustanud.

Sellega ei taha ma mitte kuidagi mingit võrdsusmärki panna, vaid ainult rõhutada, et niisugusel impeeriumil, mida teenisid sellised mehed, nagu nimet kindral (kelle nimi oleks ajaloos hea tahtmise juures jäädvustatav TRÜ protokollide abil; tean, et ta võttis lõpuaktusel sõna kaugõppes lõpetajate nimel), tema kolleeg Dudajev, kes on läinud ja jääb väikerahvaste ajalukku, ja ilmselt nii mitmed teisedki samutimõtlejad, ei saanudki pikka iga olla.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)